LITMIR.BIZ

      Tegin lastega kodus olemise ajal, peamiselt öösiti, erinevaid erialaseid töid, sest huvitavatest ja arendavatest ettevõtmistest ei raatsinud loobuda. Olin kolme väikelapse kõrval ise loonud graafiku, kus polnud pea ühtki tunni kaupa planeerimata päeva.

      Kõik need töötegevused olin ise endale ahnelt kokku kahmanud ja päris õnnelik selle üle! Välja arvatud nendel hetkedel, kui tundsin, et olen sellesama koorma all kokku kukkumas.

      Ikka ja taas avastasin end laste kõrvalt tööpostile lipanuna mõtlemas, et oh kui mitu korda lihtsam on teha erialast tööd, selle asemel et mitme väikelapsega pikki päevi ja öid järjest nende rütmis kodus olla ja kehastuda, pehmelt öeldes, igiliikuvaks kodumasinaks.

      Sama tihti avastasin end peale pikemat töökohtumist tormamas suures igatsuses koju oma nunnude juurde.

      Ka õhtuti polnud tunnikestki puhkust, sest ei minu ega mu mehe Holgeri vanemad ei ela Tallinnas. Õhtused spontaansed kahekesi kinos või teatris käigud, trennid ja sõpradega väljas käimised kvalifitseerusid meie puhul unistuste või ulme valdkonda.

      Lastehoidu ma oma pisikesi lapsi viia ei raatsinud. Eriti pärast seda, kui keskmisega proovisime ja ta õhtul teatas, et oli terve päeva teisele korrusele viiva trepi all nutnud. Rohkem kui paar päeva mu emasüda seda eksperimenti korrata ei lubanud. Koju hoidja võtmiseks polnud meil aga ruumi.

      Kuna olen ema, kes peab õigeks, et sülelapse koht pole sõimes, ja meie oma pere laste tihe üksteise järel sündimine kodus olemist ka võimaldas, läksid meie lapsed lasteaeda alles kolmeaastaselt.

      Kui emmal-kummal meist Holgeriga oli vaja tööasjus kodust (loe: kodukontorist) välja minna, jäi teine lastega koju.

      Kokkuvõtlikult – mu viie aasta pikkuseks kujunenud ja aasta pärast lõppeda tõotanud aktiivne vanemapuhkus oli selleks ajaks, kui noorim me lastest sai aastaseks, olnud nii tihe, et hinge tõmmata polnud jõudnudki.

      Tundsin, et vajan restart’i!

      MIKS JUST TAI?

      „Lolliks olete läinud või?“ hüüatab ämm, kui meie Tai sõidu plaanidest kuuleb. Lähedaste ja tuttavate reaktsioonid on seinast seina. Perearst näiteks oleks võimaluse korral kaasa tulnud.

      Vajan aga tõesti juba väga-väga hingetõmbepausi ja aega mõelda, mis suunas peale peatselt lõppevat vanemapuhkust edasi minna. Senised välismaal elamise kogemused on näidanud, et kõrvaltvaade kodumaa elule annab värske hingamise. Olen varem elanud nii Saksamaal kui USAs – mõlemalt poolt naasin selge pilguga ja õnnelikuna. Niisiis, tundub, et üks eemaltvaade mu praegusele Eestimaa elule on just see, milleta edasi ei saa.

      Kedagi veenda pole mul vaja. Holger tahab sõita Eesti talve eest ära sooja kliimasse. Kuna ta on Tai rahvusspordi poksi harrastaja, jõuab just Tai meie pere sõidusihtkoha võimalusena lauale väga kiirelt. Me kumbki pole Tais ka varem käinud. Küll aga on käinud mõned me tuttavad, kes on sealset kliimat ja atmosfääri kiitnud.

      Lapsevanemad, kel on võimalus teha kaugtööd ja kelle lapsed veel koolis ei käi – need olemegi meie.

      Kolm väikest last – nelja ja poolene, kolmene ja üheaasta-ne – toovad muidugi kaasa palju lisaküsimusi, kui hakkame Taisse sõidu mõttega mängima. Kas ikka maksab riskida, ei teagi kohe, millega? Mis saab siis, kui keegi lastest jääb haigeks? Mis saab, kui midagi juhtub? Mis seal kaugel kõik üldse juhtuda võib? Mis saab siis, kui me kõik ära väsime? Mis saab siis, kui meile seal ikkagi ei meeldi? Mis saab siis, kui lapsed hakkavad koju tahtma? Peale selle veel paarkümmend kõhklust ja küsimust.

      Tasapisi on minuni jõudnud see arusaamine, et mujal elamine ei olegi nii väga kallis. Tänapäeval on ju hea see, et pole vaja olla suursaadiku naine ega stipendiumikonkursi edukalt läbinud üliõpilane, et väljaspool Eesti riigipiiri elu sisse sättida. Piisab, kui on lennupileti raha ja võimalus üürida elupaik. Elukallidus Eestis muust maailmast – kui väga kallid suurlinnad välja arvata – suurt maha ei jää.

      Eesti piires oleme perega kogu aeg olnud suured reisisellid. Nädala sees elame Tallinnas, aga nädalavahetuseks sõidame pea alati linnast välja – enamasti minu lapsepõlvekoju Setomaale, mehe vanemate koju Elvasse või mu vanaema juurde Lääne-Virumaale.

      Meie peres räägib just Tai kasuks mitu asjaolu. Kolme aasta pärast läheb vanem tütar kooli, mis muudab pikemad kui paarinädalased kodust eemalviibimised õppeaasta jooksul üsna keerukaks. Sestap tahamegi sõita kaugele, sest viieliikmelise perega reisida pole kõige odavam. Tulevikus kõigest nädalaks-paariks Taisse lennata oleks majanduslikult küsitav. Teiseks räägib Tai kasuks soe kliima ja võrreldes teiste Kagu-Aasia maadega parem infrastruktuur: elekter, internet, tervishoid. Lastega kodust eemal olles on oluline, et arstiabi oleks kvaliteetne.

      Rootslastel on Taimaal Koh Lanta saarel isegi omakeelne kool lastele, kelle vanemad harrastavad elustiili veeta porisem pool aastast kenas kliimas sulnistel soojamaa saartel. Skandinaavlased mitte ainult ei puhka seal, vaid teevad tööd. Tööd, mida saab teha olenemata asukohast.

      Meilgi on kuklas teadmine, et keskkonnavahetus annab loomingulistel erialadel ekstra impulsi: jõuab rohkem, jõuab paremini ja mõte liigub teistmoodi, kui ei pea vaatama külmal põhjamaal kontoriaknast tumehallide lörtsipilvede vahetumist helehallide lumepilvede vastu.

      Eluks esmavajalik ehk toit, transport ja majutus on Taimaal teadupärast soodsamad kui Eestis. Nii et kes saab hakkama Eestis, saab hakkama ka seal.

      Laste peale mõeldes loodan, et päikeselises kliimas elamine mõjub nende tervisele hästi. Loodan ka, et isiksuse väljakujunemise eas annab Eestist eemal elamine nende maailmapildile avarust juurde.

      Me tõesti ei pea end Taisse minnes originaalseks. Teeme pool aastat Tais veetes seda, mida teeb aina rohkem Eesti peresid – elame sopasema aja Eestist eemal soojadel saartel. Ka tailased on selle suuna ära tabanud, mistõttu uusehitistesse müüdavaid kortereid reklaamitakse Phuketi saarel kui „ideaalseid kodukontoreid“.

      Me ei võta oma Tai elu puhkuse või reisina. Mis puhkus see kolme väikelapsega elu ikka on.

      TÕUSEME LENDU

      Ühelapselise perena hindasime lapsega reisimise hullumeelsuseks – ja ei teinudki seda. Kolme väikelapse vanematena tundub vanderselsus aga ülimalt normaalne.

      Nii me siis pakimegi asjad. Kuna arvestame variandiga, et võibolla tuleb kõiki me kolme last mõnes lennujaamas meil endil kahe peale tassida, ei paki me suurt midagi kaasa. Üks seljakotitäis vahetusrõivaid (igale paar ja nii see seljakott täitubki), me mõlema arvutid, mälupulgad, natuke toitu, mõned arstirohud, Sipsiku raamat – ja ongi kõik.

      Kinnitan, et kui me Eestis nädalavahetuseks Tallinnast maale sõidame, on meil kordi rohkem asju kaasas. Külma ilma riided, sooja ilma riided, märja ilma riided, kuiva ilma riided. Erinevad jalatsid kõigiks neiks ette tulla võivateks ilmastikunähtusteks. Kõike eespool toodut kolmele lapsele ja igat mitu komplekti. Et kui midagi määrduma juhtub, märjaks saab või mingil kolmandal põhjusel vaja läheb.

      Novembrikuiseks teekonnaks meie maja eest lennujaama viivasse taksosse – umbes kümme meetrit – riietan enese ja lapsed kenasti talveriietesse. Et siis alates Tallinna lennujaamast Phuketi saareni – tasakesi omaette vandudes – nii enda kui kolme

Скачать книгу