Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! - Leslie Leino

Скачать книгу

sisenemist juhatab Liina meid hooneteni, kus registreeritakse õpinguteks ja te-hakse enne semestri algust hiina keele tasemeeksam. Me läbime neid kui katakombe, astudes kummardades ühest uksest sisse ja teisest välja. Vaatame üle ühe luukere teise järel.

      Külma talve tõttu on sissepääsude ette pandud rippuvad kummiribadest katted, et päästa viimseid sooja õhu käes elavaid hingi talvisest apaatsusest, mis linnatänavatel miinuskraadidega valitseb. Sest põhjast, sealt, kus hiinlaste meelest kõik kuri pärineb, on keisrite maale saabunud Siberi kalkus ja vaimude loitsud.

      Me kuulame Mirjamiga Liina põnevaid lugusid ja kujutleme, kuidas hakkame ise kõiki neidsamu kogemusi läbi elama. Mind ootab see kõik ees: kooliteed, bussid ja kummiribadest katted. Mirjamiga koos kooli tulek, lõunatamine ja tagasi koju minek. Liina jutustus saab otsa, jäine tuul vaibub ning me hakkame ülikoolilinnakust lahkuma.

      „Nanshatan,” ütleb Liina taksojuhile ning Mirjam ja Liina jätavad mind üksi. Liina pähklivõikollased juuksed loojuvad takso tagaistme taha ning päev hakkab õhtusse jõudma. Üle vasaku õla läände vaadates paistab sigiv Wudaokou, mis jalgratastesse uppununa toob mulle uue mõtte… Ma ostan endale ratta!

      KOOS SÜÜA EI TOHTINUD

      Lood suletud Hiina korrast, mis siin Pekingi keelteülikoolis enne meid valitses ning mis on ilmekas näide kogu Hiina ühiskonna muutumisest viimase nelja kümnendi jooksul

      Pekingi keelteülikool on üks peamisi institutsioone, kuhu välismaalased Hiinasse sattudes esimesena hiina keelt õppima tulevad. Tegemist on kahtlemata kõige rahvusvahelisema ülikooliga terves Hiinas, sest nagu nimigi ütleb, on ülikool orienteeritud peamiselt keeleõppele. Siin võib ühe semestri jooksul kohata ligi 100 riigi kodanikke, kes on rändlindudena üle ookeanide, kõrbete ja mägede siia kohale lennanud. Ajaloo jooksul on siit läbi rännanud enam kui 160 riigi kodanikke. Välismaalaste huvi hiina keele ja kultuuri vastu on viimasel kümnel aastal hüppeliselt kasvanud. Rändlindude üleküllus on ökoloogilisele tasakaalule ja maailmakorrale tõsine proovikivi.

      Keelteülikool loodi 1962. aastal eesmärgiga õpetada välis-maalastele hiina keelt ja kultuuri. Peale selle saavad siin hiin-lased õppida võõrkeeli, tõlkimist ning hiina keele õpetamist välismaalastele. Ülikooli välissuhtlus on aktiivne ning on loodud sidemed selliste koolidega nagu Manchesteri, Newcastle’i, Cambridge’i, Yale’i, California, Columbia, Ohio, Michigani ülikool. Tegemist on tõelise Paabeli torniga, rahvuste sulatuskatlaga, kus eksponaatidena kõnnivad ringi põhjakorealased, zimbabwelased, angolalased, süürlased, türkmeenid, tongalased, uusguinealased, grenadalased… eestlased.

      Siin toimuks justkui iganädalane 1954. aasta Bandungi konverents, kus aafriklaste ja aasialaste sõprus kristalliseerub Taeva mandaadiks. Taeva tahteks. Maailmakorraks. Hiinale on alati meeldinud end esitleda Kolmanda Maailma liidrina, rõhutades rahvusvahelisel pildil endast rääkides arengumaa staadiumis olekut. Wudaokou üliõpilaskärjes paistab see hiilgavalt välja, sest siin on Kolmanda Maailma riikide esindatus rõhutatult imetlusväärne.

      Keelteülikooli sulatuskatel ei ole aga kogu aeg sellisel võimsusel töötanud nagu tänapäeval. 1962. aastal, kui Pekingi keelteülikool avati, seilas Hiina kommunismi laineharjal ning lakkus „suure hüppe” (1958–1961) tagajärgede marrastusi. Riik oli kaose äärel, läänele suletud (kuid mitte Eestile, sest Eesti oli tol ajal Nõukogude Liidu osa) ning välismaalased naljalt Hiinasse hiina keelt õppima ei sattunud. Seega olid 1960ndad keelteülikoolile kompimisaeg, mille sisse jäi ka Hiina ühiskonnas totaalset hävitustööd teinud kultuurirevolutsioon (1966–1976).

      Esimesed uljaspäised välismaalased hakkasid Pekingisse saabuma 1970ndatel, kui Hiina oli pärast 1969. aastal Zhenbao saare tõttu toimunud piirikonflikti lõplikult riius Nõukogude Liiduga ning alates 1970ndate algusest leppimas lääne suurriikidega nagu Ameerika ühendriigid. Hiina välispoliitikas valitses „kolmnurksete suhete” (sanjiao guanxi) printsiip, mille kohaselt tuli Nõukogude Liidu ohu tasakaalustamiseks arendada suhteid Hiina rahvavabariigi vaenlasega number üks: Ameerika ühendriikidega. See juhtus pärast Mao Zedongi kuulsat 1969. aasta tõdemust, et me oleme nüüd iseseisvad – nii iseseisvad, et mitte keegi ei tee meist enam välja.

      Lähenemine läänele tähendas esimesi hiina keele õppimisvõimalusi lääne üliõpilastele. Esialgu aafriklastele ja aasialastele, seejärel eurooplastele ja austraallastele. Ameeriklased sisenesid Hiinasse kõige hiljem, alles pärast diplomaatiliste suhete sisseseadmist 1979. aastal.

      1970ndatel valitsenud sisekord oli keelteülikoolis väga spartalik, mis osalt kestab Hiina ülikoolides senimaani. Toonane kord peegeldab edukalt Hiina riigi üldist olukorda. Samu-ti peegeldab keelteülikooli areng ja muutus Hiina muutumist.

      Hiinlasi immatrikuleeriti ülikoolidesse enne 1978. aastat (aasta, mil Hiinas hakati korraldama ulatuslikke majandus-reforme), peamiselt juhtivkaadri soovituste kaudu. Eelisjärjekorras olid Hiina kommunistliku partei soovituse saanud üliõpilased ning neile sekundeerisid kontaktideta andekamad üliõpilased. Eelisjärjekord moodustati representatiivse süsteemi põhimõttel. Kuna kommunismi tipphetkel oli ühiskond jaotatud jämedalt rühmitades kolmeks – töölised, talupojad ja sõdurid –, siis samadel alustel astusid hiinlased ka keelteülikooli. Siin ei lugenud üliõpilase andekus, vaid ideoloogial baseeruv ühiskondlik töövõimekus ja vanemate panus kommunistliku ühiskonnakorralduse rajamisse.

      Pärast 1978. aasta reforme hakkas vähehaaval muutuma ka immatrikuleerimissüsteem ning senisest enam sai oluliseks üliõpilase akadeemiline võimekus. Tänapäeval võetakse ülikooli valdavalt eksamitulemuste järgi, kuid näiteks vähemusrahvustele ja kohalikele üliõpilastele (Pekingis pekinglastele, Shanghais shanghailastele ja nii edasi) on sissesaamisnorm madalam kui teistele.

      Välismaalased olid alguses hiinlastest rangelt eraldatud. Nad elasid erinevates piirkondades ja käisid tundides erinevates hoonetes. Peale selle olid noormeeste ja tütarlaste ühiselamud karmilt eraldatud ning kogu ülikoolilinnakut piiras klaasikildude ja okastraadiga pealistatud telliskivimüür.

      Telliskivimüürid on alles ka nüüd ning mul on senimaani tõsiseid raskusi harjuda telliskivimüüride, klaasikildude ja okastraadiga piiratud elamurajoonide ning ülikoolidega. Olgu-gi et Eestis oli mu kodu juures Nõukogude Liidu ajal Vene baas koos mitmekordse okastraadiga, mille alt me pidevalt läbi ronisime, et raadiosidemasinates ja soomusautodes kolistada, aga nii suure koguse okastraadi, telliskivimüüri ja klaasikildudega nagu Pekingis ei suuda ma mitte kuidagi ära harjuda. See tähendab pidevaid ümbersõite, ajakulu ja sissepääsuväravate otsinguid erinevatelt tänavatelt. Kui inimesed ei ole suutnud kehtestada seaduskuulekust, siis tulevad appi müürid, traadid ja klaasikillud. Nagu liikluses on füüsilised piirded ja muuseumidel lükandväravad.

      Räägitakse, et see on vajalik hulguste, varaste ja joodikute eemalepeletamiseks. Kuid ma ei ole täheldanud, et Pekingi tänavad oleksid täis joodikuid, kodutuid või muid pudulojuseid. Neid pole üldse. Võimalik, et telliskivimüüriihalus on seotud traditsioonilise elamukompleksiga ehk siheyuan’iga, kus mitu perekonda elas kompaktses neljahoonelises kompleksis, mille keskele jäi väljak ning äärtesse elamud. Siheyuan’e leidub Pekingis senimaani, hutong’ide saladustes, Keisrite Linna südames.

      Sama süsteem tundub olevat käibel ka moodsatest tornmajadest koosnevates uutes elamukompleksides. Kuna hooned on kõrged ja oluliselt suuremad kui vanal ajal või Pekingi geograafilises kesklinnas hutong’ide rägastikus, siis ei oleks mõeldav kõrghooneid kokku ehitada; selle asemel saab ühendavaks faktoriks kõrghooneid ümbritsev telliskivimüür.

      Keelteülikooli tänapäevane kord erineb 1970ndatest aga seepoolest, et enam ei ole hiinlastel ja välismaalastel keelatud omavahel suhelda, kuigi samas ühiselamutoas ööbida ei ole lubatud. Samuti ei panda enam ilmtingimata kokku elama ühe riigi kodanikke, vaid välismaalaste segamine tundub teinekord olevat lausa taotluslik. Toakaaslase saamine on Hiinas omaette suur õnnemäng, sest maailmast kokku tulnud inimesed kannavad haigustena kaasas nii palju erinevaid harjumusi, et teinekord vahetatakse toakaaslast iga kahe nädala tagant.

      Välismaalaste tulek Hiinasse tähendas ka suuri muutusi. 1970ndatest alates tõid välismaalased endaga kaasa

Скачать книгу