Siidiuss - Robert Galbraith

Скачать книгу

tema mängust välja,” ütles Strike, hoides pabereid kõvasti kämblas, mis oli peaaegu kaks korda nii suur kui Culpepperi rusikas. „Selge? Kõik see on ilma tematagi kuradima vägev lugu.”

      Pärast hetkelist kõhklust tegi Culpepper grimassi, aga nõustus.

      „Jah, olgu pealegi. Anna need siia.”

      Ajakirjanik pistis paberid põuetaskusse, rüüpas teed ja tema hetkeline pahameel Strike’i vastu näis kaduvat, oli tal nüüd ju suurepärane võimalus hävitada ühe Briti peeri maine.

      „Lord Parker Pennywellist,” lausus ta rõõmsalt omaette, „nüüd oled küll põhjalikult sisse kukkunud, sõber.”

      „Oletan, et viid selle oma peremehele?” küsis Strike, kui nende vahele maandus arve.

      „Jajah …”

      Culpepper viskas kümnenaelase rahatähe lauale ja mehed lahkusid kohvikust koos. Strike süütas sigareti niipea, kui uks oli nende taga sulgunud.

      „Kuidas sa ta rääkima said?” küsis Culpepper, kui hakati minema läbi külma õhu, mööda mootorratastest ja veoautodest, mis ikka saabusid turule ning lahkusid sealt.

      „Kuulasin,” tähendas Strike.

      Culpepper heitis talle kõrvalt pilgu.

      „Kõik teised eradetektiivid, keda ma kasutan, saadavad kogu oma aja mööda telefonisõnumeid pealt kuulates.”

      „Ebaseaduslik,” sõnas Strike suitsu hõrenevasse pimedusse puhudes.

      „Kuidas siis …”

      „Sina kaitsed oma allikaid ja mina kaitsen oma allikaid.”

      Viiskümmend jardi mindi edasi vaikides, Strike lonkas iga sammuga üha enam.

      „Sellest tuleb suur lugu. Suur!” ütles Culpepper lustlikult. „See silmakirjalik vana sitapea mökitab siin midagi korporatiivsest ahnusest, aga tõstab ise kakskümmend milli Kaimanisaartele kõrvale …”

      „Tore, et sain rahuldust pakkuda,” kostis Strike. „Saadan sulle e-postiga arve.”

      Culpepper heitis talle veel ühe kõrvalpilgu.

      „Kas lugesid möödunud nädalal lehest Tom Jonesi pojast?” esitas ta küsimuse.

      „Tom Jonesi?”

      „See waleslasest laulja,” ütles Culpepper.

      „Ah tema,” vastas Strike igasuguse entusiasmita. „Ma tundsin sõjaväes üht Tom Jonesi.”

      „Kas nägid seda lugu?”

      „Ei.”

      „Ta andis pika kena intervjuu. Ütles, et pole oma isa kunagi näinud ja et too pole talle kunagi sõnakestki kirjutanud. Vean kihla, et tema sai rohkem, kui nõuab sinu arve.”

      „Sa pole minu arvet veel näinud,” tähendas Strike.

      „Ainult sõnad. Üks kena väike intervjuu ja sa võid mitu õhtut sekretäride küsitlemisest vabaks võtta.”

      „Parem ära niisuguseid asju soovita,” arvas Strike, „või ma ei tööta enam sinu heaks, Culpepper.”

      „Muidugist,” vastas Culpepper, „oma loo saan siit ikkagi. Rokitähe poeg on sõjakangelane, pole isaga kunagi kohtunud ja töötab era …”

      „Olen kuulnud, et õpetada teisi telefone pealt kuulama on samuti ebaseaduslik.”

      Long Lane’i lõpus mehed peatusid ja pöördusid näoga teineteise poole. Culpepperi naer kõlas tehtult.

      „Jään siis sinu arvet ootama.”

      „Minugi pärast.”

      Edasi mindi eri teed. Strike suundus metroojaama poole.

      „Strike!” kajas Culpepperi hääl tema tagant pimedusest. „Kas sa keppisid teda?”

      „Loodetavasti loen selle kohta midagi, Culpepper,” hüüdis Strike väsinult, pead pööramata.

      Ta lonkas jaama hämarasse sissekäiku ja kadus Culpepperi silmist.

      2. peatükk

      Kui kaua me peame siin kisklema? Ma ei saa siia jääda ja ei jäägi siia! Mul on tegemist.

FRANCIS BEAUMONT JA PHILIP MASSINGER, „Väike Prantsuse advokaat”

      Metroo hakkas juba täituma. Esmaspäevahommikused näod: loppis, mornid, pingul, saatusele alistunud. Strike leidis koha paistes silmadega noore blondi naise vastas, kelle pea kippus magades aina küljele vajuma. Ikka ja jälle ajas ta end võpatades sirgu ning uuris ärevalt jaamade nimesid, nagu kardaks, et on oma peatusest mööda sõitnud.

      Kilisev-kolisev rong viis Strike’i üha lähemale sellele kahele ja poolele toale halvasti soojustatud katusealuses, mida ta nimetas koduks. Kusagil sügaval oma väsimuse põhjas, mida piirasid ilmetud, unelammastega sarnanevad nägemused, leidis ta end mõtisklemas juhtumite üle, mis olid kõik need nägemused esile kutsunud. Kui hästi järele mõelda, siis oli iga sünd kõigest võimalus. Kui sajad miljonid spermatosoidid ujuvad pimeduses umbkaudu edasi, on inimese võimalused saada just selleks, kes ta on, vapustavalt väikesed. Kui paljud nendest allmaaraudteed täitvatest inimestest on planeeritud, arutles ta väsimusest uimasena. Ja kui paljud on nagu tema ise õnnetuse tagajärg?

      Algkoolis oli temaga samas klassis olnud üks tüdruk, kellel oli näol suur punane sünnimärk, ja Strike oli alati tundnud enda ja tema vahel mingit sugulust, sest neil mõlemal oli sünnist saadik nagu mingi kustutamatu märk küljes, iseärasus, milles nad ise süüdi ei olnud. Nad ise seda ei näinud, aga kõik teised nägid ja nad polnud nii hästi kasvatatud, et sellest mitte rääkida. Nagu ta viimaks ükskord aru sai, tulenes täiesti võõraste inimeste juhuslik huvi, mida ta viieaastasena oli seostanud oma ainulaadsusega, kõigest sellest, et temas ei nähtud midagi muud kui kuulsa laulja ihuvilja, tõendit kuulsusega kaasnenud truudusetusest ja halvast õnnest. Strike oli kohtunud oma bioloogilise isaga kõigest kaks korda. Oli vaja läinud DNA-testi, et sundida Jonny Rokebyd isadust tunnistama.

      Dominic Culpepper oli elav näide nendest kihudest ja eelarvamustest, millega Strike puutus nüüd kokku juba väga harvadel juhtudel, kui keegi veel oskas pahurailmelist endist sõdurit seostada vananeva rokitähega. Nonde inimeste mõtted liikusid kohe igasugustele sihtfondidele ja nägusatele rahaküsijatele, eralendudele ja VIP-idele mõeldud eriruumidele ning multimiljonäride lahketele annetustele. Ärevile aetuna Strike’i tagasihoidlikust eluviisist ja rasketest oludest, milles ta töötas, küsisid nad iseendalt: mida võis Strike olla teinud, et isa temast midagi kuulda ei tahtnud? Kas ta liialdas oma vaesusega, et Rokeby käest rohkem raha kaubelda? Mida oli ta teinud miljonitega, mis tema ema oli kindla peale oma rikka armukese käest välja pressinud?

      Niisugustel puhkudel meenutas Strike nostalgiaga sõjaväge ja sealset anonüümset teenistust, kus sinu taust ja sinu vanemad ei tähenda sinu oskuse kõrval oma tööd teha peaaegu midagi. Kui ta oli läinud tagasi eriuurimise üksusse, oli kõige isiklikumat laadi küsimus, millega ta seal kokku puutus, palve korrata kummalist nime, mille tema äärmiselt omapäraselt käituv ema oli talle andnud.

      Liiklus Charing Crossil oli juba päris tihe, kui Strike maa alt välja tuli. Hall ja unine pikkade varjudega novembrikoidik oli nüüd käes. Denmark Streetile pöördudes tundis ta end tühjaks pigistatuna ja haigena ning ei jõudnud ära oodata lühikest uneaega, mille ta võib välja pigistada, enne kui kell pool kümme saabub järgmine klient. Viibanud kitarripoe näitsikule, kellega koos ta sageli tänaval suitsupause tegi, astus Strike baar-kohviku kõrval asuvast mustast välisuksest numbriga 12 sisse ja hakkas mööda metalltreppi, mis keerles ümber katkist linnupuuri meenutava liftišahti, üles ronima. Ta möödus graafilise disaini büroost esimesel korrusel ja omaenda büroo värvitud klaasuksest teisel korrusel, kuni jõudis kolmandale ja kõige väiksemale mademele, kust nüüd algas tema kodu.

      Eelmine asukas, allkorrusel oleva baari juhataja, oli kolinud tervislikumasse korterisse ja Strike, kes oli maganud paar kuud oma büroos, oli peaaegu lakke hüpanud, kui talle avanes

Скачать книгу