LITMIR.BIZ

      „Kuula. Lindudel on küll oma keel, ainult meie ei saa sellest aru. See siutsumine ja piiksumine ongi nende keel!”

      „Kas ma küsisin sult siutsumise kohta?” hüüdis Siim nördinult. „Ma küsisin, kas neil keel on! Ma mõtlen seda roosat asja, mis suus käib!” Siim ajas oma suu ammuli, et taipamatu õde viimaks mõistaks, millestjutt. „Vat seda ma küsisin!”

      „Sihukest keelt neil küll ei ole,” vastas Sirli tõredalt. Ta oli solvunud, et polnud kohe mõistnud, mil est Siim kõneleb. „Neile ei mahuks see ju suhugi, vaata, kui väikesed nokad neil on.”

      „Siis nad ei saa lakkuda,” järeldas Siim. „Kahju. Mõtle, kui tore oleks, kui mõni tuvi tuleks ja lakuks meid.”

      „Mis siin toredat on?”

      „No on. Vaata, kui vanaisa koer lakub – on ju tore!

      Niisugune kõdi.”

      „Koera lakkumine on tore, aga tuvi lakkumine ei ole,” vaidles Sirli vastu. „Vanaisa koeri on ainult üks, aga vaata, kui palju on tuvisid! Kujuta ette, kui nad kõik koos tuleksid ja sind lakuksid! See oleks juvastik!”

      „Ei tea.” kõhkles Siim. Siis tuli tal e uus mõte. „Aga tuvi saaks lennu pealt ka lakkuda. Lendaks sinust üle, keel ripakil, ja tõmbaks sellega sul niuhti üle pea!

      Sirli krimpsutas nina ja tahtis öelda, et õnneks tuvi midagi säherdust teha ei saa, aga enne tuli majast välja nende naaber härra Lammas. Härra Lammas oli vanem range mees, ta elas üksi ja ema-isa ütlesid, ethärra Lammas on kirjanik.

      „Jälle rämpsu kõik kohad täis,” ütles ta kurjalt. „Kojamees tuleks lahti lasta ja enne seda veel tema käest trahvi võtta! Prügikast ajab üle ääre, aga temal pole sellest midagi! Kus ta õieti on päevad läbi jamillega ta tegeleb?”

      Härra Lammas peletas tuvid minema ning korjas mahapudenenud jäätisepaberid tagasi prügikasti.

      „Hoopis inimesed võiksid vanu pabereid lakkuda, neil ju on keel,” lausus Siim mõtlikult härra Lamba tegevust jälgides.

      Härra Lammas heitis talle range pilgu.

      „Suu kinni, poiss!” ütles ta. „Eile õhtul sa jälle karjusid toas – ma ju kuulen kõik kisa ära! Minul aga on vaja tööd teha. Vat nii!”

      Siim ja Sirli ei kostnud midagi. Tegelikult nad kartsid pisut härra Lammast, see too oli alati nii kuri.

      „Küll ma veel ütlen sellele kojamehele, mis ma tast arvan,” tähendas härra Lammas lõpetuseks ja lahkus väärikalt.

      Tema asemele ilmus maja ette ema. Ema põsed õhetasid, ta nägi välja enesega rahulolev ja kuidagi kelmikas.

      „Sa oled hoopis kenam kui härra Lammas,” ütles Siim.

      „See on küll tore,” oli ema kiitusega rahul. Ta läks koos lastega tuppa.

      7

      „Oh sa aeg, mis kell juba on!” ehmatas isa. „Ma pean korra töölt läbi sõitma!”

      Ta pani kahetsusega televiisori kinni.

      „Alati jäetakse kõige põnevamad finaalid kõige viimaseks ja kunagi pole mul neid aega lõpuni vaadata!” kurtis ta.

      Isa oli kirglik spordisõber. See tähendab – talle meeldis sporti vaadata. Ise ei sportinud ta iialgi, tal polnud ei suuski, uiske, jalgratast ega hantleid. Isa ei osanud ka ujuda, selle asemel et vette minna, lesis ta supelrannas liival ja kuulas raadiost spordiülekandeid.

      „See on ju loomulik,” seletas ta ise. „Ma vaatan meelsasti ka filme loomade elust, aga ega ma seepärast ise ei pea mööda metsi ringi traavima ja loom olema.”

      Kuid keegi ei teadnud, et tegelikult oli isa kogu oma elu unistanud sportlasekarjäärist. Väikese poisina istus ta akna all ja vaatas, kuidas klassivennad õues jalgpalli taga ajavad, ise aga mõtles: „Kui minamängu läheksin, lööksin ma sel ise paugu, et väravavaht lendaks kus see ja teine!” Kuidkuna väravavaht oli tema hea sõber, siis ta siiski ei liitunud jalgpalluritega, vaid tõi aknalauale oma supi, vaatas mängu ning sõi.

      Tahtmine spordis suuri tegusid teha ei jätnud isa iialgi maha ning. Jah, nüüdki, sõitnud autoga oma kontori ette, ei suutnud isa kiusatusele vastu panna. Ta ei väljunud autost mitte sellest uksest, mis oli talle kõige lähem, vaid ronis üle käigukangi tagumisele istmele – see ronimine polnud kerge, sest autooli väike, aga isa üsna paks – ja astus välja tagauksest. Ta polnud enam oma kontoriees. Isa pilgule avanes tohutu staadion. Paar meest jooksid tal e kisades vastu – need olid tema treenerid.

      „Jooks juba läks!” karjusid nad. „Kõik on juba rajal!”

      „Sest pole midagi,” vastas isa. „Tooge mu naelkingad. Meil on aega maa ja ilm!”

      Ta istus rahulikult staadionimurule ja tõmbas jooksukingad jalga. Umbes kümme meest lidusid elu eest mööda jooksurada, aga isale ei teinud mingit muret see, et teised jooksjad on saanud tema eesmitmesajameetrise edumaa. Ta tõusis püsti ja valmistus stardijoonele astuma.

      „Aga pintsak!” kisasid treenerid. „Kas sa pintsakut ei võtagi seljast?”

      „Oh ei, ma ei viitsi,” vastas isa ning, oodanud ära stardipaugu, tormas rajale. Ta sörkis paar meetrit, peatus siis ja palus: „Mul e tundub, et justkui tibutab. Kas te laenaksite mulle vihmavarju?”

      „Vihmavarjuga ei saa joosta!” hädaldasid treenerid, kuid ulatasid isale siiski suure musta vihmavarju.

      „Tehke palun rutem, teised sportlased on kohe-kohe finišis!”

      „Olge päris rahulikud,” sõnas isa, avas vihmavarju ning hakkas nüüd tõeliselt jooksma. Ta jooksis nagu kits. Mõne hetkega oli ta oma konkurendid kinni püüdnud, siis neist mööda läinud, siis veel ühe ringiga mööda läinud ja siis veel ühega, kusjuures ta hoidis vihmavarju kogu aeg pea kohal ning jooksis vahepealnaljaviluks ka tagurpidi.

      Siis oli ta võitnud ja talle riputati kaela kuldmedal.

      „Vat see on mees!” hüüdsid treenerid ja keksisid rõõmust nagu varblased. „Elagu suur sportlane Heino Välejalg!”

      Isa lehvitas uhkelt vaimustusest kiljuvale publikule. Staadioni esimeses reas istusid ema, Siim ja Sirli, ka nemad hõiskasid, olles uhked oma isa üle. Isa võttis kaelast medali ja viskas selle täpselt emalesülle. Ta ronis tagasi esiistmele ja väljus nüüd juba õigest uksest. Veel kontoritrepiloli ta väga enesega rahul ja võttis kaks astet korraga, aga teisest trepist ta enam siiski üles ronima ei hakanud, vaid valis lifti.

      8

      Kuri kirjanik Lammas tuli tagasi oma asjatoimetustelt. Trepikoja esine oli endiselt räämas, ka treppi ennast polnud mitu nädalat pestud ja ühes koridori nurgas vedeles vanajõulukuusk, millel polnud küljes ainsatki okast.

      „Lausa sigadus,” leidis härra Lammas. „Jõuludest on varsti möödas üheksa kuud, aga kojamees pole siiamaani viitsinud kuuske minema viia.”

      Ta tahtis kutsuda lifti, kuid see polnud võimalik, keegi juba sõitis ja nupp liftiukse kõrval põles punaselt. Härra Lammas jäi ootama ja tema pahameel kasvas iga sekundiga.

      „Lift on rikkis,” mõtles ta. „Nii kaua ei saa ükski normaalne inimene liftiga sõita. Kas peab jälle jala kuuendale korrusele ronima? Kõik selle kojamehe süü, mille eest talle küll palka makstakse!”

      Samas avanes uks, mis viis väikesesse kambrisse, mil es kojamees hoidis oma luuda ja ämbrit, ning välja vaatas – kojamees!

      Tal olid pikad sorgus vuntsid ja hoolikal vaatamisel tundus, et nendest nõrgub vett.

      „Ah seal te oletegi!” käratas härra Lammas. „Miks te oma tööd ei tee! Koridor on must nagu solgitoru ja lift alalõpmata rikkis!”

      Kojamees tõmbas ukse kähku kinni. See oli härra Lamba meelest juba eriline

Скачать книгу