Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? - Charlotte Lii Tipp

Скачать книгу

see mees“. Kui juhtun olema samal hetkel seal lehel ja jõuan paari sekundi jooksul klõpsata ennast järjekorda, siis olen… heal juhul kaheteistkümnes. Sest samas olukorras „passijaid“ on miljonilinna peale teisigi ja neil teistel on ilmselt kiirem arvuti.

      Nii ma siis üürikorterite vahendusfirmade kodulehtedel saaki varitsedes olukorda seedin. Jill teeb sama ja kuu aja pärast temal näkkab! Ta saab uude majja kalli, aga ilusa ja avara korteri. Nii-öelda oma. Kuna sissekolimiseni peab siiski üle kolme kuu ootama, saavad nad selle aja jooksul veel paar korda erinevate „teise käe“ korterite vahel kolida, kuid pinge on maas.

      „Ma võin kasvõi palgata puhkuse võtta ja Soomes vanemate juures oodata, kuni me lõpuks sisse saame kolida!“ võib Jill endale väljahingamist lubada.

      Ning kuu aega hiljem veab meilgi! Kuna väljaüürimisele paisatakse tol ilusal päeval korraga 40 korterit, mis asuvad Stockholmi põhjapoolseimas eeslinnas Märstas mugavalt linnalähirongide lõpp-peatuse läheduses kolmes kõrvuti asuvas majas, jõuan ma oma klõpsu teha esimese 30 seas! Edasi järgneb vaatamas käimine, lepingu sõlmimine ja, nagu Jillilgi, kolmekuine ooteaeg, kuni vast valminud majade siseviimistlusega tegeletakse.

      Oleme hirmus rahul. Seda enam, et selleks ajaks on avaldunud juba mitu otse omanikult üürimise pahupoolt. On selgunud, et akvaariumi puhastamise aegsed koos veedetavad tunnid omanikepaariga häirivad meid väga. Samavõrra ka posti järel käimised. Sest kuigi, jah, nagu lubatud, helistatakse ette, võib see juhtuda näiteks kell kuus hommikul. Või siis tahab Arturs aega veeta ja muidujuttu ajada. Kord areneb umbes järgmine vestlus:

      „Mida sa seal haiglas teed täpselt? Räägid patsientidega juttu ja teed süsti?“

      „No seda ka, jah. Muid asju ikka ka,“ vastan üksikasjadesse laskumise mõttekuses kaheldes.

      „Töö konti ei murra?“

      „Ei, mul see töö küll üle jõu ei käi, jah!“

      „Kuule, me mõtlesime, ehk saad uurida ja rääkida, et äkki saaks Lilija ka seal õena töötada?“

      „On tal siis õe haridus või?“ imestan.

      „Kas eraldi haridust on vaja? Kui kaua on vaja selleks õppida?“

      „No meil on seal ainult ämmaemandad tööl, selleks tuleb neli ja pool aastat õppida. Kui õeks õppida, saab kolme aastaga.“

      „Nii kaua? Aga tead, tal on koristajana raske tööl käia. Ja töölt päris ära tulla ja mitu aastat koolis käia, see on ka ju halb variant. Äkki ikka saad tööl rääkida, no nii tutvuse poolest?“

      Mida vastata inimesele, kes on su vabal päeval sinu köögis, räägib sellist juttu ja ära ei lähe? (Võib muidugi vaielda, kes on kelle köögis, kuid üürilepingu ja elanikeregistri järgi on see siiski praegu meie kodu.)

      Umbes sügiseni on meie ja nende vahelises pinnapealses suhtluses neutraalsust. Koolivaheajal sigineb suhtlusse aga korteriomanike uus, võimu näitav toon. Algatuseks helistatakse mitu päeva järjest, lubades posti järele tulla, kuid reaalselt kohale ei ilmuta. Meie päevaplaanidest ei tule aga midagi välja, kuna üritame lubatud ajal kodus olla, oma isiklikud asjad laiali ja puha. Ent järgmisel päeval jälle sama kõne:

      „Kuule, ma eile ei saanud tulla, ma tulen homme kell kolm päeval.“ Ja jälle ei midagi.

      Järgmise kõne saame paar päeva hiljem koolivaheajal Tallinnas:

      „Me siis homme tuleme posti järele.“

      „Aga me oleme praegu Eestis ja tuleme alles viie päeva pärast!“

      „Ah soo. No vaatab siis edaspidi.“

      Sisse jääb vastik tunne ja kahtlus, et nad vist ei oota, kuni me tagasi tuleme. Ja nii ongi: juba ust avades on selge, et on käidud. Ja et peale äravõetud posti on mujalgi nagu uuritud, tõstetud, puututud. Kuigi midagi loomulikult kadunud ei ole, on tunne seletamatult vastik. Kel on kodus „sees“ käidud, need teavad seda tunnet.

      Kaks kuud veel, kiristame hambaid.

      Tööl läheb aga lahti midagi seninägematut. Mida lähemale Jilli ja pärast ka minu kolimispäev jõuab, seda rohkem hakkavad kolleegid meile oma mööblit ja asju pakkuma:

      „Kas teil kaht heledat diivanit oleks vaja? Need on täiesti ilusad ja korralikud, aga me nägime mööblipoes selliseid, nagu oleme ammu otsinud, ja ostsime ära. Ja need heledad on nüüd ees. Tahate?“

      Loomulikult tahame! Suured tänud! Kui kolida möbleeritud pinnalt möbleerimata korterisse, on palju asju vaja.

      Aga see on alles algus. Pakutakse telekalauda, 30tollist telekat, riiuleid, toole, lampe, CD-mängijat ja mida kõike veel. Kui lõpuks tööle puhkeruumi diivan tellitakse ja seetõttu senised nahktugitoolid üle jäävad ning ma needki endale saan, tundub, et uude koju on kõik vajalik peale köögilaua ning voodite olemas.

      Uue korteri võtmed saame kokkuleppe kohaselt kätte laupäeval ning Artursiga lepime kokku, et korteri anname üle kaks päeva hiljem esmaspäeva õhtul ja saame oma ühe kuu üüri suuruse tagatisraha tagasi. Vahepealne kaks päeva kuluks selleks, et jõuaksime oma asjad teise linna otsa ära kolida ning senise korteri korralikult ära koristada. Kaks päeva kolimisjärgseks koristamiseks. Piisab sellest? Eestis kindlasti, aga Rootsis pakuvad koristusfirmadki kolimiskoristamise teenust inimestele, kes ise ei viitsi, ei taha või ei jõua. Puhtaks tehakse kõik võimalikud ja võimatud kohad, alustades akendest ning lõpetades nõudepesumasina filtri ja vannitoa ventilatsiooniaukudega. Nii et koristusstandardid on kõrged ning tegemist on küllaga, eriti kui arvestada korteri möbleeritusastet.

      Reede hilisõhtul saame telefoni teel sõnumi: esmaspäev jäävat liiga hiljaks. Pühapäeva päevaks olgu koristatud ja valmis, kell kaks tulevad nad võtmete järele!

      Ühe ööpäevaga ära kolida ja põhjalikult koristada? Nad teavad ju, et see on võimatu! Kas nad seda taotlevadki, et oleks põhjust tagatisraha mitte tagasi maksta?

      Laupäevast pühapäevani tegutseme kiirusega, mis teeks au ka päkapikkudele jõuluvana töökojas. Sellest hoolimata oleme jõudnud koristada vaid kolmandiku vajalikust, kui kell lööb kaks. Minut hiljem on Arturs ja Lilija ukse taga.

      Õhus on tunda, et hoiak on muutunud, meid teretatakse vaid moka otsast.

      „Siit on halvasti tehtud, siit on üldse tegemata, sealt on must, need on rikutud…“ lendab Lilija mööda korterit ringi.

      „Ajaliselt ei jõudnud rohkem küll, jah! Te ju jätsite meile nii vähe aega!“

      „Tead, kõike jõuab, kui väga tahta!“ teatab Lilija. „Koristamisega saame ise ka hakkama, vahet pole. Mis mind tõsiselt vihastab, on see, et te rikkusite meie diivani ja põranda ära!“

      Jah, üks lastest on nokkinud kunstnahast diivani käetoelt maha umbes detsimeetripikkuse nahariba. Oleme süüdi. Põrandat aga keeldun omaks võtmast. Tean täpselt, et imelik kraabitud koht oli seal juba meie saabumisel. Fotot mul aga selle kohta loomulikult ei ole ning nüüd üritatakse meile selgeks teha, et meie kass olevat kraapinud. No lubage naerda, milline kass kraabib heast peast siledat parketti?

      „Selle diivani võite kaasa võtta, meil pole sellega enam midagi teha!“ teatab Lilija.

      „Meil pole seda ka kuhugi panna, meil on kogu mööbel olemas!“

      „Kõik juba olemas?“ imestab Lilija. „Head palgad teil, pole midagi öelda!“

      „Ja minule isiklikult ei meeldi, et te meid kordagi siia näiteks saunaõhtule ei kutsunud! Ise ju käisite küll all saunas!“ annab Arturs teada, mis tal hinge peal on.

      Edasi saame veel Lilija käest teada, et oma tagatisraha me ei näe, ning Arturs ütleb, et Stockholm olevat üks väike küla, nii et kui ta kuskilt peaks kuulma, et ta on olnud halb üürileandja, minevat meil halvasti. Peale lühikest tulutut vaidlust lahkume.

      Vaatamata koledale lõpule oleme nüüd omaenda peremehed! Ja lõppude lõpuks on meie ulmeline

Скачать книгу