LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olevat üsna harjunud oma ettearvamatu abikaasa jonnimisega, kes leppis tõsiasjaga, et keegi ei suvatse tema kõnedele vastata, ja kes ei kahelnud, et ainsa abi eest, mida tal on loota, tuleb maksta. Kui tema pisut ekstsentriline käitumisviis kõrvale jätta, näis ta olevat läbinisti aus. Aga ikkagi, Strike oli sellest saadik, kui tema äri oli ootamatult hoo sisse saanud, käitunud halastamatult ja võtnud vastu üksnes tulutoovaid juhtumeid. Need mõned inimesed, kes olid tulnud tema juurde looga oma raskest saatusest lootuses, et Strike’i enda isiklikud probleemid (millest ajakirjandus neid esile tõstes pasundas) annavad neile alust eeldada tasuta abi, olid lahkunud pettunult.

      Leonora Quine aga, kes oli joonud oma tee ära sama kiiresti kui Strike kohvi, oli juba püsti tõusnud, otsekui oleks nad tingimustes kokku leppinud ja kõik selge.

      „Hakkan nüüd pigem minema,” tähendas ta. „Mulle ei meeldi Orlando juurest liiga kaua ära olla. Ta tunneb isast puudust. Lubasin talle, et leian mehe, kes aitab ta üles leida.”

      Strike oli hiljaaegu aidanud mitmel jõukal noorel naisel saada lahti oma Citys töötavast mehest, kes oli rahalise krahhi tõttu palju oma ligitõmbavusest kaotanud. Oli kuidagi ahvatlev tuua vahelduseks mees abikaasa juurde tagasi.

      „Hüva,” sõnas mees haigutades ja lükkas märkmiku naise poole. „Mul on vaja teie kontaktandmeid, proua Quine. Ja teie mehe foto kuluks ka ära.”

      Naine pani oma aadressi ja telefoninumbri kirja ümara lapseliku käekirjaga, aga Strike’i soov saada fotot näis teda üllatavat.

      „Milleks on teil pilti vaja? Ta on seal kirjanike peidupaigas. Pange lihtsalt Christian Fisher rääkima, kus see on.”

      Naine oli uksest väljas enne, kui väsinud ja tülpinud Strike laua tagant väljagi jõudis. Mees kuulis teda Robinile reipalt ütlemas: „Aitäh tee eest!”, siis avanes trepimademele viiv uks peegeldunud valgusevälgatusega ja sulgus kergelt värisedes ning uus klient oligi läinud.

      4. peatükk

      Noh, nutikas sõber on päris haruldane asi …

WILLIAM CONGREVE, „Pettur”

      Strike vajus ooteruumis diivanile. See oli peaaegu uus ja osutus üsna suureks väljaminekuks, kui too kasutatud mööblitükk, millega ta büroo esialgu sisustas, ära lagunes. Diivan oli kaetud kunstnahaga, mida Strike arvas ooteruumi sobivat, aga tegi paraku kõhutuult meenutavaid helisid, kui end sellel valel viisil liigutada. Strike’i abiline – pikka kasvu, vormikas, ilusa näojume ja säravate sinakashallide silmadega – uuris meest üle oma kohvitassi.

      „Sa näed jube välja.”

      „Kogu öö kulus Briti peeri seksuaalelu iseärasustele ja tema katsetele oma hüsteerilist naist rahaga tüssata,” kostis Strike laialt haigutades.

      „Lord Parker?” ahmis Robin õhku.

      „Tema see on,” ütles Strike.

      „Ta …?”

      „Võttis korraga ette kolm naist ja läkitas miljoneid mere taha,” seletas Strike. „Kui oled küllalt külma kõhuga, vaata News of the Worldi pühapäevast väljaannet.”

      „Mis valemiga sa küll selle kõik teada said?”

      „Tuttava tuttava tuttava käest,” deklameeris Strike laulvalt.

      Ta haigutas jälle ja nii laialt, et see oli lausa valus.

      „Pead magama minema,” arvas Robin.

      „Jah, pean küll,” sõnas Strike, aga ei liikunud paigast.

      „Sinu juurde pole kedagi tulemas enne Gunfreyd pärastlõunal kella kahe ajal.”

      „Gunfrey,” ohkas Strike silmi hõõrudes. „Miks on kõik mu kliendid pask?”

      „Proua Quine ei tundu olevat pask.”

      Mees piidles oma jämedate sõrmede vahelt naist unise pilguga.

      „Kust sa tead, et ma selle juhtumi vastu võtsin?”

      „Taipasin kohe, et võtad,” ütles Robin varjamatu muigega. „Ta on sinu tüüp.”

      „Keskealine kaheksakümnendate aastate tädi?”

      „Just sinu klient. Ja sa tahtsid Bakerit vihastada.”

      „Nähtavasti see õnnestus, mis?”

      Telefon helises. Robin vastas ikka veel naeratades.

      „Cormoran Strike’i büroo,” teatas ta. „Oi, tere!”

      Helistas tema peigmees Matthew. Neiu heitis ülemusele kõrvalpilgu. Strike oli silmad sulgenud ja kallutanud pea tahapoole, käed laial rinnal risti.

      „Kuule,” ütles Matthew Robini kõrva; ta ei jätnud kunagi eriti sõbralikku muljet, kui helistas töö juurest. „Ma pean meie kokkusaamise tõstma reedelt neljapäevale.”

      „Oi, Matt,” sõnas neiu, püüdes hääles varjata nii pettumust kui ka ärritust.

      See oli viies kord, kui selle erilise kohtumise aega muudeti. Kolmest asjasse puutuvast inimesest polnud üksnes Robin muutnud kohtumise kellaega, päeva ega kohta, vaid oli iga kord ilmutanud valmisolekut ja ikka nõustunud.

      „Mispärast?” pomises ta nurinal.

      Diivanilt kostis ootamatult ruigamist meenutav norsatus. Strike oli uinunud sinnasamasse, kus ta istus, suur pea vajunud kuklasse vastu seina, käed ikka rinnal risti.

      „Üheksateistkümnendal tuleb töökoha pidu,” kostis Matthew. „Jätaks halva mulje, kui ma ei lähe. Pean seal nägu näitama.”

      Neiu võitles sooviga mehele midagi nähvata. Too töötas suures audiitorifirmas ja käitus mõnikord nii, nagu tähendaks see samasuguseid seltskondlikke kohustusi, nagu on diplomaadil.

      Robin oli kindel, et teadis selle muudatuse tõelist põhjust. Kohtumist oli korduvalt edasi lükatud Strike’i palvel, iga kord oli tal ette tulnud mõni kiireloomuline õhtune töö ja ehkki edasilükkamise palved olid põhjendatud, olid need Matthew’d ärritanud, kuigi ta seda kunagi valjusti välja ei öelnud. Robin teadis, et Matthew’ arvates tahtis Strike näidata, et tema aeg on Matthew’ omast väärtuslikum ja tema töö tähtsam.

      Nende kaheksa kuu jooksul, mis Robin oli Cormoran Strike’i juures töötanud, polnud tema ülemus ja peigmees kordagi kohtunud, isegi mitte tollel kurikuulsal ööl, kui Matthew oli tulnud talle järele traumapunkti, kuhu Robin oli Strike’iga kaasa läinud, mähkinud enne oma mantli tihedalt ümber mehe haavatud käsivarre, sest nurka aetud mõrvar oli püüdnud ka Strike’ile lõppu peale teha. Kui vapustatud ja verine Robin väljus toast, kus Strike’i haavu õmmeldi, lükkas Matthew Robini ettepaneku tutvustada teda oma haavatud ülemusele tagasi. Ta oli olnud kogu vahejuhtumi pärast maruvihane, kuigi Robin püüdis mehele igati kinnitada, et tema ise ei olnud ühelgi hetkel vähimaski ohus.

      Matthew’le polnud kunagi meeldinud, et Robin läks Strike’i juurde tööle, sest ta suhtus viimasesse algusest peale umbusklikult – talle ei meeldinud detektiivi kehv majanduslik seis, ei meeldinud see, et tal pole kodu, ja ei meeldinud elukutse, mis Matthew’ meelest oli absurdne. Need väikesed infokillud, mis Robin oli koju kaasa viinud – Strike’i karjäärist eriuurimise komandos, mis oli kuningliku sõjaväepolitsei erariietes tegutsev üksus, tema autasustamisest vapruse eest, kuidas ta kaotas altpoolt põlve parema jala ja kui suur asjatundja on ta sajal alal, millest Matthew (kes oli nii harjunud olema Robini silmis suur spetsialist) teadis väga vähe või mitte midagi –, polnud kahe mehe vahele silda ehitanud, kuigi Robin oli seda naiivselt lootnud. Kõik see oli hoopis mingil moel müüri püstitanud.

      Kui Strike’i ootamatu kuulsus ja äkiline tõus hädavaresest edukaks tegijaks kuidagi mõjusid, siis üksnes Matthew’ vaenulikkust suurendades. Robin taipas alles tagantjärele, et ajas asja üksnes hullemaks, kui juhtis tähelepanu vastuoludele Matthew’ loogikas: „Ta ei meeldinud sulle, kui oli koduta ja vaene, aga nüüd ei meeldi ta sulle, kuna ta sai kuulsaks ja tal on kuhjaga tööd!”

      Strike’i suurim süütegu Matthew’

Скачать книгу