Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses - Mirjam Johannes

Скачать книгу

ülikoole piirkonnas. Freddie ja Veronika arust küll mitte, aga nemad ei veetnud ka tervet esimest õppeaastat sajapealistes loengutes tuimalt märkmeid tehes nagu mina. Sajapealisest klassist pole küll ka siin pääsu, kuid esimesest päevast peale pannakse üliõpilasi tegema rühmatöid ja ettekandeid. Ning kui ka muud midagi kahe kõrva vahele ei jää, siis seda, kust materjali otsida ja kuidas saja inimese ees esineda, õpivad kõik. Igal õppeainel on nädala alguses suure rühma loeng, kus kõik õpilased koos vajalikud teadmised omandavad, ja nädala lõpus seminarid, kus nad väiksemates gruppides omandatut rakendavad. Nii vähemalt käivad asjad nendes esimese ja teise kursuse ainetes, kuhu ma olen ennast registreerinud.

      Pompeu võtab iga aasta vastu tuhandeid vahetusüliõpilasi. Kuna õppetöö toimub katalaani keeles, mida enamik saabujatest ei oska, on igal teaduskonnal välismaalastele pakkuda õppeaineid nii inglise kui ka hispaania keeles. Ja tavaliselt nendes tundides just juuksekarva lõhki ei aeta: vaatame filme, peame blogi ja mängime. Hinded on head, liialt pingutama ei pea ja enamik üliõpilasi jääb vahetustrimestriga enam kui rahule. Ainult Freddie, Veronika ja teised õpihimulised veidrikud pahandavad meie loengute nõrga taseme üle. Ja kuigi tegemist on mu parimate sõpradega, arvan ma, et ülikooli ei saa siin süüdistada. Me võime ennast ju erasmuslaste tilulilu asemel ka kohalike õpilaste ainetesse kirja panna. Katalaanikeelsed loengud on kõigile avatud ja enamik õppejõude võtab uued näod avasüli vastu. Loengu keelt ühe inimese pärast küll muutma ei hakata, aga ülikooli ametlik poliitika on, et kirjalikke töid võib esitada kas katalaani, hispaania või inglise keeles. Ehk siis kodutöödega keegi hätta ei jääks ja lõpuks pole katalaani keel nii teistsugune, et sellest üks filoloogia üliõpilane aru ei võiks saada.

      „Mul on kõht tühi! Ma ei saa aru, mul on Hispaanias kogu aeg kõht tühi!“ ohkab Veronika ja paneb paberid lauale. „Mine võta üks bikini!“ ütlen naerdes. „Oh, ära parem räägi! Mul jookseb sülg suhu! Kuigi ma vist võtaks ikka fuet’i-võiku,“ mõmiseb ta unistavalt. Taimetoitlasest Freddie kergitab kulme ja muigab: „Kas teie teate, mis hea pärast keegi sooja singi-juustuvõileiba bikini’ks kutsub? Kui ma nägin esimest korda tänaval silti, et siin baaris tass kohvi ja bikini kolm eurot, tundus see nõmeda naljana. Need, kes rannahooaja tõttu croissant’e ja võileibu süüa ei saa, piirduvad tassi kohvi ja bikiinivormiga.“ Tegelikkuses on kõnealune bikini aga kõike muud kui figuurisõbralik. Minule meenutavad need võileibu, mida me vanaema juures võileivagrilliga valmis meisterdasime, kui selline aparaat kunagi mu lapsepõlves moodi läks. Määrid röstsaiad kahelt poolt võiga kokku, paned singi ja juustu vahele ning lased grilli vahel kuldpruuniks. „See on kuum sulajuustusisu, mis paneb inimesed seda saia bikini’ks kutsuma!“ itsitab Veronika. „Ruth ütles mulle, et bikini nimi tuleb söögikohast, kus Barcelonas esimest korda soojasid singijuustuvõileibu pakkuma hakati. Ja puhtjuhuslikult oli selleks Sala Bikini nimeline asutus!“ Tulen lagedale oma koduse kohaliku elu entsüklopeediaga. „Kui igav! Ja ebaerootiline!“ ohkab Veronika ja me pakime paberid kotti, et tundi minna.

      Poblenou ülikoolilinnaku koridorid ja klassiruumid on piinlikult uued. See Pompeu Fabra osa avati alles kolm aastat tagasi ning nii lühikese ajaga pole ka kõige metsikumad üliõpilashordid suutnud seintelt valget ja koridoridest puhtust minema pühkida. Veronika-Freddie arust muudab kiiskav moodsus meie ülikoolilinnaku õpilased natuke snoobiks. Mind jätab see üsna ükskõikseks, sest kompleksi maistest mugavustest, mis meie filmi- ja blogitunde igati lihtsustavad, on huvitavam selle ehitusega kaasnev lugu. Poblenou linnaosa oli Barcelona tööstusrevolutsiooni kese. Seda kutsuti isegi Kataloonia Manchesteriks ja raske punastest tellistest tööstusarhitektuuri poolest on see ehk isegi natuke inglaslik. Kuigi Kataloonia võlgneb suure osa oma hiilgusest ja rikkusest tööstusele, otsitakse tänapäeval viise, kuidas ajale mitte jalgu jääda. Barcelonast ära kolinud kergetööstust üritatakse nüüd asendada millegi uue ja moodsamaga. Ca l’Aranyó oli 19. sajandi lõpus rajatud tekstiilivabrik, mis sada aastat hiljem tühja tondilossina Poblenoule üsna kohutava välimuse andis. Selle kompleksi hoonetesse telekommunikatsiooni ja informaatika teaduskonna rajamine oli alles linnaosa ootavate suurte muutuste algus. Poblenoust on saamas Barcelona infoühiskonna süda või moodsamat, linnaplaneerijate antud nime kasutades – Districte 22@. Linnavalitsus investeerib Poblenou infrastruktuuridesse üle 180 miljoni euro suuruse summa, et luua siin sobiv kasvupinnas uutele ideedele ja ettevõtetele.

      Tegemist on ühe ambitsioonikama linna tulevikku kujundava projektiga Euroopas. Selle tulemusena on Poblenousse kolinud 4500 suuremat ja väiksemat firmat, millest pooled on turul uustulnukad. Riiete asemel toodetakse siin nüüd teadmisi.

      Ma ei ole linnaplaneerimise ekspert ega pretendeerigi sellele, kuid see, kui läbimõeldult ja teadlikult tuleviku Barcelonat ehitatakse, jätab mulle sügava mulje. Minevikku ei tohi kinni jääda, isegi kui see on suur ja uhke. Kunagisest Manchesterist on tänu siia kerkinud pilvelõhkujatele ja infotehnoloogia ettevõtetele saanud Kataloonia Manhattan või Silicon Valley. Kes teab, võibolla saadab projekti selline edu, et Poblenou seisab tulevikus metafoorina enda eest. Võib-olla ei tule asjast midagi välja, aga ka siis jääb see linnaosaks, kus on meeldiv pärast kooli või tööd sõpradega istuda. Seda me Freddie ja Veronikaga koolipäeva lõpul tavaliselt teemegi.

      Freddie ja Veronika peavad pärast filmitundi vahetusüliõpilaste koordinaatori juures mingit järjekordset paberimajandust ajama. Jätan nad raske südamega bürokraatiavastast võitlust pidama, et päikeselise päeva seltsis aega parajaks teha. Selleks otstarbeks pole läheduses paremat kohta kui Rambla de Poblenou. Mulle tuli alguses üllatusena, et kahe tänava kaugusel meie ülikoolist asub üks järjekordne rambla. Kõigile, kes Barcelonat on külastanud või tema kohta lugenud, tuleb tuttav ette legendaarne Les Rambles kesklinnas, mis ühendab peaväljakut rannapromenaadiga. Kuna tegemist on kõige suursugusemaga omasuguste seas, peetakse seda nime tihti eksklusiivseks. Tegelikult on rambla tehniline termin, mis laenati araablastelt, kirjeldamaks mägedest orgu voolavat vihmavett. Nüüd tähistab see tänavat, mida mööda vihmavesi leiab tee merre. Rambla de Poblenou on tunduvalt rahulikum kui tema kesklinna nimekaim, kuigi baaride ja kohvikute tiheduselt ei jää ta teisele sugugi alla. Suurimaid liiklusummikuid tekitavad siin ratastel turukottidega vanaprouad ja rattaga kihutavad üliõpilased. Hiljutisest lõunasöögi ajast annavad tunnistust üksikud hilised maiustajad ja terrassilaudade koristamata nõud.

      Mööda Poblenou rambla’t vihmaveena alla voolates jõuan Bogatelli-nimelisele rannale. See on üks Barcelona linnaranna viimaseid lõike, kus on suviti hea rahulik päevitada. Kesklinnapoolsed rannaribad on turismihooajal tavaliselt nii täis pakitud, et raske on endale kohta leida. Lisaks on nad tunduvalt räpasemad ja kubisevad Ruthi sõnul taskuvarastest. Kuna kevade ja päevitamiseni jääb veel mitu kuud, tuleb mul leppida talvise meelelahutusega ja lihtsalt inimesi jälgida. Promenaadi täidavad jalutavad paarikesed, palli mängivad lapsed ja tublid tervisesportlased. Rannakoristusmasinad on liiva nagu uisuhalli jää siledaks nühkinud. Barcelona linnarandade liiv on tumedam ja karusem kui Costa Brava kuurortides, kuid meri kumab sellest hoolimata paljulubavalt. Raske on uskuda, et novembrikuu juba kuklasse hingab. Enim sügisemärke ilmutavad Poblenou rambla raagus plaatanid. Rannapalmid on seevastu täies lehes. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et palmid võiksid igihaljad puud olla.

      Pärast mõningast kontide soojendamist ja Veronika sõnumit võtan taas suuna Rambla de Poblenoule. Saame El Tío Ché orxateria’s kokku. Kui muud baarid on sellel rambla’l sellised nagu kõik teisedki ja ei vääri teisest linnaotsast kohalesõitu, siis El Tío Ché on üks linna kuulsamaid orxateria’id. Orxata-nimelise joogi olemust on raske kirjeldada. Varem proovitud asjadest meenutab see mulle kõige rohkem ohtra suhkruga mandlipiima. Tegemist on pigem jaheda suvejoogiga, mille magusus annab energiat pikaks rannapäevaks. Vahetusüliõpilasena on meil kõigi Barcelona vaatamis-, kuulmis-, tundmis- ja maitsmisväärsustega tutvumiseks antud loetud kuud, seetõttu ei tee me aastaaegadest suuremat numbrit. Nii on isegi parem, sest suvel tuleb El Tío Ché orxata nimel pikalt sabas seista. Nüüd saame aga rahulikult rambla-äärsel terrassil istuda ja magusat imejooki luristada.

      Istume

Скачать книгу