LITMIR.BIZ

      Kõnnin mööda Tolo peatänavat. Päike on endiselt tegus. Ma armastan päikest! Ei tule pähegi viriseda palavuse, villide või kortsus naha üle. Päike annab jõudu ja rõõmsa meele kogu järgnevaks talveks. Täna hommikupoolikul on peaaegu kaks tundi vaba aega, kui välja arvata hädapärane paberitöö nimekirjade, arvete ja muu sarnase kallal, millel pole otsa ega äärt. Aga seda võib teha ka rannatoolil! Plätud jalga ja giidimarsil inimeste sekka.

      Oma poolekilomeetrisel retkel kohtun kahe kena, olematute musklite, kuid see-eest õllekõhuga eestlasega. Need on minu reisijad. Mehed peaaegu rabavad mind õlapaeltest, et mu arvamust küsida: kummal on ilusam kõht?

      No mida, jõuan mõelda. Aga mulle meenub, et giid peab olema valmis 24 tundi päevas kõikidele küsimustele vastama. Silmitsen improviseeritud iludusvõistlusel osalejaid ja leian, et mul tuleb raske kohtumõistmine kellelegi teisele sokutada. Umbes nii, nagu tegi peajumal Zeus, kelle ette olid astunud maailma kõige kaunimad naised Hera, Athena ja Afrodite ja pärinud aru, kes on neist kõige ilusam.

      Kuna see vana ja tuntud lugu lõppes Trooja sõjaga, otsustan kibekähku, et seekord peavad asjad teisiti kulgema. Üle tee asuvast poekesest astuvad parasjagu välja kaks päikesest põlenud eesti daami. Olen neid paar päeva varem meie büroos uudistamas näinud. Sõbralikud, rõõmsad, elujaatavad.

      „Hei! Hei!” hõikan rõõmsalt naiste poole üle tänava. „Meil on siin iludusvõistlus käimas ja ma ei saa kuidagi kohtunikuametiga hakkama! Palun vältimatut abi!”

      Daamid astuvad mõõdetud sammul üle tänava. Siis haarab esimene soliidse kõhukesega eesti mees roosat kübarat kandva daami käe ja püüab seda musitada. Turtsatus. Minust jäävad nad nüüd sinnapaika, aga ette rutates olgu öeldud, et siit saab alguse üks armulugu, mis lõppeb abieluga. Selles päevas on saatuslike kohtumiste maagiat.

      Jätan oma reisijad nüüd omaette, sest keegi teine vajab abi.

      Järsku on hakanud üle tänava veerema kellegi möödakäija sisseostud – apelsinid, konservpiimapurgid – ja kostab kreekakeelset sajatust. Vähemalt nii kaldun ma arvama, sest sellest matemaatilistest sümbolitest kubisevast keelest tean esialgu vaid tähestikku, oskan õige pisut lugeda ja põhiväljendeid kasutada. Surun paberid paremini kaenlasse ja asun jooksu pistnud puuvilju taga ajama.

      „Efharistó polí, pedí mú!”2 tänab tumepruuni seeliku, lillelise pluusi ja korraliku soenguga umbes 60aastane kreeka proua, kelle puuviljad ma kokku korjan. Ta kulmud on tugevasti mustaks võõbatud, huuled pumatikarva ja parema silma kohal laiutab suur sünnimärk. Milline jumalik kreeka profiil, jõuan ta nägu silmitsedes mõelda.

      „Apó pú ísaste?”3

      „Iime apo tin Esfonía!”4

      „Apo, Ispanía!”5

      „Ohi, ohi! Esfonía,”6 seletan vastu.

      „To kséro, to kséro, Islandía.”7

      „Kust sa pärit oled?” ongi vist kreeklaste kõige sagedasem küsimus võõramaalasele. Sobib ühtviisi jutu alustamiseks ja lihtsalt tutvuse sobitamiseks. Hiljem saan teada, et nii küsitakse sageli ka kreeklaste endi käest. Tähtis pole mitte see, kus sa praegu elad, vaid kus elasid su vanemad, kus on su juured ja kelleks sind selle järgi võib pidada. Oled sa mäe- või mereinimene – ehk kas sa oled mägedest või rannikult pärit.

      Selline juhuse kingitud kohtumine toimub Tolo peatänaval, kus ma saan tuttavaks proua Konstantinaga. Veel ei tea ma, et temast saab aastateks minu hea toetaja, sõber ning vajaduse korral ka lohutaja.

      Selgub, et proua Konstantina on mereinimene, pärit sealtsamast Tolo lähedalt Assini külast, mis asub vaid mõni kilomeeter merest eemal. Tema vanemad on elanud kasinat elu nagu ta isegi. Aga ta on olnud kreeklanna kohta pisut isepäine, nagu ma varsti teada saan. Tema vanematel oli talumajapidamine – see ei tähenda siin lehmi ja sigu, vaid apelsini- ja mandariiniaeda, mesilasi ning arbuusi-, meloni- ja artišokipõlde. Veel 50–60 aastat tagasi, kui kahmati kokku mereäärseid maid, mis ei maksnud pea midagi, sest kellele ikka seda suhteliselt viljatut maad vaja läks, soetasid ühe jahipüssi eest uue maalapi ka Konstantina vanemad. Ikka selleks, et laste tulevikku kindlustada. Enne aed ja maja siis, kui võimalus tekib.

      Praegu

Скачать книгу