LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Tänapäeval on igal suurmehel oma jüngrid, aga tema eluloo kirjutab alati Juudas.

      ERNEST: Kulla mees!

      GILBERT: Ma kardan, et nii see on. Varem oli meil kombeks oma kangelasi kanoniseerida. Moodne meetod on nende labastamine. Suurte raamatute odavad väljaanded võivad olla toredad, aga suurmeeste odavad väljaanded on täiesti vastikud.

      ERNEST: Kas ma tohin küsida, Gilbert, kellele sa vihjad?

      GILBERT: Oh, kõigile meie teisejärgulistele littérateur’idele. Meil on ülekülluses niisuguseid inimesi, kes ilmuvad mõne luuletaja või maalikunstniku surma korral koos matusetalitajaga tema majja ning unustavad, et nende ainus kohus on tumma kombel käituda. Aga nendest me ei räägi. Nad on kõigest kirjanduse laibaröövlid. Põrm antakse ühele ja tuhk teisele ja hing on nende haardeulatusest väljas. Aga luba, et ma mängin sulle nüüd Chopini või Dvora´kit? Kas ma mängin sulle Dvora´ki fantaasiat? Ta kirjutab kirglikku, kummalise värvinguga muusikat.

      ERNEST: Ei, ma ei taha praegu muusikat kuulata. See on liiga määratlematu. Pealegi käisin ma eile õhtul koos paruness Bernsteiniga õhtust söömas ning kuigi ta oli igas muus suhtes jäägitult võluv, tahtis ta vestelda muusikast, nagu oleks see tegelikult saksa keeles kirjutatud. Mul on rõõm öelda, et kõlagu muusika, kuidas tahab, aga see ei kõla kõige vähemalgi määral saksa keele moodi. Patriotismi teatud vormid on tõesti üpris alandavad. Ei, Gilbert, ära enam edasi mängi. Pööra end ringi ja räägi minuga. Räägi minuga, kuni valgesarveline päev siia tuppa astub. Sinu hääles on midagi imelist.

      GILBERT (tõuseb klaveri tagant): Täna õhtul ei ole mul jututuju. See on sinust väga vastik, et sa naeratad! Tõesti ei ole. Kus on sigaretid? Tänan. Need üksikud nartsissid on nii ilusad! Nad oleksid otsekui merevaigust ja jahedast vandlist vormitud. Nad sarnanevad kreeka kunstiteostega parimast perioodist. Mis lugu see kahetseva akadeemiku pihtimustes sind naerma ajas? Räägi mulle. Pärast Chopini mängimist on mul tunne, nagu oleksin ma nutnud pattude pärast, mida ma pole kunagi sooritanud, ja leinanud teiste inimeste tragöödiate pärast. Tundub, et muusika mõjub mulle alati niiviisi. See loob sulle mineviku, millest sa teadlik ei ole olnud, ja täidab sind kurvastusega, mis on olnud su pisarate eest peidus. Ma võin kujutleda, kuidas inimene, kes on elanud täiesti tavalist elu, kuuleb juhuslikult mõnda kummalist muusikapala ning avastab äkitselt, et tema hing oli tema teadmata teinud läbi hirmsaid katsumusi ja saanud tunda kohutavaid rõõme või pöörast romantilist armastust või suuri loobumisi. Nii et räägi mulle see lugu, Ernest. Ma tahan, et mind lõbustataks.

      ERNEST: Ah, ma ei tea, kas sel on mingit tähtsust. Kuid minu meelest illustreerib see imetlusväärselt tavalise kunstikriitika tõelist väärtust. Tundub, et keegi daam küsis kord tõsiselt sellelt kahetsevalt akadeemikult, nagu sina teda nimetad, kas tema kuulus maal „Kevadpäev Whiteleys” või „Viimast bussi oodates” või midagi umbes samasugusel teemal oli ikka üleni käsitsi maalitud.

      GILBERT: Ja kas oli siis?

      ERNEST: Sa oled tõesti parandamatu. Aga kui tõsiselt rääkida, siis mis kasu on kunstikriitikast? Miks ei võiks kunstnikku rahule jätta, et ta looks uue maailma, kui ta seda sooviks, või kui ei, siis visandaks seda maailma, mida me juba tunneme, kuid millest me minu ettekujutust mööda kõik juba tüdinud oleksime, kui kunst oma peene vaimu ja tundliku vaistuga tehtud valikutes seda meie jaoks omamoodi ei puhastaks ja sellele hetkelist täiust ei annaks. Mulle tundub, et kujutlusvõime levitab või peaks levitama enda ümber üksindust ning see toimib kõige paremini vaikuses ja eraldatuses. Mispärast on vaja kunstnikku kriitika kileda lärmiga häirida? Mispärast peaksid need, kes luua ei suuda, võtma enda peale loomingulise töö hindamise? Mida nad sellest teada võivad? Kui inimese tööst on kerge aru saada, siis pole seletust vaja…

      GILBERT: Ja kui tema töö on arusaamatu, on seletus kurjast.

      ERNEST: Seda ma ei öelnud.

      GILBERT: Ahaa, aga oleksid pidanud ütlema. Nüüdisajal on meile nii vähe mõistatusi alles jäänud, et me ei saa endale veel ühe loovutamist lubada. Minu meelest veedavad Browningi Seltsi liikmed, nagu ka Broad Churchi partei teoloogid ja Walter Scotti suurte kirjanike seeria autorid aega sellega, et püüavad oma jumalusi olematuks seletada. Seal, kus oli loodetud, et Browning oli müstik, on nemad üritanud näidata, et ta väljendus lihtsalt segaselt. Kus oli kujutletud, et tal oli midagi varjata, on nemad tõestanud, et tal oli väga vähe paljastada. Kuid ma räägin üksnes tema segasest loomingust. Tervikuna võetuna oli tegemist suurmehega. Ta ei kuulunud olümplaste sekka ja temas oli titaanide poolikust. Ta ei kirjutanud ülevaateid ning ainult harva suutis ta laulda. Tema tööd kahjustavad võitlus, vägivald ja pingutus, ning ta ei liikunud mitte tundelt vormi juurde, vaid mõtte juurest kaosesse. Sellegipoolest oli ta suur. Teda on nimetatud mõtlejaks ja ta oli kindlasti inimene, kes alati mõtles ja mõtles alati valjusti, kuid mitte mõte ei paelunud teda, vaid pigem protsessid, mille abil mõte liigub. Ta armastas masinat, mitte seda, mida masin teeb. Meetod, mille abil narr jõuab oma narruseni, oli talle niisama kallis nagu tarkade ülim tarkus. Mõistuse peen mehhanism paelus teda isegi nii, et ta põlgas keelt või suhtus sellesse kui puudulikku väljendusvahendisse. Riim, see imeilus kaja, mis muusa mägikoopas oma hääle loob ja ise sellele vastab; riim, millest saab tõelise kunstniku käes mitte üksnes meetrilise ilu materiaalne kehastus, vaid ka mõtte ja kire vaimne element, mis võib äratada mõne uue meeleolu, virgutada värske mõtteahela või avada oma hääle pelga sulnidusega ja aimatavusega mõne kuldse ukse, millele ka kujutlusvõime ise oli asjatult koputanud; riim, mis võib inimese jutust jumalate kõne teha; riim, see ainus keel, mille me oleme kreeka lüürale lisanud, muutus Robert Browningi käes groteskseks ja moonutatud asjaks, mis sundis teda end mõnikord luules labaseks komödiandiks maskeerima ning liiga tihti naljaviluks Pegasuse seljas ratsutama. On hetki, mil ta haavab meid koletisliku muusikaga. Kui ta suudab oma muusikat üksnes oma lauto keeli lõhkudes luua, siis ta lõhubki need ning need katkevad dissonantsis, ning mitte ükski Ateena tettiks, kes oma värisevate tiibadega meloodiat loob, ei lasku vandlist sarvele, et teha see viis täiuslikuks või intervall vähem järsuks. Ometi oli Browning suur ning kuigi ta muutis keele labaseks saviks, vormis ta sellest mehed ja naised, kelles on elu. Ta on kõige shakespeare’likum olevus pärast Shakespeare’i. Kui Shakespeare suutis laulda lõpmata paljude huultega, suudab Browning kogeleda tuhande suuga. Isegi nüüd, kui ma räägin, ja räägin mitte tema vastu, vaid tema poolt, liugleb läbi toa tema tegelaste rongkäik. Seal hiilib Fra Lippo Lippi, põsed ikka veel õhetamas mõne neiu kuumast suudlusest. Seal seisab aukartustäratav Saul, isandlikud safiirid turbanis hiilgamas. Seal on Mildred Tresham ja vihkamisest kollane hispaania munk ja Blougram ja Ben Ezra ja St. Praxedi piiskop. Setebose sigitis vadistab nurgas ning Sebald, kuuldes Pippat möödumas, vaatab Ottima otsajäänud nägu ning jälestab teda, iseenda pattu ja iseennast. Kahvatuna nagu tema vammuse valge atlass, jälgib nukrameelne kuningas uneleva ja reetliku pilguga, kuidas ustav Strafford oma hukule vastu läheb, ja Andrea judistab end, kui ta kuuleb nõbusid aias vilistamas, ja palub oma täiuslikul naisel alla minna. Jah, Browning oli suur. Ja kellena teda ükskord mäletatakse? Kas luuletajana? Oh, mitte luuletajana! Teda mäletatakse kui kirjanikku, võib-olla kui parimat kirjanikku, kes meil on kunagi olnud. Tema dramaatilise olukorra tajule polnud võrdset ning kui ta ei osanud omaenda küsimustele vastata, oskas ta vähemalt küsimusi esitada, ning mida enamat peaks üks kunstnik tegema? Karakteri loomise seisukohalt vaadatuna jääb ta maha ainult sellest kirjanikust, kes lõi Hamleti. Kui ta oleks selgesti väljenduda osanud, oleks ta võinud Shakespeare’i kõrval seista. Ainus inimene, kes võib tema rüüpalistust puudutada, on George Meredith. Meredith on proosa Browning ja Browning ise on ka. Ta kasutas luulet proosakirjutamise meediumina.

      ERNEST: Sinu jutus on midagi, aga sinu jutus pole kõike. Mitmes punktis oled sa ülekohtune.

      GILBERT: Väga raske on hoiduda ülekohtust selle suhtes, mida sa armastad. Kuid mingem nüüd tagasi kõnealuse küsimuse juurde. Mida sa õieti ütlesidki?

      ERNEST: Ainult seda, et kunsti hiilgeaegadel ei olnud kunstikriitikuid olemas.

      GILBERT: Mulle tundub, nagu oleksin ma seda tähelepanekut ennegi kuulnud, Ernest. Selles on kogu eksimuse elujõud ja kogu vana sõbra igavus.

      ERNEST: Tõsi küll. Jah, sul pole mõtet pead niimoodi turtsakalt selga

Скачать книгу