LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tahan teada, kas see võib tunduda kahtlane, kui ta mind peole kaasa võtab.”

      „Oh jah. Minu arust läks ta just kellestki lahku. Ma ei tea. Saadan sulle sõnumiga numbri. Oota pühapäevani,” lisas Culpepper peaaegu varjamatu heameelega. „Lord Parkerit tabab tõeline pasatsunami.”

      „Räägi minust kõigepealt Ninale, eks?” palus Strike. „Ja seleta talle, kes ma olen, nii et ta jagaks matsu.”

      Culpepper lubas seda teha ja lõpetas kõne. Kiirustamata Matthew’ juurde tagasi, suitsetas Strike sigareti lõpuni, enne kui sisse läks.

      See rahvast täis ruum, mõtles ta edasi liikudes ja kummardudes, et vältida ülalt rippuvaid lillepotte ja liiklusmärke, on samasugune nagu Matthew: üritatakse üleliia palju. Kujunduses olid oma koha leidnud ka vanamoodne pliit ja endisaegne kassaaparaat, hulk ostukorve, vanu trükipilte ja taldrikuid – kogu kõikvõimalikke vanakraamipoes leiduvaid asju.

      Matthew oli lootnud oma spagetid ära süüa enne, kui Strike tagasi jõuab, et rõhutada, kui kaua too ära oli, aga polnud sellega päris hakkama saanud. Robin oli üsna norus ja Strike’il, kes imestas, mis tema äraolekul nende vahel oli juhtunud, oli temast lausa kahju.

      „Robin räägib, et sa oled ragbimängija,” ütles Strike Matthew’le, olles võtnud nõuks pingutada. „Olevat mänginud krahvkonna meeskonnas. Kas see on tõsi?”

      Nad pingutasid juttu ajada veel tunni: jutukera veeres kõige paremini, kui Matthew sai rääkida iseendast. Strike pani tähele Robini kommet sööta Matthew’le ette teemasid ja märksõnu, mis kõik olid mõeldud juhtima vestlust alale, kus mees võis särada.

      „Kui kaua te olete juba käinud?” esitas ta küsimuse.

      „Üheksa aastat,” ütles Matthew ja manas jälle näole võitlusvalmis ilme.

      „Nii kaua?” küsis Strike imestusega. „Kas käisite koos ülikoolis?”

      „Koolis,” lausus Robin naeratades. „Kuuendast klassist.”

      „Kool polnud just suur,” tähendas Matthew. „Ta oli ainus ajudega tüdruk, kellele tasus silma heita. Valikuvõimalust polnudki.”

      Pihkulööja, mõtles Strike.

      Nende kodutee kulges koos kuni Waterloo jaamani. Nad sammusid läbi pimeduse tühjast-tähjast rääkides ja jätsid siis allmaaraudtee sissepääsu juures hüvasti.

      „Noh?” küsis Robin lootusetult, kui nad Matthew’ga eskalaatori poole läksid. „Ta on päris kena, eks ole?”

      „Kella ta küll ei tunne,” lausus Matthew, kes ei leidnud midagi muud, milles Strike’i süüdistada ja mis ei tunduks tobe. „Jäi hiljaks oma nelikümmend minutit ja rikkus kõik ära.”

      Aga ometi tunnistas ta vaikimisi Strike’i olemasolu ja ehkki mees erilist indu ei ilmutanud, arvas Robin, et kõik oleks võinud minna hullemini.

      Samal ajal juurdles Matthew omaette asjade üle, mida ta poleks mitte kellelegi tunnistanud. Robin oli oma ülemuse välimust täpselt kirjeldanud – häbemekarvu meenutavad juuksed, poksija profiil –, aga Matthew polnud oodanud, et Strike on nii suur. Ta oli paar tolli pikem kui Matthew, kellele valmistas heameelt olla kõige pikem mees oma töökohas. Ja veel, ehkki Matthew’ meelest olnuks vastik eputamine, kui Strike oleks hakanud pajatama oma kogemusi Afganistanis ja Iraagis või jutustama, kuidas ta jalast ilma jäi või kuidas ta teenis medali, mis näis olevat Robinile sügavat mõju avaldanud, siis tema vaikimine kõigest sellest oli olnud peaaegu et veelgi rohkem pahandav. Strike’i kangelaslikkus, tema seiklusrohke elu, ringi rännates ja ohtudes kogetu oli mingil moel kogu jutuajamist varjutanud.

      Robin istus tema kõrval samuti vaikides. Kogu õhtu polnud talle põrmugi meeldinud. Mitte kunagi varem polnud ta õppinud Matthew’d niisugusena tundma, või vähemalt polnud ta teda kunagi niisugusena näinud. Asi oli Strike’is, arutles ta juhtunu üle pead murdes, sel ajal kui rong neid edasi loksutas. Neiu ei saanud päris hästi aru, kuidas mees oli seda teinud – näiteks küsitlenud Matthew’d tema ragbiharrastuse kohta –, sest nii mõnigi inimene oleks arvanud, et tegu on viisakusega, aga Robin tundis teda paremini … Või oli ta ise ka lihtsalt pahane, et boss jäi hiljaks, ja heitis viimasele ette asju, mida too polnud mõelnudki?

      Ja nii kiirustaski kihlatud paar kodu poole, mõlemad ühtmoodi ootamatult pahased mehe peale, kes nüüd põhjaliinil teises suunas logistades valjusti norskas.

      11. peatükk

      Anna mulle teada,

      miks olen nõnda hooletusse jäetud.

JOHN WEBSTER, „Malfi hertsoginna”

      „Kas Cormoran Strike?” küsis keskklassi koorekihti kuuluva moega tütarlapselik hääl järgmisel hommikul, kui kell oli kahekümne minuti pärast üheksa.

      „Tema ise,” ütles Strike.

      „Mina olen Nina. Nina Lascelles. Dominic andis mulle teie numbri.”

      „Ah jaa,” sõnas Strike, kes seisis palja ülakehaga parasjagu habemeajamispeegli ees, mis seisis tal tavaliselt köögivalamu kõrval, sest duširuum oli ühtaegu nii liiga hämar kui ka kitsas. Pühkinud käeseljaga habemeajamisvahu suu ümbert ära, ütles mees:

      „Nina, kas ta rääkis teile, milles on asi?”

      „Jaa, te tahate imbuda Roper Chardi aastapäevapeole.”

      „Imbuda on ehk pisut karmilt öeldud.”

      „Aga kõlab palju põnevamalt, kui öelda „imbuda”.”

      „Vähemalt ausalt öeldud,” sõnas mees lõbustatult. „Oletan, et olete niisiis nõus?”

      „Ooh jaa, see on tore. Kas ma tohin pakkuda, miks te tahate tulla ja kõikide järele spioneerida?”

      „Jällegi, „spioneerida” pole tõesti …”

      „Ärge kõike ära rikkuge. Tohin siis pakkuda?”

      „Laske käia,” vastas Strike ja rüüpas sõõmu oma teekruusist, pilk aknast väljas. Ilm oli jälle udune, põgus päikesepaiste aeg oli möödas.

      „„Bombyx Mori”,” pakkus Nina. „Kas mul on õigus? On ju, eks? Öelge nüüd, et mul on õigus.”

      „Teil on õigus,” nõustus Strike ja neiu tõi kuuldavale rõõmuhüüatuse.

      „Ma isegi ei tohiks sellest rääkida. Kõik salapäratsevad, igasuguseid meile liigub firma kohta, advokaadid muudkui lehvivad Danieli kabineti uksest sisse ja välja. Kus me kohtume? Me peaks kusagil kõigepealt kokku saama ja siis koos kohale ilmuma, eks ole?”

      „Jaa, kindlasti,” vastas Strike. „Kus on teile sobivam?”

      Isegi veel ukse taga rippuva mantli taskust sulepead haarates mõtles mees kahetsustundega kodus veedetud õhtust, mõnusast pikast unest, rahulikust ja kosutavast vahepausist, enne kui tuleb laupäeva varahommikul asuda brüneti kliendi truudusetut meest jälitama.

      „Kas teate niisugust kohta nagu Ye Olde Cheshire Cheese?” küsis Nina. „Fleet Streetil? Töö juurest ei käi keegi seal ja see on paraja jalutuskäigu kaugusel kontorist. Ma tean küll, et see on vanamoodne, aga mulle seal meeldib.”

      Lepiti kokku kohtuda kell pool kaheksa. Habemeajamise juurde tagasi pöördudes küsis Strike endalt, kui tõenäoline on, et ta kohtab Quine’i kirjastaja peol kedagi, kes teab midagi tema asukohast. Probleem on selles, ütles ta mõttes oma peegelpildile ümmarguses peeglis, kui mõlemad üritasid habemetüügast palgeilt maha kraapida, et sa käitud ikka nii, nagu töötaksid endiselt eriuurimise üksuses. Sõber, riik ei maksa sulle enam selle eest, et sa nii põhjalik oled.

      Aga teisiti talitada ta ei osanud, see kuulus tema lühikesse, aga jäika isiklikku eetikakoodeksisse, mida ta oli järginud kogu oma täiskasvanuelu: tuli teha tööd ja teha seda hästi.

      Strike kavatses saata suure osa päevast mööda büroos,

Скачать книгу