LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Me ei saa võtta endale kellegi teise raha.”

      „Ei saa või?” Hesteri nägu väljendas pettumust. „Nojah, võib-olla siis ei saa. Tont võtaks sind ja su südametunnistust.” Ta nügis Milliet ärgitavalt käsivarrest. „Aga mõtle ikka: võib-olla on seal hunnik pappi. Kujuta ette, et teed selle lahti ja seal on sada tuhat naela. Ja kes teab, et meie selle leidsime?” Ta osutas laia käeviipega pimedale inimtühjale tänavale. „Võiksime osta endale Ferrari ja jääks veel uute kingade jagu ülegi.”

      Millie surus rahakoti vastu põske. Pehme, kaunis kulunud nahk oli külm ja niiske ning lõhnas kõdunenud lehtede järele; rahatasku oli ilmselt vedelnud seal juba päris kaua.

      „Me viime selle politseijaoskonda,” teatas ta kindlalt.

      „Ei!” ägas Hester; politseijaoskond jäi hoopis teisele poole. „Mu jalad valutavad … Need on nagu tuld täis … Oh, palun, ma ei jaksa kauem kõndida.”

      Millie vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas Hester ukerdab neljakäpukil läbi linna tagasi. Ja mitte ainult ei ukerda, vaid ühtlasi vingub lakkamatult. Kui Newquays peaks korraldatama surfamisvõistluste kõrval ka vingumisvõistlusi, tuleks Hester ülekaalukalt võitjaks.

      Torganud leiu oma käekotti, lausus Millie: „Viime siis homme.”

      3. peatükk

      Kui nad koju jõudsid, oli südaöö käes ning Hester jahus ikka veel õnnelikult, mida võtaks tema ette rahakoti sisuga, kui temal oleks kunagi õnn leida selline, milles oleks sada tuhat naela.

      Ainult et selle ajaga olid tema vajadused kasvanud juba kakskümmend korda suuremaks.

      „Ja muidugi mõista puhkusereis, sellest ei saa kuidagi loobuda – võibolla Floridasse, ma olen alati tahtnud Disneylandis ära käia … Oo, ja siis veel sõrmus!” Juba ainuüksi see mõtegi oli nii ilus, et ta lõi vaimustusest käsi kokku. „Pinksipallisuuruse briljandiga, nii raskega, et ma ei jaksa õieti kättki tõsta.” Neis sõnu lausudes tõmbas Hester külmikust välja pudeli Chenin Blanci, näidates kujukalt, kui ilmvõimatu on kergitada pudelit, kui sõrmes on pealekauba veel maailma suurim briljant. „Issand, missuguste raskustega mul tuleb maadelda: ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan oma Ferrarit juhtida, kui see sõrmus sikutab käe kogu aeg roolilt maha …”

      „Oh sa armas aeg. Mütaki,” ütles Millie, kes vaatas seda näitemängu mikrolaineahju vastu toetudes pealt.

      „Mida?”

      „See olid sina. Kukkusid just praegu maa peale tagasi.” Millie oli teinud rahakoti lahti ning lehvitas seda nüüd Hesteri poole. „Viisteist naela.”

      „Viisteist?” Hesteri nägu venis kirjeldamatult pikaks. „Ja ongi kõik? Kindel või?”

      Millie polnud üksnes kindel, vaid tundis ka suurt kergendust. Kui Hester kord asja käsile võttis, suutis ta kividki pehmeks rääkida. Ja neil mõlemal olid näpud täitsa põhjas.

      Istudes elutoas, mõlemal ees klaas valget veini, rääkisid nad pikalt ja laialt rahakoti sisust.

      „Haa! Ja tema nimi on Hugh! Sobib sulle suurepäraselt!” hüüatas Hester ja vibutas võidurõõmsalt Millie poole sõrme. Siis uuris ta uuesti juhiloale trükitud nime ja laksutas pahuralt keelt. „Viisteist naela. Hugh Emerson, kui teada tahad, siis pole sa midagi muud kui üks vastik kitsipung.”

      „Aga väga lahke südamega vastik kitsipung,” õiendas Millie, keda niisugune ülekohus õhutas solvatule appi ruttama. „Vaata, siin on elundidoonori kaart. Niisugust kannavad endaga kaasas ainult lahked inimesed. See teeb igati tasa asjaolu, et tal pole raha.”

      „Räägi ainult enda eest. Seda, et tal raha pole, ei tee mitte miski tasa.”

      „Tankimiskaart, AmExi krediitkaart, Barclay kaart,” loetles Millie laulvalt ja loopis neid lauale nagu pokkerikaarte. „Ära nüüd elevile mine: ta on need juba ammu kinni pannud.”

      „Videokaart,” Hester sobras paki läbi, „rongi kuupilet, arvutipoe tšekk … Helde taevas, Hugh, sa oled pesuehtne nohik! Hakka ükskord elama, mees! Kui vana sa õieti oled?” Ta uuris uuesti juhiluba. „Kakskümmend kaheksa, issand halasta. Sul peaksid siin olema kondoomid, mitte kuupiletid. Mis kahekümne kaheksa aastane mees see on, kellel ei ole rahakotisopis varuks kondoomi?”

      „Ee … võib-olla abielumees.” Millie oli leidnud kahe tankimiskviitungi vahelt foto. Ta torkas selle Hesterile nina alla.

      „Püha taevas!”

      „Noh, mis otsuse sa rahakoti omaniku kohta langetad? Polegi vist ikka päris nohik?”

      Nad silmitsesid üheskoos fotol olevat paarikest lähemalt. Tüdruk, ilmselt üle kahekümne, oli rabavalt ilus. Tumedad juuksed näo ümber lehvimas, naeratas ta kaamerasse; tema silmad särasid vallatult ja figuur oli nagu modellil. Ta kandis kolme asja: bikiinisid, kõrva taha torgatud punast hibiskiõit ja vasaku käe kolmandas sõrmes sõrmust. Parema käega tegi ta parajasti oma kaaslasele selja tagant pähe jänesekõrvu. Hugh – sest see ta pidi ju olema – kandis puusade ümber smaragdrohelist rannalina, tema silmi varjasid päikeseprillid ning tuulest sasitud juuksed olid blondiks pleekinud. Aimamata, et talle tehakse jänesekõrvu, naeratas ta laialt ja sirutas fotoaparaadi poole mingit troopilise väljanägemisega jooki. Teine käsi oli põimitud ümber tüdruku peenikese piha.

      „Öäk,” ägas Hester. „Vaadake, kui õnnelikud me oleme! Kas see ei aja sul südant pahaks?”

      „Aga nohikuks ei saa sa teda küll nimetada. Pead tunnistama, et ta on vaimustav.”

      Huu! Kartes, et hakkab muidu pildi peale sülge tilgutama, laskis Millie end diivanil seljakile. Ükskõik kui tumedad Hugh’ prillid ka poleks olnud, tema suurepärast välimust need varjata ei suutnud.

      „Endasse armunud,” mühatas Hester. „Ma tunnen seda tüüpi poisse – arvavad, et on taeva kingitus. Vean kihla, et ta on viimane hoorjääger.”

      „Miks sa pead nii küüniline olema?” kurtis Millie. „Sina ju ei tea – võib-olla on nad maailma kõige õnnelikum paar. Pealtnäha nad igatahes ongi maailma kõige õnnelikum paar.”

      „Sedasorti mehed pole eluilmaski truud. Nad isegi ei tea, mida see sõna üldse tähendab.” Hester vangutas kahetsevalt pead. „Nad petavad oma naist lihtsalt lõbu pärast – kus ja millal aga saavad.”

      „Aga miks ei ole tal siis rahakotisopis kondoomi?”

      „Või miks? Arvatavasti oli just viimase ära kasutanud.”

      Millie uuris juhiloal olevat aadressi.

      „Ta on Londonist. Kaotas rahakoti vist siin puhkusel olles ära.”

      „Tore,” ütles Hester. „Paras talle: mis ta siis magab teiste naistega.”

      Millie takseeris uuesti fotot; kahju küll, aga Hesteril on arvatavasti õigus, otsustas ta. Ta oli vaistlikult tormanud Hugh’d kaitsma, sest tahtis kangesti uskuda, et see mees on oma naisesse kiindunud ja üdini truu.

      Aga eks soovinud inimesed ju uskuda ka Loch Nessi koletise olemasolu. Usu mis sa usud, aga paistis ikka sedamoodi, et niisugust looma ei eksisteeri.

      Millie jõi oma veiniklaasi tilgatumaks ja talle tuli seejuures pähe mõte, et teab Hugh Emersonist – tollest võluvast liiderlikust libekeelsest kaabakast – nii mõndagi.

      Aga seejuures heasüdamlikust, tuletas ta endale meelde. Vastasel korral poleks ta ju valmis annetama surma korral oma pruugitud, kuid kellelegi teisele kasulikke organeid.

      „Ära iial usalda meest, kellel on ilusamad sääred kui sinul, vaat mis ma ütlen,” kuulutas Hester. Teda kuulates poleks kellelegi tulnud pähe mõelda, et tal endal on täiesti kena kallim. Nat oli igas mõttes tipp-topp, tema ainus puudus olid ränkrasked tööpäevad restoranis, kus ta pidas kokaametit.

      Ja siis veel muidugi tõsiasi, et see tema restoran asus juhtumisi umbes viiesaja miili kaugusel – Glasgow’s.

      Millie

Скачать книгу