LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tundus olevat sellest saadik, kui ta büroost lahkus, kasvanud veelgi suuremaks ja rohmakamaks. Ta tungis kerge vaevaga läbi rahvast täis ruumi nende poole, pilk Robini säravkuldsetel juustel, ühes suures kämblas pint õlut. Matthew tõusis püsti. Jäi mulje, et ta püüab end vaos hoida.

      „Cormoran, tere! Leidsite ikka üles.”

      „Matthew, eks?” sõnas Strike, käsi välja sirutatud. „Vabandust, et jäin nii hiljaks. Püüdsin küll varem tulema saada, aga ma olin koos niisuguse vennaga, kellele ei julge vabatahtlikult selga pöörata.”

      Matthew vastas õõnsa naeratusega. Ta oligi oodanud, et Strike esineb niisuguse dramaatilise kommentaariga, ümbritsemaks oma tegevust salapära oreooliga. Välja nägi ta nii, nagu oleks äsja autol rehvi vahetanud.

      „Võta istet,” ütles Robin Strike’ile närviliselt, nihutades end pingil nii palju edasi, et oleks peaaegu üle ääre kukkunud. „Kas oled näljane? Arutasime just, et peaks midagi tellima.”

      „Nad teevad siin päris korralikke asju,” lausus Matthew. „Tai roogi. Ei ole just nagu Mango Trees, aga kõlbab küll.”

      Strike naeratas üsna jahedalt. Ta oligi oodanud, et Matthew on niisugune: puistab Belgravia restoranide nimesid, tõestamaks, et on vana pealinnalõvi, ehkki on elanud Londonis kõigest aasta.

      „Kuidas pärastlõunal läks?” küsis Robin Strike’i käest. Ta lootis, et kui Matthew kuuleb, millega Strike tegeleb, hakkab asi teda huvitama, nagu juhtus varem Robini endaga, ja igasugused eelarvamused kaovad.

      Paraku ilmutas Matthew Strike’i õhtupooliku põgusa kirjelduse peale, kust olid välja jäetud kõik üksikasjad, mis puudutasid asjasse segatud isikuid, kõigest halvasti varjatud ükskõiksust. Seepeale tellis Strike mõlemale joogipoolist, sest nende klaasid olid tühjad.

      „Sa võiks natukegi huvi ilmutada,” sosistas Robin Matthew’le, kui Strike oli baarileti juures kuuldekaugusest väljas.

      „Robin, ta sai poes kokku ühe mehega,” tähendas Matthew. „Kahtlen, kas nad üldse jõuavad kunagi filmiõiguste arutamiseni.”

      Oma terasusega rahul, suunas mees oma tähelepanu vastasseinas olevale tahvlile kirjutatud menüüle.

      Kui Strike oli jookidega tagasi, teatas Robin, et tema trügib baarileti juurde neile süüa tellima. Ta kartis küll mehi omavahele jätta, aga samas tundis, et nad võivad ilma temata mingil moel ühise keele leida.

      Matthew põgus enesega rahulolu kadus Robini ära olles kiiresti.

      „Te olete vist endine sõjaväelane,” leidis ta end Strike’ile ütlemas, ehkki oli kavatsenud mitte lasta jutul Strike’i elukogemustele minna.

      „Täpselt nii,” sõnas Strike. „Olin eriuurimise üksuses.”

      Matthew ei teadnud päris täpselt, mis see on.

      „Minu isa oli kuninglikes õhujõududes,” ütles ta vastuseks. „Samal ajal Jeff Youngiga.”

      „Kellega?”

      „Ta on Walesi ragbiliiga mängija. Kakskümmend kolm korda koondises,” seletas Matthew.

      „Selge,” kostis Strike.

      „Nojah, isa jõudis välja eskadrilli komandöriks. Ta läks kaheksakümne kuuendal aastal erru ja juhib sellest saadik oma kinnisvaraäri. Saavutas kõik ise. Mitte nagu teie isa,” lausus Matthew pisut ennast kaitsval toonil. „Aga las see olla.”

      Tobu, mõtles Strike.

      „Millest te siin räägite?” küsis Robin uudishimulikult uuesti istet võttes.

      „Kõigest minu isast,” vastas Matthew.

      „Vaeseke,” arvas Robin.

      „Mispärast vaeseke?” nähvas Matthew.

      „Noh … ta on ju mures ema pärast, eks ole? Minirabandus.”

      „Ah sellepärast,” taipas Matthew.

      Strike oli Matthew’-suguste meestega sõjaväes kokku puutunud: need olid alati ohvitserid, aga sileda pealispinna all oli varjul mõningane ebakindlus, mis pani neid selle kompenseerimieks teinekord üle reageerima.

      „Ja kuidas on siis lood Lowther-Frenchi firmas?” küsis Robin Matthew’ käest, soovides anda talle võimalust näidata Strike’ile, kui kena inimene ta tegelikult on, näidata talle tõelist Matthew’d, keda ta armastab. „Matthew tegi auditit ühes väikeses päris isevärki kirjastusfirmas. Päris naljakas seltskond, kas pole?” küsis ta peigmehelt.

      „Ma ei ütleks küll selle kohta naljakas, seal valitseb kirjeldamatu segadus,” vastas Matthew ja rääkis, kuni toodi road, pikkides jutusse viiteid „üheksakümnele tonnile” ja „veerand millile”, kusjuures iga lause oli seatud nagu peegel, mis pidi näitama teda võimalikult soodsas valguses, tõstma esile tema taibukust, kiiret mõtlemist – iseäranis võrreldes aeglasemate ja isegi rumalamate vanemate kolleegidega –, samuti seda, kuidas ta hoiab silma peal auditeeritavas firmas töötavatel juhmarditel.

      „ … püüavad õigustada jõulupidu, kui nad on juba kaks aastat peaaegu pankrotis, siis ütleb see mulle rohkem kui mõndagi.”

      Matthew’ enesekindlad arutlused väikefirma teemal lõpetas lauale toodud toit, millega kaasnes vaikus. Robin, kes oli lootnud, et Matthew räägib Strike’ile mõnest meeldivamast või huvipakkuvamast asjast, millest mees oli väikeste kirjastuste maailma veidrusi kirjeldades temale rääkinud, ei suutnud leida ühtki teemat, mida üles võtta. Küll oli Matthew’ jutt kirjastusmaailmast andnud Strike’ile hea mõtte. Detektiivi lõualuu liikus üha aeglasemalt. Talle oli tulnud pähe, et siin võib olla väga hea võimalus saada infot Owen Quine’i asukohast, ja tema mahukas mälu pakkus kohe välja ka väikese infokillu, mille olemasolu ta oli unustanud.

      „Kas teil kallim ka on, Cormoran?” küsis Matthew otse – see oli asi, mille ta tahtis selgeks teha. Robin oli seda teemat puudutades ebamääraseks jäänud.

      „Ei ole,” vastas Strike hajameelselt. „Palun vabandust, see ei võta kaua aega, aga ma pean helistama.”

      „Muidugi, milles küsimus,” sõnas Matthew pahaselt, aga kui Strike oli jälle kuuldekaugusest väljas, jätkas ta: „Sa jääd nelikümmend minutit hiljaks ja lased söögi ajal jälle jalga. Meie lihtsalt istugu ja oodaku, millal sa suvatsed tagasi tulla.”

      „Matt!”

      Jõudnud pimedavõitu kõnniteele, võttis Strike välja sigaretid ja mobiiltelefoni. Süüdanud suitsu, läks ta teistest suitsetajatest eemale kõrvaltänava vaiksemasse otsa ja jäi seisma tellistest võlvide alla, mille kohal kõrgus raudtee.

      Culpepper vastas päras kolmandat helinat.

      „Strike,” ütles ta. „Kuidas läheb?”

      „Hästi. Helistan, et paluda üht teenet.”

      „Lase tulla,” sõnas Culpepper mitte midagi ütleval toonil.

      „Sul on täditütar Nina, kes töötab Roper Chardis …”

      „Kust kurat sa seda tead?”

      „Ise rääkisid,” lausus Strike rahulikult.

      „Millal?”

      „Paari kuu eest, kui ma jälgisin sinu tellimusel seda kavalat hambaarsti.”

      „Võtaks tont seda sinu mälu,” ütles Culpepper pigem tüdinult kui imestades. „See pole normaalne. Mis temaga on?”

      „Kas saaksid mind temaga kokku viia?” küsis Strike. „Roper Chardil on homme õhtul aastapäevapidu ja ma tahaks sinna minna.”

      „Mispärast?”

      „Ühe töö pärast,” vastas Strike põiklevalt. Ta ei rääkinud kunagi Culpepperile kõrgema seltskonna lahutusasjadest ja äriprobleemidest, mida ta uuris, ehkki Culpepper seda sageli palus teha. „Pealegi aitasin ma just äsja sinu neetud karjääri kindlustada.”

      „Nojah,

Скачать книгу