ТОП просматриваемых книг сайта:
Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн.Название Siidiuss
Год выпуска 2015
isbn 9789985334447
Автор произведения Robert Galbraith
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„See on ka natuke imelik. Vaata korraks seda.”
Kathryn oli 28. oktoobril kirjutanud:
Nagu enamik Kirjanikke teen minagi igapäevast tööd. Turvakaalutlustel ei saa ma selle kohta kuigi palju öelda. Sellel nädalal tugevdati turvameetmeid meie Töökohal jälle, mis tähendab, et minu üliagar Töökaaslane (sündinud Kristlane, võlssvagatseja minu eraelu asjus) leidis ettekäände soovitada juhtkonnale, et blogid jn.e tuleks läbi vaadata, kui neis on delikaatset Informatsiooni. Õneks näib terve mõistus peale jäävat ja midagi pole ette võetud.
„Kui salapärane,” ütles Strike. „Tugevdati turvameetmeid … Naistevangla? Psühhiaatriahaigla? Või on jutt hoopis tööstussaladustest?”
„Ja vaata seda, kolmeteistkümnendast novembrist.”
Robin keris edasi allapoole blogi viimase postituseni, mis oli ainus sissekanne pärast seda, kui Kathryn oli kuulutanud, et on surmavalt haavatud.
Minu kallis õde jäi pikas võitluses rinnavähiga kolme päeva eest kaotajaks. Tänan kõiki teid, kes te soovisite meile parimat ja toetasite meid.
Allpool oli veel kaks kommentaari, mis Robin avas.
Pippa2011 kirjutas:
Kath, oli väga kahju seda kuulda. Saadan sulle kogu maailma parimad soovid. xxx
Ja Kathryn vastas:
Tänan, Pippa, sina tõeline sõber xxxx
Kathryni juba ette tehtud tänuavaldus arvukate toetuste eest tundus selle napi mõttevahetuse taustal üsna haletsusväärne.
„Miks ometi?” küsis Strike ohates.
„Miks misasja?” küsis Robin mehe poole üles vaadates.
„Miks inimesed seda teevad?”
„Kas tahad öelda, miks nad peavad blogi? Ei tea … Kas keegi pole mitte öelnud, et läbi uurimata elu pole elamist väärt?”
„Jaa, Platon,” vastas Strike, „aga see siin pole elu uurimine, vaid selle eksponeerimine.”
„Oh issand!” hüüatas Robin pärast järsku liigutust, millega ta loksutas endale teed peale. „Läks meelest, oli ju veel midagi! Christian Fisher helistas eile õhtul, kui olin just uksest välja astumas. Ta tahab teada, kas sa ei tahaks raamatut kirjutada.”
„Misasja ta tahab?!”
„Raamatut,” kostis Robin, püüdes Strike’i näole ilmunud põlgusgrimassi nähes mitte naerma hakata. „Sinu elust. Sõjaväes kogetust ja Lula Landry juhtumi lahendamisest …”
„Helista talle,” käskis Strike, „ja ütle, et ei, ma pole raamatu kirjutamisest huvitatud.”
Ta jõi oma kruusi tühjaks ja läks nagi juurde, kus tema musta mantli kõrval rippus nüüd päevinäinud nahkjakk.
„Ega sa ole unustanud tänast õhtut?” küsis Robin ja tundis vahepeal kõhust kadunud klompi jälle uuesti tekkivat.
„Tänast õhtut?”
„Kokkusaamist,” lausus neiu lootusetult. „Mina. Matthew. Ja Kings Arms.”
„Ei. Ei ole unustanud,” vastas mees, imestades omaette, miks neiu tundub nii pinges ja õnnetu. „Olen kogu pärastlõuna väljas, seega kohtume seal. Oli vist kell kaheksa?”
„Kuus kolmkümmend,” sõnas Robin, ise veel rohkem pinges kui enne.
„Kuus kolmkümmend. Just. Olen platsis … Venetia.”
Robin viivitas vastusega.
„Kust sa teadsid …?”
„See on kutsel kirjas,” tähendas Strike. „Üsna ebatavaline. Kust see nimi tuli?”
„Ma … noh, ma olen ilmselt seal eostatud,” ütles neiu näost roosatades. „Veneetsias. Mis on sinu teine nimi?” küsis ta poolenisti lõbustatult, poolenisti pahaselt, kui mees oli naerma hakanud. „C. B. Strike – mis B?”
„Pean nüüd minema,” vastas Strike. „Kohtume siis kell kaheksa.”
„Kell kuus kolmkümmend!” röögatas Robin sulguva ukse poole.
Strike’i sihtpunkt sellel pärastlõunal oli elektroonikaseadmetega kauplev pood Crouch Endis. Varastatud mobiilid ja sülearvutid muugiti selle tagatoas lahti, seal leiduv isiklikku laadi info kõrvaldati ning müüdi siis maha neile, kes oskasid nendega midagi peale hakata.
Selle õilmitseva äri omanik oli põhjustanud Strike’i kliendile härra Gunfreyle palju tüli. Gunfrey – kes oli märksa laiema kaliibriga kelm kui mees, keda Strike oli jälitanud kohani, kus ta oma äri ajas – oli teinud selle vea, et astus vale konnasilma peale. Strike’i arvates tahtis Gunfrey tegelikult tagasi tõmmata, kuni tal on veel mingi edumaa. Mees andis endale aru, milleks see vastane võimeline on, sest neil oli üks ühine tuttav.
Strike’i huviobjekt tervitas teda teisel korrusel asuvas kontoris, mis lõhnas peaaegu sama halvasti kui Elizabeth Tasseli kabinet. Tagapool logelesid kaks dressides noorukit ja närisid küüsi. Strike, kes kehastas palgalist kõrilõikajat, keda oli soovitanud nende ühine tuttav, kuulas oma võimaliku tööandja selgitust, et ta on valinud sihtmärgiks Gunfrey teismelise poja, kelle liikumistest oli ta hirmuäratavalt hästi teadlik. Mees läkski nii kaugele, et pakkus Strike’ile tööotsa: viissada naelsterlingit, et poiss liimile võtta. („Ma ei taha teda tappa, ainult saata tema isale sõnumi, kui te minust õigesti aru saite.”)
Kell oli kõvasti juba kuus läbi, kui Strike’il õnnestus sealt tulema saada. Veendunud, et teda ei jälgita, helistas ta Gunfreyle endale ja järgnenud vaikus ütles Strike’ile, et mees on vähemalt aru saanud, kelle vastu ta on astunud.
Seejärel helistas Strike Robinile.
„Ma jään hiljaks, palun vabandust,” teatas ta.
„Kus sa oled?” küsis neiu, hääles pinge. Strike kuulis taustalt pubi helisid: kõnekõminat ja naeru.
„Crouch Endis.”
„Oh jumal!” kuulis ta neidu endamisi ütlemas. „Sul kulub terve igavik …”
„Ma võtan takso,” kinnitas mees. „Tulen nii kiiresti, kui saan.”
Mispärast, imestas Strike mööda Upper Streeti logistavas taksos istudes, valis Matthew küll Waterloos asuva pubi? Kas selleks, et Strike’il oleks sinna võimalikult pikk tee? Või kättemaksuks Strike’ile, et too valis eelmistel kordadel talle sobivad pubid? Strike lootis, et King’s Arms pakub ka süüa. Ta oli korraga väga näljane.
Tal kulus sihtpunkti jõudmiseks nelikümmend minutit, osalt seetõttu, et üheksateistkümnenda sajandi tööliselamute tänav, kus pubi asus, oli autoliiklusele suletud. Strike otsustas taksost väljuda ja teha lõpp toriseva taksojuhi katsetele saada selgust majanumbrites, mis näisid eiravat loogilist järjekorda, ning minna edasi jalgsi, arutledes samas, kas Matthew’ valikut mõjutas ka see, kui raske oli seda kohta leida.
King’s Arms osutus pitoreskseks Victoria-aegseks nurgapubiks, mille sissepääsu ümber oli kobaras hulk ülikondades noormehi, sealhulgas nähtavasti ka üliõpilasi, kes kõik suitsetasid ja jõid midagi. Väike jõuk jagunes kohe kaheks, kui Strike lähenes, jättes talle laiema tee, kui oleks olnud vaja isegi nii pikale ja laiale mehele kui tema. Astudes üle väikese baari ukseläve arutas Strike – ja isegi lootis väikselt, et nii juhtub –, et äkki palutakse tal määrdunud riiete tõttu lahkuda.
Kärarikkas tagaruumis, mis tegelikult oli kõikvõimalikku pudipadi täis kuhjatud klaaskatusega siseõu, vaatas Matthew samal hetkel kella.
„Möödas on peaaegu kolmveerand tundi,” ütles ta Robinile.
Puhas ja korralik oma ülikonna ja kaelasidemega, oli ta – nagu tavaliselt – kõige nägusam mees ruumis. Robin oli harjunud nägema naiste pilke pöördumas,