Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! - Leslie Leino

Скачать книгу

millest käib üle põhiline raudteeliiklus Euroopa ja Aasia vahel. Siin vahetatakse rongirattad tõstemasinate abil ära, nii nagu juhtus minu rongigagi, ning kaubavedu Aasia ja Euroopa vahel jätkub. Dostõki-Alashankou piiripunkti läbiv raudtee on osa Euraasia kontinentaalsest raudteesillast, mis saab alguse Hollandist Rotterdami sadamast ning lõppeb Ida-Hiinas Lianyungangi sadamalinnas. Samas provintsis, kust oli pärit minu Taškendi hiinlane. Raudteeühenduse kogupikkus on pea 12 000 kilomeetrit. Ja mina asun hetkel selle keskel.

      Kuigi vanemate rongide väljanägemise poolest tundub Hiina raudteemaailm sarnanevat Nõukogude Liidu omaga, siis esimesi raudteid hakkasid Hiinas maha panema hoopis lääneeurooplased ning siit ka erinevus Kasahstani ja Hiina rongirööbaste laiuse vahel.

      Impeeriumite ajastul selle piiripunkti kaudu ühendust aga ei olnud, sest pärast kuuekümnendaid Hiina ja Nõukogude Liidu vahel surisema hakanud põhimõttelisi erimeelsusi peatas Hiina Ürümchist Alashankousse viiva raudteeliini ehitamise. Alles 1990. aastal avati Hiinast Kasahstani viiv raudtee ning 1. septembril olnud pidulikul avamisel Alataus oli isiklikult kohal ka kommunistliku partei peasekretär Jiang Zemin. Ametlik rongide piiriületus hakkas kolmandate riikide jaoks aga toimima alles 1996. aastal. Jiang Zemini kohalolek linti läbi lõigates näitas, kuivõrd tähtis oli selle kahe maailmajao vahelise silla avamine Hiina riigile. Kuid tegelikult ka Eestile, sest just selle lüli kaudu liiguvad paljud Hiina-suunalised kaubavagunid Eestisse ja ka Eestist keisrite riiki.

      Slaidid rongiakna projektoris vahelduvad. Vaiksel kiirusel edasi liikudes hakkab rööpameri natuke kitsamaks muutuma ning eemalt paistvad telliskivimajad on üha selgemalt näha. See on üks väheseid kordi mu noores elus, kui ma olen kannatamatuseni põnevil ja valmis ahmima endasse kõik need öised ilmutused. Tulgu mulle mis tahes siit pimedusest vastu! Olgu selleks helkurvestis mööda graniitkive kõndiv öine raudteetööline koos oma koeraga või akendest paistev vari. Näiteks Hiina vari. Siin nende raudteerööbaste vahel liigub ju ringi ka Hiina, keda ma palavikuliselt otsin. Otsin tõestust impeeriumi haardele siin Euraasia südamikus.

      Rööpameres ujub vastu ka terve rodu kaubavaguneid. Peamiselt on need kütusetsisternid, mis kui purskunud vulkaanid oma kraatrist naftat eritavad. Ja nende seas… Paktermi-nali vagunid! Eesti kirjadega Pakterminali naftatsisternid, mis kokkuhaagitult üksteise järel seistes moodustavad terve kolonni. Eestikeelsete kirjadega kolonni, mis asub Euraasia südamikus Hiina piiril minu akna taga öises pimeduses kuuvalguse käes.

      Mind valdab korraga tunne, et ma olen tagasi Eestis. Või et ma olen Eesti koloonias keset seda kunagist Suure Mängu tandrit, mis veel 20. sajandi keskpaigani ulatus üle kogu Kesk-Aasia koos Hiina läänepoolse provintsi Ida-Türkistani ehk Xinjiangiga. Mul tarvitseks vaid ühele neist vagunitest istuda ja sõita läbi Kasahstani steppide ja Venemaa metsade Eesti poole. Öelda kõigele „ei” ning jätkata oma muretu elu veeretamist. Aga ma olen laowai. Ma olen laowai, kelle meelemürgiks on Hiina mõistatuse lahtiharutamine ja astumine üle Keelatud Linna ukseläve. Selle algus aga asub hiina keele tunnis siit 3000 kilomeetri kaugusel.

      Et aknast paremini välja näha, kustutan kupees tule. Rööpameres hulpides püüan kaldal asuvad telliskivimajad endise uudishimuga kinni. Korruste aknad on pimedad nagu kõik muugi, kuid vähehaaval hakkan tähele panema, et majadel on kas sisse müüritud või peale maalitud hiinakeelsed märgid. Pimeduse sild on liiga pikk, et ma suudaks need täpselt maha lugeda, kuid ega mu tagasihoidlik hiina keele oskus seda veel vist võimaldakski. Need on suured punast värvi märgid, mis roomavad üle seinte majalt majale. Või nagu ühiskondlikud prillid, mille tagant pimedusse kadunud seinad minu möödumist jälgivad. Ma olen veendunud, et need on proletaarsed loosungid, mis kutsuvad rahvast üles kas mingit ettekirjutust järgima või seadusepunkti täitma.

      Vaatan neid kerge imestusega ja mõtlen, kas ma olen tõepoolest saabunud Hiinasse, millest olen loendamatute dokumentaalfilmide ja reisiraamatute kaudu omale ettekujutuse loonud. Mu silme eest jooksevad korraga läbi hommikuudus tehtavad rivivõimlemised, mille takti dikteerib posti küljes asuv megafon ning kus sada inimest on sinisesse riietunult ühes rütmis, ühes hoos revolutsiooniliste emotsioonidega oma tööpäeva alustamas.

      Võib-olla on see ülekohtune etteruttamine, kuid Alashankou rongijaama läbides ma just sellist Hiinat esimesena näengi. On need prillid, mida ma saan soovi korral eest ära võtta, või on see reaalsus, millega tuleb mul Hiinas olles silmitsi seista? Mul on kaks võimalust, kuid vaid üks tee – Keelatud Linna. Lahkuda siit piire kompavalt äärealalt ning liikuda jõuliselt edasi Hiina hinge poole. Otsida kuskilt üles Hiina kirjaniku Lu Xuni tagaigatsetud Hiina hing.

      Jälle ma otsin midagi. Algkoolis otsisin ma kaardilt üles Hiina asukoha. Hiljem otsisin üles hiina keele õppimise võimalused. Ning nüüd otsin ma kõigi otsingute algust. Ah, see on nii tüüpiline noore hinge enesepettus: olla üdini filosoofiline ning ise sellest mitte midagi taibata. Olla otsija ja saada otsitavaks. Sellel keerdkäikude imedemaal Hiinas võib see juhtuda väga lihtsalt. Aga see on alles hakatus, Alashankou uinuv külake on kõigi otsingute algus ja kõik, mis siit edasi juhtuma hakkab, on lõpp. On Keelatud Linn. Või Hiina hing.

      Mu kaaslane julgeb selle kõige peale vaid vaikida, teeselda pimedat ning edasi magada. Aga nii vist peabki siin käituma…

      Rongisüdame tuksumine on vere kiiremini käima pannud ning ma liigun Ürümchile lähemale peaaegu et kihutades. Prillidega seinad on asendunud üksikute tulukestega stepimaastikul, mille feng shui’d rikuvad asfalteeritud kiirteed. Kui aus olla, siis süstib nende tulukeste harmooniline liikumine minusse kerget positiivset meeleolu, sest Kesk-Aasias olid autoteed kui lagunev hambavagu. Sõita tuli kas august auku või august auku ning seda lausa kiirusega 180 kilomeetrit tunnis. Läbi kõrbete, läbi orgude, mööda lumiseid mägiteid… Läbi Kesk-Aasia. Ka Timuri hobune liikus sujuvamalt kui minu auto.

      Hiina harmoonilised tulukesed on aga tubli samm edasi tsivilisatsiooni suunas, teatud kindlustunde poole, et siin riigis on kord ja areng. Siin on pandud maha korralikud teed, siin on infrastruktuur, siin toimib korralik vereringe. Kontrast Kesk-Aasia seisukorraga on meeletu.

      Kuid sellega on näitemäng läbi ning mu õlad said õieli aetud kaela ula pealt taas kätte. Ma sätin end sahiseva linademöllu sisse riietega magama. Täpselt nagu mu kaaslanegi teeks, ilma et ta teaks, et ma teda jälgin. Siis ma teaksin, kuidas üks tõeline hiinlane käitub, ning ma jutustaksin selle eksootilisusest kõigile teistele. Ja mind kuulataks ammuli sui.

      Ma olen Džungaaria avarustes magama jäänud, läbides kinnisilmi Lääne-Hiina naftapealinna Karamay territooriumi. Ma järgin raudset dao’d ning tuhisen kõrbemaailma kustumatu oaasi poole – Ürümchisse.

      ÜRÜMCHI

      Minu algne sihtkoht – ent hiina keele õpetaja käsul ootas mind ees siiski Peking

      On jaanuarikuu ning väljas läheb valgeks 7–8 ajal hommikul. Mu väikesed kissis silmad peavad õhukese satsilise valge kardinaga unist silmsidet ning ma tunnen, kuidas mu puhanud keha on mööda Džungaaria nõo ja Tian Shani mägede rindejoont kinnisilmi sõites pärast sügavat talveund kui uuesti sündinud.

      Tavaliselt nühin ma öiste rongisõitude ajal niisama linu, sest vaguni kussutavale efektile vaatamata tuleb uni väga visalt. Kuid tänane öö pakkus kuhjaga vaikust. Loomulikult pakkus, sest mu kujuteldav külaline jäi kiiresti magama. Ta ei vägistanud öise kempsuretke ajal kupeeust nagu halvatud lükanduksele kohta kätte näidates, vaid puhkas rahus. Ta isegi ei norsanud, ei rakendanud oma öötundide terroriseerivat häälepommi, vaid eritas oma tšakrate energiat maheda õhuvooluna.

      Aga sa kindlasti mõtled, et ma olen hull, kui räägin kujuteldavast külalisest? Mina küll mõtleksin. Kuid mu päris kupeekaaslane kadus tegelikult juba Almatõ rongijaamas seistes. Jah, ma pole veel maininudki, et mu kupees pidi esialgu ööbima veel üks hiinlane, tütarlaps, kuid pärast viit minutit kupees istumist haaras ta kogu jõudu appi võttes kõik oma kohvrid ja kadus mu vaateväljast sinna, kus hiljem algas öösärkide nähtamatute müdinatega paraad. Ülejäänut sa juba tead. Nii tast saigi minu

Скачать книгу