Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! - Leslie Leino

Скачать книгу

Ta on projektide selgroog, tugiisik, kelle erimeelsusi mõistmatult vaatavad silmad on kindluse kehastus. Ei ole liialdus öelda, et tänane väljaminek on tema põikpäisuse triumf.

      Aga selle langetatud otsusega kaasaminek on mulle igati meelepärane, sest Pekingi keelteülikoolist algab mu uus elu, mu ümbersünd, mu hiinlaseks saamine, Hiina hinge otsingutee suur pauk ja…

      Pekingi keelteülikoolist on saanud alguse paljude sinoloogide rajaleid. Mitu eestlast on just siin alustanud hiina keele õpinguid. Tegemist on Hiina ja välismaailma kokkupuutekohana legendaarse institutsiooniga, mille klassides vorbitakse esimesed kellud, esimesed tööriistad, millega ehitada sild Hiina mõistmise maailma. Siin toimub paljude viimne õhtusöök, enne kui ületatakse ukselävi. Viimane kokkupuude oma senise maailmaga, mille otsas ootab tabula rasa algus.

      Kursuseõde Liina laotab kooli tehtud tutvumistuuri ajal oma pooleaastase kohalolekupagasi talviselt jäiste ja külmunud tulnukate nägude ees lahti ning mina ja Mirjam ahmime kogu seda valgustavat infot, mille osaliseks on meile määratud saada. See on „Ultima Cena”, mis on sama mürgine kui esimene armastus. Armastus Hiina vastu? See algab siit.

      Ma ei tea, kas mind võlub Liina või tema lugudest tekkiv elav ettekujutus mu edasisest elust, kuid ma tunnen end täna Pekingis temaga patseerides täiesti päästmatuna. Turvaliselt, aga päästmatuna. Liina on mind alati võlunud. Tema pähklivõikollaste juuste lähedus on kui koit mu hommikuses aknas, ta on mu Pekingi tõusev päike, kelle sarkastilised märkused ja lihtsad, kuid tagamõttega vastused erutavad mind. Ta on alati sõbralik ning erinevalt minust mitte kunagi üleolev.

      Võõraste maade võõrad lood kostavad Liina suust sama võluvalt kui sireenide laul kaljude taga. Ja mis mul selle vastu saakski olla, kui ma Liina ja tema elavate koolielukirjelduste kannul karile sõidan? Liina jagab meile õpetusi, kus bussi peale minna, kus maha tulla, kus söömas käia, kus peol käia, kus arst asub, kus sporti saab teha…

      Ja mina? Õpin, kuidas Põhjakeele kooli viivast bussist Liina näpunäidete järgi bussipiletit osta. Kuulan ta kommentaare Hiina bussielu kohta ning kadestan, et ta seda kõike teab ja mina pean vaid järgima tema näpunäiteid. Ka mina tahaksin osta bussist piletit ilma juhtnööre saamata, iseseisvalt, sõltumatult, teadjalikult. Hiinlaste moodi.

      Hiina bussielu ei ole teps mitte nii lihtne, kui kõrvalseisjale tunduda võib. Välismaalased sõidavad Pekingis enamasti taksoga, sest see on odav – sisseistumine maksab 10 jüaani, mille eest saab sõita kolm kilomeetrit, iga järgmine kilomeeter on lisaks 1,20–1,60 jüaani.

      Kuid peale odavuse mängib olulist rolli Hiina bussimaailma keerulisus. Nimelt pole siin peaaegu mitte miski kirjutatud inglise keeles. Kohanimed on valdavalt hiina märkides ning neid mõistmata ei aita ka Euroopas aktiivselt kasutatav tuletusmäng ehk nimede sarnasus emakeelsete sõnatüvedega. Teiseks ei oska bussides istuvad piletimüüjad inglise keelt ning välismaalane ei oska korralikku hiina keelt. Tagajärjeks on kaardil sõrmega osutades tundmatut kohta lootusrikkalt vaatavad silmad, kuid võimetus end arusaadavaks teha.

      „Siia! Siia!” hüütakse kaardil mingile kohale näpuga osutades. Kuid soov jääda ellu, soov jõuda edasi saab võitu ning peopesas lahtirulluvad jüaaninätsakad libisevad välismaalase sõrmede vahelt jõulisena tunduva pekinglasest piletimüüja kätte. Jah, pekinglase, sest Pekingis on piletimüüjana lubatud töötada ainult nendel, kellel on ette näidata Pekingi sissekirjutus. Ta tõmme on otsustav, sest ta teab, et välismaalane ei mõista teda, kuid tollel ei jää muud üle, kui usaldada näppude vahelt minema libisenud rahatäht piletimüüja kätte.

      Liina häälekas monoloog kestab katkematult. Bussis istuvatest hiinlastest ülerääkimine on omaette võime. Istekohta leidmata seisame me bussis keskmise ukse juures, sest kahe peatuse pärast peame maha minema. Aga ega meil istuda lastakski, sest Pekingi bussid on alatasa ülerahvastatud, kärarikkad – peamiselt konduktori range ja distsiplineeritud viisi tõttu käske jagada ja peatusi karjuda – ning trügimine viib jalgade tallamiseni.

      Liina enesekindlus meie kooli juurest bussist väljudes on kuidagi imepärane. Nii imepärane, et ma tahan seda enesekindlust katsuda ja veenduda selle ehtsuses. Liina kindlameelne käitumine on usaldusväärne, aga hirmutav. Ta tuleb kooli sama muretult, nagu pöörduks koju.

      Ta ei ilmuta ühtegi kõhklust suuna valikul. Tema orienteerumine Pekingi linnas ja Hiina kultuuriruumis on nii silmapaistvalt kogenud, et ma tahan pidevalt selle ehtsuses füüsiliselt veenduda.

      Tegelikult Liina nii kogenud ja kindlameelne käitumine häirib mind. Ma tunnen, kuidas mu teadmised Pekingist on nii haprad, et piisab vaid piletimüüjal mu käest küsida, kuhu ma lähen, ja ma olengi paljastatud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma võtaksin kaardi ja suruksin sellele näpuga ja ütleksin piletimüüjale „siia”. Ma oleksin ikka täielik algaja ning nii piletimüüja, Liina kui ka Mirjam saaksid sellest aru. Ma oleksin siis alasti välismaalane pekinglase ees. Alasti Liina ees. Aga ma ei reeda seda, vaid kuulan Liina õpetusi ja teen näo, et ma juba tean seda kõike. Mis see näo tegemine siis ära ei ole?

      Mu Pekingi kohta tehtud ettevalmistused on olnud ebapiisavad. Kõik, mis ma olen lugenud enne Pekingisse jõudmist oma reisiraamatust, on nii vale, nii tühi ja läbipaistev. Mu ettevalmistused ei aita reaalselt ellu jääda. Sõita bussiga, osta süüa, suhelda taksojuhiga. Mööduda hiinlastest nähtamatult. Ma mõistan Liinaga kaasa kõndides, kui alguses ma tegelikult olen. Ja kui kaugel ma Liinast ja tema teadmistest olen.

      Talved on Pekingis aga karged ja kuivad. Peale meie ei liigu siin ülikoolilinnakus peaaegu kedagi. Terav, külm ja põue pugev talvine tuul on keelteülikooli tänavad inimestest kevadpühade luuaga puhtaks pühkinud ning inimesed on Hiina uue aasta pühade ajaks linnast lahkunud. Kuid Liina elavad ja energilised jutud koolist ja seda ümbritsevast elust on nii positiivsed, et toovad pilve tagant lausa päikese välja.

      Kõige enam hämmastab mind keelteülikooli ülikoolilinnaku mastaapsus. Ühest otsast teise minekuks peab läbima ligi kilomeetri, mille sisse mahuvad ära õppehooned, erineva mugavusastmega ühiselamud, spordirajatised (jalgpallistaadion, korvpalliplats, ujula, tenniseväljak ning võrkpalli, sulgpalli, lauatennise ja muude alade sisesaalid), postimaja, ambulatoorium, kohvikud, poed, baarid, kuulutustetahvlid, eksimised ja mälestused. Liina elu. Minu tulevik.

      Ülikoolilinnakus kõrguvad hooned on esimest korda sisenedes kõledad ja elutud. Nad seisavad nagu alandlikud õukonnateenrid, kelle vahelt vonklevad filigraanse haljastusega läbi puutumatud pargiteed. Tallamine murul, elu edasikandmine, on Pekingis keelatud. Nende hoonete kolossaalset ilmet kaunistab eemalt vaid raagus puude kalligraafiline oksarägastik. See on nii monotoonselt ilus –need suve ootavad raagus oksad, jääkirme all vulisev vesi, pargiteed ja krohvitud seinte dramaatiline ilmutus puude taga.

      Meie siseneme keelteülikooli lõunaväravast, mis jääb Chengfu tänavale ning kus asub mind kooliellu saatev peamine bussipeatus (Chengfu lukou xi). Lõunavärava stoiline turvamees (bao’an) seisab jäises talvetuules sama liikumatult nagu Chengfu tänava liiklust reguleerivad metallist eralduspiirded.

      Hiinas valitseb ülikoolides ideaali kohaselt selline kord, et ülikoolilinnakusse tohib siseneda ainult kehtivat lubavat dokumenti ette näidates. Selleks on põhiliselt üliõpilastunnistus, mida iga ülikool jagab kätte eraldi ning mille väike formaat laseb end mugavalt põuetaskusse libistada. Linnaku väravast läbi minnes peaks seda stoilisele turvamehele sissepääsu lunastamiseks ette näitama. Reaalselt seda Hiinas aga ei juhtu. Kord oleks Hiinas kaose rikkumine.

      Samamoodi on liiklusega autoteedel. Jalakäijad ületavad teed neile meelepärases kohas. Valgusfooride meeleheitlikud reguleerimisponnistused kannavad justkui vilja, kuid alati peab teed rohelise tulega ületades olema valvas võimaliku suvalisest suunast pealetormava auto tõttu. Ratturite ja autojuhtide õiendused, kähmlused ja kaklused ei ole Pekingi liikluskultuuris harvad. Seepärast on liikluse paremaks reguleerimiseks Pekingi linnatänavatel näha ohtralt kõiksugu 1,5 meetri kõrguseid metallist piirdeid, mille ületamine on tegelikult üsna keeruline, kuid mille kõrgusest jääb suvalises kohas teed ületada soovivale sihikindlale jalakäijale tihtipeale vajaka.

      Afganistani ja Kesk-Aasia põrguliku džunglina tunduv liiklusrägastik on olnud mulle heaks õpetajaks. Pekingi

Скачать книгу