LITMIR.BIZ

Скачать книгу

prints Ludwig, Hesseni suurhertsogi pärija. 1862. aasta juulis oli vaid 19-aastane Alice abiellunud Osborne House’is Ludwigiga ning lahkunud Inglismaalt tihedasti looritatuna ja oma hiljuti surnud isa prints Albertit leinavana. Tolle aja dünastiate mõõdupuude kohaselt oli see kuninganna Victoria tütre jaoks tagasihoidlik partii, aga see lisas Euroopa kuninglike sugulusabielude keerukasse võrgustikku järjekordse lõime. Oma pika valitsusaja kestel oli Victoria dirigeerinud kõigi oma üheksa lapse abiellumist ning seganud vanuigi end nii palju nende asjadesse, et tagada kuningliku seisusega sobivad abikaasad ka nende lastele ja isegi lastelastele. Printsess Alice oleks vabalt võinud saavutada midagi enamat, kui ta poleks armunud igavavõitu prints Ludwigisse. Kuninglike valduste mõttes oli Hessen suhteliselt väike, alati rahalistes raskustes ja poliitiliselt jõuetu. „On inglise aadlimehi, kes suudavad anda oma tütrele rikkalikuma kaasavara, kui langeb osaks printsess Alice’ile,” märgiti ühes toonases ajalehes. Hessen-Darmstadt oli „lihtne, pastoraalse ja põllumajandusliku iseloomuga maakoht”, mille õukond oli silmapaistmatu. See oli kena kohake, aga kuni selle ajani oli tema ajalugu olnud üsna tähelepandamatu.25

      Odenwaldi tammemetsaga kaetud küngaste vahel asuv pealinn Darmstadt oli väljapaistva Baedekeri turismijuhi meelest „tähtsusetu koht”.26 Ka üks teine tollane reisija nimetas seda „Saksamaa kõige igavamaks linnaks”, kohaks „teel igale poole” – ei midagi enamat.27 Linn oli ehitatud ühetaolise kavandi järgi – pikad, sirged tänavad ning ametlikud majad, milles elasid „heas toitumuses pürjelid ja rahulolevad hausfrau’d” –, Darmbachi jõgi polnud sellest kaugel, ning „üleüldine elu puudumine” andis provintsi pealinnale „sünge tegevusetuse ilme”.28 Vanemas, keskaegses kvartalis võis näha mõnevõrra toimekust ja eripära, aga kui mitte arvestada hertsogilossi, ooperiteatrit ja kivistisi täis tuubitud muuseumi, oli linnakeses vähe sellist, mis oleks lunastanud selle kogu Darmstadti õukonnale omasest jäikusest.

      Kui printsess Alice sellesse miljöösse saabus, oli ta olnud üsna nõutu, sest tema kasvatus oli olnud küll sõnakuulmist nõudev, aga tänu tema isale prints Albertile samas ka vabameelne. Isa jaoks oli Alice „perekonna iludus” ja nii võis ta kasvada õnneliku ja lustlikuna.29 Alice’i pulmapäeva varjutas aga täielikult tema isa enneaegne surm ja ema halvav lein. Liialt lühikese lapsepõlve helgeid päevi tumestas peagi valus lahutus oma armastatud õdedest ja vendadest, eriti vend Bertiest – mis kõik süvendas tema teravat kaotustunnet. Printsessi nukrat ilmet ei suutnud miski iial täielikult hajutada.

      Tema uus elu Hessenis tõotas tulla silmatorkamatu. Seal visalt püsiv vana kord hoidis arukaid, ettepoole vaatavaid naisi nagu tema pead tõstmast.30 Olulised olid vaid vooruslikkus ja vaikne kodulembus, Alice’i meelest aga olid Hesseni õukonna nahkköites protokollid rusuvad. Juba algusest peale pidi ta tundma pettumust selle pärast, et tal polnud võimalik kasutada oma märkimisväärseid edumeelseid ja intellektuaalseid ande. Florence Nightingale’i imetlejana oleks ta soovinud tegeleda põetamisega ja oli oma oskusi isa surmahaiguse ajal 1861. aastal juba ka näidanud. Kui see polnud võimalik, siis leidus kindlasti muid viise, kuidas ta soovis end oma uues kodus kasulikuks muuta.

      Seda silmas pidades võttis ta ette mitmesuguseid filantroopilisi tegevusi, sealhulgas regulaarsed haiglakülastused ja naiste tervise edendamine, aidates kaasa Heidenreichi rasedate naiste kodu rajamisele 1864. aastal. Kui Darmstadt 1866. aastal Preisimaa ja 1870–1871 Prantsusmaa vastu peetud sõdade ajal oma tukastusest üles raputati ja Alice’i mees sõtta läks, keeldus ta kõigist ettepanekutest minna Inglismaale varjule ning tegeles üksi oma laste kasvatamisega. Sellest aga ei piisanud tema võitleva ühiskondliku tunnetuse tarvis; sõdade ajal organiseeris ta ka haigla haavatute põetamiseks ning asutas põetajate väljaõpetamiseks Frauenvereini (naisühenduse). „Elu,” ütles Alice emale 1866. aastal otsustavalt, „on mõeldud töötamiseks, mitte nautlemiseks.”31 Kohusetundest, mis oli valitsenud tema isa elu, oli saanud ka tema juhtmõte.

      Alice sünnitas kiiresti üksteise järel seitse last samasuguse stoilisusega, nagu tema ema oli ilmale toonud oma üheksa. Sellega aga sarnasused piirdusid; erinevalt kuninganna Victoriast oli printsess Alice praktiline, käed külge panev ema, kes huvitus laste igapäevase elu igast tahust, kuni selleni välja, et kandis ise hoolt lastetoa arvete eest. Ja nii nagu ka tema vanem õde Vicky – ehkki kuninganna Victorial oli „ületamatu tülgastus selle protsessi vastu” – jäi Alice mitme oma lapse puhul kindlaks soovile neid ise imetada, nii et kuninganna pani lõpuks isegi ühele oma Windsori lehmale tema nime.32 Alice õppis tundma inimese anatoomiat ja lastekasvatamist, selleks et oma võsukesed vältimatutest lapsepõlvehaigustest läbi aidata. Näis, et tema emalikul pühendumusel polnud piire, aga sellegipoolest ei hellitanud ta oma lapsi ära; kuni leerini said nad tema käest vaid ühe šillingi nädalas taskuraha, seejärel kaks korda nii palju. Ta propageeris vähenõudlikkust nagu ka kuninganna Victoria, ehkki Alice’i puhul oli säästlikkus sageli tingitud karmist paratamatusest. Hesseni dünastia polnud kaugeltki jõukas ning Alice pidi sageli tundma „vaesuse pitsitust”.33 Kuid Neues Palais’sse, mis ehitati aastail 1864–1866 tema kaasavara toel, lõi ta sooja ja koduse pesa, mis oli sisustatud Inglismaalt saadetud sitskangaste ja silmatorkamatu mööbliga ning tuubil täis perekonnaportreesid ja – fotosid.

      6. juunil 1872. aastal sündinud printsess Alix – pere kuues laps ja tulevane Vene keisrinna – oli ilus, naerusuine, põselohukestega tüdruk, kes armastas mängida. Teda hüüti Päiksekeseks (Sunny) ning vanaema suhtus temasse algusest peale kui kuldsesse lapsesse. Alicky oli „liiga ilus … kõige kenam laps, keda ma iial olen näinud”, arvas kuninganna Victoria ning ta ei püüdnudki oma erapoolikust varjata.34 Ehkki printsess Alice võttis oma laste kasvatamisest palju rohkem osa kui paljud teised kuninglikust soost emad, neelasid tema mitmesugused sotsiaalsed ja heategevuslikud ettevõtmised rohkesti aega ning seetõttu korraldas tema laste igapäevast elu inglannast ülemlapsehoidja proua Orchard.

      Lihtsalt möbleeritud Darmstadti lastetoas valitsesid viktoriaanlikud väärtused: kohusetunne, headus, tagasihoidlikkus, puhtus ja kainus, millega kaasnes ohtras koguses lihtsat toitu, värsket õhku (olgu ilm milline tahes), pikki jalutuskäike ja ponisõite. Kui Alice’il aega oli, jalutas ta koos lastega, rääkis nendega, õpetas neid maalima, riietas nende nukkusid ning laulis ja mängis nendega klaverit – isegi siis, kui, nagu ta naerdes kurtis, väikesed näpud „klahvidel tema sõrmede alla pugesid, et teha muusikat nagu suured inimesed”.35 Ta õpetas oma tütreid ise hakkama saama ega uskunud nende hellitamisse; laste mänguasjad olid silmapaistmatud ning toodud Osborne’ist ja Windsorist. Hesseni tüdrukute jõudeolekuhetki täitis alati miski, mida nende ema pidas kasulikuks – koogitegemine, kudumine, mõni muu näpu- või käsitöö. Nad tegid ise oma voodid üles, koristasid oma tube ning muidugi olid nende elus korrapärane ja kohustuslik kirjade kirjutamine Liebe Grossmama’le ning iga-aastased külaskäigud Balmorali, Windsorisse või Osborne’i. Teised, kokkuhoidlikumad perepuhkused mere ääres – eesli seljas ratsutamise, paadisõitude, krevettide korjamise ja liivalosside ehitamisega – veedeti Belgias Põhjamere lagedal, tuulisel rannikul Blankenberges või Schloss Kranichsteinis, 17. sajandil ehitatud jahilossis Odenwaldi äärel.

      Mis puutub laste usulisse ja kõlbelisse kasvatusse, võttis printsess Alice sellest väga vahetult osa ning sisendas neisse ülevaid ideaale, kusjuures tema suurim soov oli, et „nad ei võtaks oma kodust eluvõitlusse kaasa mitte midagi muud kui mälestused armastusest ja õnnest”.36 Eluvõitluse hulka kuulus vaeste ja haigete kannatustele kaasa tundma õppimine, igal laupäeval ja jõulude ajal sületäie lilledega haiglate külastamine. Kuid Alice’i enda elus oli üha rohkem kroonilist valu – peavalud, reumatism ja närvivalud –, aga ka lihtsalt kõikematvat kurnatust, mida temas tekitas nii paljudele väärt ettevõtmistele pühendumine.

Скачать книгу