LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on üksnes džentelmenidele”, ja juba tervitaski teda innuka käeviipega nägus ja kahvatu näitsik, kelle välimuses domineerisid kaks suurt pruuni silma. Mustas mantlis kössis kuju kamina kõrval veeretas kahe valge väikese käe vahel tühja klaasi.

      „Nina?”

      „Sain kohe aru, et see olete teie, Dominic kirjeldas teid väga täpselt.”

      „Kas tohin sulle midagi joodavat pakkuda?”

      Neiu küsis valget veini. Strike tõi endale pindi Sam Smithi õlut ja toetas end ebamugavale puitpingile neiu kõrval. Ruumis kõlas Londonile omane kõnepruuk. Otsekui oleks ta mehe mõtteid lugenud, tähendas Nina:

      „See on ikka veel tõeline pubi. Siin ei käi ainult need, kes arvavad, et see on täis turiste. Aga siin käis Dickens, samuti Johnson ja Yeats … Mulle siin meeldib.”

      Ta saatis mehele särava pilgu ja too naeratas vastu, rüübates sooja saamiseks paar sõõmu õlut.

      „Kui kaugel on siit sinu töökoht?”

      „Sinna on umbes kümne minuti teekond,” vastas neiu. „Oleme õige pisut Strandilt kõrval. See on uus maja ja sellel on katuseaed. Seal võib olla pagana külm,” lisas ta juba ette õlgu väristades ja tõmmates mantli endale tihedamini ümber. „Ülemustel on aga hea ettekääne mujal ruume mitte üürida. Kirjastusäris on rasked ajad.”

      „Sa vist ütlesid, et selle „Bombyx Moriga” on mõningaid probleeme?” küsis Strike asja juurde asudes ja proteesitud jalga laua all nii kaugele kui võimalik välja sirutades.

      „Öelda probleeme,” tõdes näitsik, „on küll sajandi kõige leebem väljend. Daniel Chard on pööraselt tige. Ärge püüdkegi teha Daniel Chardist mingi räpase romaani kelmi. Nii ei tehta. Ei tehta. See oleks halb mõte. Ta on üks imelik mees. Räägitakse, et ta tõmmati pereärisse kaasa, aga tegelikult ta tahab olla kunstiinimene. Nagu Hitler,” lisas ta vaikselt naerdes.

      Baari tuled tantsisklesid neiu suurtes silmades. Strike’i meelest nägi ta välja nagu ärevil ja põnevil hiireke.

      „Hitler?” küsis ta kergelt lõbustatuna.

      „Ta lärmab nagu Hitler, kui on vihane, avastasime selle just käesoleval nädalal. Keegi pole varem kuulnud Danieli rääkimas valjemini kui ebamäärane mõmin. Nüüd karjus ja röökis ta Jerry peale nii, et kuulsime seda läbi seinte.”

      „Kas sa oled raamatut lugenud?”

      Neiu kõhkles, kelmikas muie suunurgas.

      „Ametlikult mitte,” sõnas ta viimaks.

      „Aga mitteametlikult …”

      „Olen ehk salaja piilunud,” ütles neiu.

      „Kas see polegi luku ja riivi taga?”

      „Noh, jah, Jerry seifis.”

      Vallatu kõrvalpilk andis Strike’ile mõista, et temagi võis süütu toimetaja üle leebelt muiata.

      „Häda on selles, et seifi kombinatsiooni teavad kõik, sest ta unustab selle kogu aeg ära ja saab siis meie käest küsida ja lasta seda endale meelde tuletada. Jerry on maailma kõige armsam ja ausam inimene ning minu arvates ei ole talle pähegi tulnud mõte, et oleme seda lugenud, kui me ei tohiks olla seda lugenud.”

      „Millal sa seda lehitsesid?”

      „Esmaspäeval pärast seda, kui ta oli selle saanud. Selleks ajaks liikus kõlakaid juba küllalt ringi, sest Christian Fisher oli nädalavahetusel helistanud umbes viiekümnele inimesele ja lugenud telefonis katkendeid raamatust ette. Olen kuulnud, et ta skännis selle ja on hakanud osi sellest samuti laiali saatma.”

      „See oli arvatavasti enne, kui advokaadid sekkusid?”

      „Just. Nad lendasid meile kõik korraga peale ja ajasid naeruväärset juttu, mis kõik juhtub, kui me sellest raamatust midagi räägime. On ju täiesti mõttetu püüda meile selgeks teha, et ettevõtte maine saab kannatada, kui selle tegevjuht tehakse naerualuseks – liiguvad jutud, et meie firma läheb börsile –, ja lõpuks on hädaohus ka meie töökohad. Ma ei saa aru, kuidas üks advokaat saab seda tõsise näoga rääkida. Minu isa on riiginõunik,” jätkas neiu elavalt, „ja ta ütleb, et Chardi kirjastusel seisavad meist sõltumatult ees rasked ajad, kui nii palju inimesi väljaspool firmat on asjast teadlikud.”

      „Kas Chard on hea tegevjuht?” küsis Strike.

      „Arvan küll,” vastas neiu kärsitult, „aga ta on üsna salapärane ja väärikas, nii et … noh, see on üsna naljakas, mis Quine temast kirjutab.”

      „Mida täpsemalt?”

      „Noh, raamatus on Chardi nimi Phallus Impudicus ja …”

      Strike hakkas oma õllepindi juures läkastama. Nina kihistas naerda.

      „Pani talle nimeks Ninatark Peenis?” küsis Strike naerdes ja käeseljaga suud pühkides. Nina puhkes naerma, mis tundus üllatavalt sobimatu neiule, kes nägi välja nagu innukas koolitüdruk.

      „Olete ladina keelt õppinud? Mina loobusin, ma ei sallinud seda üldse – aga me kõik ju teame, mida „phallus” tähendab. Ma kohe pidin järele vaatama ja Phallus impudicus on tegelikult sitaseeneks kutsutud tanuseene nimetus. Ilmselt lõhnavad need vastikult ja … noh,” ta itsitas veelgi rohkem, „näevad välja nagu roiskuv kürvakabi. Klassikaline Owen: ropud nimed ja kõik tegelased on omamoodi napakad.”

      „Ja millega Phallus Impudicus hakkama saab?”

      „Noh, ta kõnnib nagu Daniel, räägib nagu Daniel, näeb välja nagu Daniel ja naudib nekrofiiliat nägusa kirjanikuga, kelle ta mõrvas. See kõik on tõesti verine ja tülgastav. Jerry räägib alati, et Oweni meelest on päev raisku läinud, kui ta pole oma lugejaid vähemalt kaks korda öökima ajanud. Vaene Jerry,” lisas ta vaikselt.

      „Mispärast „vaene Jerry”?” küsis Strike.

      „Tema on ka seal raamatus sees.”

      „Ja missugune phallus tema on?”

      Nina kihistas jälle naerda.

      „Ei oska öelda, ma pole Jerry kohta ridagi lugenud. Lappasin käsikirja, et leida midagi Danieli kohta, sest kõik ütlesid, et see on vägev ja naljakas. Jerry oli kabinetist ära ainult pool tundi ja nii ei olnud mul palju aega, aga me kõik teame, et temast seal kirjutatakse, sest Daniel kutsus Jerry enda juurde, viis ta kokku advokaatidega ja pani temagi nime alla neile kõikidele tobedatele meilidele, milles meid ähvardati, et taevas variseb meile kaela, kui räägime kusagil midagi „Bombyx Morist”. Arvatavasti oli Danielil hea meel, et Owen ründab ka Jerryt. Ta teab, et Jerry meeldib kõigile, ja loodab, et me kõik hoiame suu lukus, et Jerryt kaitsta.”

      Nina naeratus kustus. „Jumal teab, miks Quine üldse läks Jerry kallale. Jerryl pole terves ilmas vaenlasi. Owen on värdjas, tõepoolest,” lisas ta, olles hetke järele mõelnud ja oma tühja veiniklaasi tunnistades.

      „Soovid veel joodavat?” küsis Strike.

      Ta läkski tagasi baarileti juurde. Vastasseinal rippus klaaskastis halli papagoi topis. See oli ainus ehtne asi, mida siin võis näha, ja Strike oli praeguses leplikus meeleolus, olles tänulik selle tükikese vana Londoni eest, valmis mõtlema, et lind oli kunagi nendesamade seinte vahel vadistanud ja kädistanud, mitte mingi lihtsalt siia ostetud närune aksessuaar.

      „Kas sa tead, et Quine on kadunud?” küsis Strike, kui oli jälle Nina juurde tagasi jõudnud.

      „Jah, olen kõlakaid kuulnud. Mis pole mulle üllatus, arvestades seda jama, mis ta on põhjustanud.”

      „Kas sa ise oled Quine’iga tuttav?”

      „Tegelikult mitte. Ta käib vahel kontoris ja kukub flirtima, see tobe ürp seljas, eputab ja püüab alati šokeerida. Minu meelest on ta natsa haletsusväärne ja tema raamatuid ma üldse ei salli. Jerry veenis mind lugema „Hobarti pattu”, aga minu meelest oli see kohutav.”

      „Kas sinu teada on keegi hiljaaegu midagi Quine’ist

Скачать книгу