LITMIR.BIZ

      Ürümchi tähendab mongoolia keeles ilusat karjamaad, mida ta tõenäoliselt kunagi ka oli, kuid mille siluett on praeguseks muutunud Wall Streeti börsiindeksilikuks ilusaks majandusoaasiks. See linn ning üldse kogu Xinjiang on hiinlaste jaoks kui tõeline Taklimakani kõrb, kuhu sa astud sisse, aga kust kunagi välja ei tule; see on nagu kõrbeliiv, mis sind alla neelab.

      Siia saadetakse inimesi komandeeringusse nagu kosmoselennule. Siin makstakse rohkem kui sisemaal ning tagatakse kodukohta naastes veelgi parem sissetulek. Ürümchis, selles hiinlaste oaasis uiguuride, kasahhide ja mongolite seas töötades on võimalik teenida plusspunkte. Tõsi, enamik siia tulevaid rändajaid on vaid kauplejad, õnneotsijad või sisemaa põgenikud, kuid kohtab ka väga suuri kõrgelt haritud spetsialiste. Ajateenistus kestab Xinjiangis üldjuhul kaks aastat. Pärast seda siirdutakse tagasi kodukohta ning liimitakse pagunitele mõni lisatärn juurde. Veelgi parem, kui käevangus on kohalik uiguuri tütarlaps, kellega abielludes on võimalik sünnitada uut segaverelist hiina põlvkonda.

      Rongijaamast väljudes ei uita ma oma kompsudega pikalt ringi, vaid kukun peaaegu esimesse kõrval olevasse hotelli. 9. korrus, vaatega Tian Shani mägedele. Väsimus niidab mu jalad, vesi viib minema mu mustuse ning mõnus mugav voodi klopib mind kahetunnise uinaku ajal mõnusalt värskeks.

      Ma ei ole Ürümchis jalutamiseks väga täpset plaani teinud. See linn on võõras isegi pärast kaardile vaatamist. Vean näpuga mööda kaarti joont ning panen paika mõttelise trajektoori. Oma imestuseks leian, et külastust väärivaid kohti ei ole just väga palju. Õigemini leidub neid vaid kolm: Hongshani mägi, Xinjiangi muuseum ning Erdaoqiao-nimeline suur turg. Kõik asuvad ilusasti põhja-lõunatelje peal, nagu muide terve Ürümchi linn, ning ma saaksin nad kõrvalepõigeteta ühes reas ära külastada. Aga ma ei tee seda. Ma võtan kõik objektid ette kolmel erineval päeval, sest olen otsustanud nendeni minna jala, läbi oaasi tihniku, keset hiina märke ja uiguuri kirja. Ma kõnnin selle linna täielikult läbi!

      Millest rääkida tasub? Kindlasti Xinjiangi muuseumist, mis oma modernses kuues on selle Xinjiangi kosmoselennu kujuteldav kaptenisild. Selle ees liugleb lükandvärav, mis minu saabudes on surutud kokku täpselt nii suureks, et vahelt pääseb läbi üks inimene korraga. Siis avaneb suur avar õu, mis on laiem kui ookean ning mille teisel kaldal tõuseb üles uhke massiivne Xinjiangi muuseum. Seest on see veel modernsem. Ma teen suhteliselt kiiresti tervele muuseumile tiiru peale, sest tulin siia tegelikult vaid ühte asja vaatama – muumiaid.

      Tarimi muumiad on Xinjiangist lääne maadeavastajate poolt 20. sajandi alguses välja kaevatud europiidsete näojoontega terved inimkehad, millest vanim on peaaegu 4000 aastat vana. Leiukoht asub Taklimakani kõrbe idapoolsel serval, kust leiame Lop Nuri järve. Leiu teeb eriliseks see, et muumiad on tänu Taklimakani kõrbe erakordselt kuivale kliimale ning liiva alla mattumisele hästi säilinud. Oletatakse, et Taklimakani kõrb on täis erinevaid kadunud linnu, mille leidmine on võimatu, sest kõrb on äärmiselt agressiivne ning külaliste vastu vaenulik. Kohalikud ütlevad, et kes siia sisse läheb, see siit enam välja ei tule. Kuid Tarimi muumiad sealt tulid, pärast nii pikki aastaid. Nende kuulsus on jõudnud üle terve ilma ning aeg-ajalt kaovad nad Xinjiangi muuseumi klaaside tagant Euroopa näitusesaalidesse.

      Nüüd olen valmis. Mu jalutuskäik läbi Ürümchi on sellega ühel pool ning edasi on suund vaid Pekingi poole. Pärast kaht tundi Ürümchi rongijaamas piletikassa järjekorras lunastan pääsme järjekordsele rongielamusele. Mind ootab ees 48tunnine rongisõit.

      AADRESS KORTSUNUD LEHEL

      Nüüd ma siin siis istun, aknast välja vahtides, ega tea, kuhu ma täpselt sõidan. Tulin rongi pealt maha, ujusin koos 25 rongivagunist väljunud inimmassiga mööda Pekingi lääne-raudteejaama kaldteid väljapääsu poole ega suutnud langetada ühtegi iseseisvat otsust. Ma olen siin nagu mittekeegi, üks lüli tunglevast massist, mille sisse kaovad ära isegi mu matkakotid. Ma tirisin neid enda poole, kuid tunne oli, nagu tiriksin kogu massi. Sellel kärestikulisel jõel on hukk sama lähedal nagu kallaski. Aga mu päästerõngaks oli mu sünnipärane omadus, nimelt pikkus, mis lasi vaadata üle hiinlaste peade ning juhtida end infopunkti juurde. Nimelt oli mul olemas aadress, kuhu pidin end järgmiseks kuueks kuuks sisse seadma, kuid mul polnud õrna aimugi, kus see asub. 20miljonilise elanikkonnaga linnas mitte just kõige paremate väljavaadetega algus.

      Rühkisin läbi massi infopunkti poole, kus teenindaja parasjagu vaidles elavalt ühe tõenäoliselt külast saabunud majanduspõgenikuga, kes talle mõistmatult otsa vaatas. Neid on siin jaamas palju, mis on ka arusaadav, sest lääne-raudteejaama saabuvad rongid Hiina kõige vaesematest provintsidest nagu Shanxi, Gansu ja Qinghai, kus mäed ja kuiv kliima annavad tööd vaid kaevandustes ja unenägudes. Nad saabuvad siia rongides üksteise otsas elades, lunastanud vaid seisupiletid, mis tõotavad kahepäevase magamata reisi järel leida vaid armetu nurgakese meeletult suurte tehaste ühiselamutes või narikoha lahke tuttava kaheksakohalises toas. Soov jääda ellu, mis hiinlastel on äärmiselt tugev, muudab selle narikoha elu parimaks võimaluseks. Õnnistuseks, mis aga iga hetk võib kuivanud liivalossina käest libiseda. Nii lihtne on kaotada. Aga ma olen peaaegu üks neist, hariduspõgenik, kelle keeleoskuse tööriist (nii hiinlased keeleoskuse kohta ütlevadki: gongju ehk tööriist) peab saama minu ja Hiina vahelise mõistmissilla ehitamise kelluks.

      Kuid esmalt tuli mul seda kellut kasutada infopunktis, kus küsisin leebele toonile üle läinud naisteenindajalt koordinaate oma uude kodusse jõudmiseks. Asetasin kortsunud lehe infopunkti letile, osutasin konarlikus keeles rääkides paberil laiuvale algklassiõpilase käekirjaga kirjutatud hiinakeelsele aadressile ning ütlesin: „Ma pean minema siia.” Ta kukkus itsitama, kaastöötajad kogunesid ligi, uudistasid mu aadressi ning vaatasid vaheldumisi mind ja minu käekirja. Kindlasti ei saa öelda, et oleksin võtnud kalligraafiatunde, kuid kuna nad aadressi ette lugesid, olin ma kindel, et nad mõistsid mu kirja.

      Edasi läks kõik uskumatult ladusalt. Aadress sisestati arvutisse, sealt tulid välja andmed: kui kaugel ma sihtpunktist olen, mis transpordivahendiga sinna kõige mugavamalt pääseb, palju sõit aega võtab ning palju ma pean selle eest tasuma. Ja üllatus: vajalik bussiliin number 695 saab alguse siitsamast raudteejaamast. Milline kergendus!

      Ja nüüd ma siin siis istun, vahin bussi aknast välja ega tea, kuhu ma täpselt sõidan. Kui olin liinibussis istuvale umbkeelsele piletimüüjale umbes kaheksa korda sihtpunkti nime öelnud, olin sunnitud välja võtma aadressipaberi ning seda talle näitama. Nagu ikka, oli tema vastuseks leebe naeratus ning mitmekordne korrutamine: „Nanshatar, Nanshatar.” Kirjavormis on kohanimi tegelikult Nanshatan, kuid mul polnud õrna aimugi, et kohalikus Pekingi murdes muutub lõpus olev n hoopis r-iks. Ja ma ei tea, mis siin veel r-iks muutub. Aga mul on selle üle pikalt aega mõelda, sest bussisõit rongijaamast

Скачать книгу