Скачать книгу

      1. peatükk

      BUSSI AKENDE TAGA vilksatas juba paar tundi järjest silma rõõmustav kevadine maastik ja Micaela naabruses istuv noor naine kirjeldas seda väsimatult oma kaaslasele.

      Ta tegi seda rõõmsalt, hasardiga ja oleks Micaela asemel olnud keegi teine, oleks too juba ammu aknaklaasile liibunud, et seda kõike oma silmaga näha. Kuid mitte Micaela. Tema vaatas innustunult fotosid, mis olid tehtud tema lemmikajakirja Rändur järjekordse numbri jaoks. Ajakirja peatoimetus asus Modenas ning praegu, pärast pikka komandeeringut, oli ta sinna tagasiteel.

      Tegin ikka õigesti, et enne Itaaliasse tagasi pöördumist otsustasin päevaks Avignoni sõita, kiitis ta end mõttes, sorteerides pilte, millel olid kujutatud endise paavstide residentsi kitsad koidueelsed tänavad. Peale positiivsete muljete kohtumisest Bernardi ja tema abikaasaga on mul veel ka väga õnnestunud fotod. Arvan, et mu kolleegid on rahul. Nüüd on jäänud vaid Bernardi tellimus täita, kusjuures nii, et see talle meeldiks, aga nagu teada, kerge see pole. Isegi mitte mulle. Vaatamata sellele, et oleme juba kaua aega sõbrad olnud.

      Tõenäoliselt saab temast oma kodumaal üks kõige kuulsamaid pulmariiete disainijaid ning ainus, kes täiendab iga rõivaeset originaalse õnnitluskaardiga. Ja mul on väga vedanud, et nende kaartide kujundamise on ta usaldanud üksnes mulle. Käivad jutud, et kõik paarid, kellele need adresseeritud olid, on õnnelikus abielus. Ka meil Vincenzoga pole pulmad mägede taga. Peab Bernardi paluma, et ta ka minu kleidi juurde kaardi teeks, aga nii, et see oleks mulle üllatus, nagu teistelegi pruutidele.

      Micaela suunas lõpuks unistava pilgu aknast välja päikeseküllasele ümbrusele. Kuid samas kortsutas ta kulmu, raputades rahulolematult pead.

      Ei, on parem, kui ma nende kaartidega eriti ei tegele, vaidles ta mõttes endale vastu. Sest Vincenzo ei kiida mu õhinat heaks. Peab seda narruseks ja tühjaks ajaraiskamiseks. Nagu ka kõike seda, millel tema arvates on pistmist romantikaga. Just selle pärast pidin ma loobuma melodraamadest, sentimentaalsetest romaanidest ja veel paljust muustki, mis võiks minus reeta nõrga ja tundelise tütarlapse. Et saada Vincenzo vääriliseks ning juhinduda tema peamise ja ainsa printsiibi järgi: ära võta maailma tõsiselt ja see ei tee sulle haiget.

      Micaela muigas kibedalt ja vaatas ringi. Huvitav, kuidas ta mind selles maailmas tajub, pealegi mulle kätt ja südant pakkudes? Ka mitte tõsiselt?

      Ta surus otsaesise vastu külma klaasi, püüdes kurvad mõtted eemale peletada. See on ilmselt sellest, et ma olen ühest kohast teise sõites veetnud mitu nädalat. Olen väsinud keerlemast sobivate rakursside ja kaadrite otsinguil ning nüüd ronib pähe igasugust jama. Tegelikult Vincenzo armastab mind, muidu poleks ta abieluettepanekut teinud. Ja üldse, selle kahe koos oldud aasta jooksul pole mul olnud vajadust kahelda, et olen talle vajalik. Kujutan ette, kuidas ta minu järele igatsema on hakanud. Võib-olla helistada talle ja rõõmustada, et tulen tagasi tervelt kaks päeva varem?

      Micaela võttis kotist mobiili ning oli juba vajalikule klahvile vajutamas, kuid mõtles siis ümber ja pani telefoni kotti tagasi. Ei, parem ilmun ette hoiatamata, et üllatust teha, otsustas ta endamisi. Vincenzo ju armastab kõikvõimalikke ootamatusi. Modena pole enam kaugel, nii et varsti oleme koos. Väga, väga kaua koos.

      “Mul on loomulikult hea meel su häält kuulda, Vincenzo, kuid oleksin sulle väga tänulik, kui sa helistaksid pisut hiljem. Jah, kujuta ette, vaatamata sellele, et sa ootasid mind eilsest hommikust saati, kuigi ma ütlesin, et tulen Modenasse täna,” rääkis telefoni Aldo Mancioni, kõhetu tumedajuukseline keskeas mees, ja sulgenud silmad, hõõrus neid sõrmeotstega. “Saad aru, mul läksid täna ärikõnelused täiesti untsu ja vähe sellest, nagu kiuste tuli Alessial pähe esitada mulle arve minu asendaja ja armukese ametikoha ühildamise eest mitme aasta jooksul. Kusjuures ta saatis sellele nõudele vale vastuse andmise eest mulle hoiatava leekiva pilgu.” Ta muigas virilalt, kuulates kaasvestleja repliiki ja tõstis irooniat täis pilgu lae poole.

      “Oleks asi vähemalt rahas,” andis ta oma häälele lootusetuse intonatsiooni. “Ei, Alessia soovib, et ma tasuksin talle oma käe ja südame pakkumisega. Saad aru? Liigseid organeid mul pole, jumal tänatud, ma pole mutant, aga minu omad on mulle endale veel vajalikud. Aga kui ma plaanisin talle seda ütelda, ilmusid sina oma probleemidega. Jah, ma saan aru, sa oled mu vend, aga samas, tasub mul vaid viieks minutiks Modenasse sõita, kui sa juba püüad vennalikult oma ebameeldivused mulle ümber adresseerida. Noh, olgu-olgu, ära ägestu. Räägi, mis sul siis jälle juhtus. Ah et telefonis ei saa? Peab kohtuma? Noh, heakene küll.”

      Ta võttis puudritoosi, mis oli tema kaaslase kohvitassi kõrval laual, ja tõstis selle avatult näo juurde.

      “No nii, võid arvestada, et näen sind juba. Kuna me oleme kaksikud, pole meil muud vaja, kui ühel ajal peeglisse vaadata. Ma juba vaatan, nüüd on sinu kord.”

      Ta silmitses pisut aega rahulikult oma peegeldust, seejärel lõi puudritoosi kinni ja asetas lauale, heites väsinuna telefoni: “Olgu, viie minuti pärast olen sinu juures.”

      “Viie minuti pärast?” pahandas tema kõrval laua taga istuv tütarlaps. “Kas sa loodad meie vestluse nii kiiresti lõpetada?”

      “Võib-olla isegi kiiremini. Seda enam, et olen niigi juba kõik ütelnud.”

      “Kas oma mutantide hulka mittekuulumise kohta?” täpsustas tütarlaps sapise irooniaga.

      “Kui sulle on sellest vähe, võin lisada: ei lähemas ega kaugemas tulevikus ole mul plaanis abielluda sinu ega ka ühegi teise naisterahvaga maailmas. Sest pereelu oma igapäevaste probleemide, lahkhelide, vaidluste ja muu virrvarriga pole minu teema,” raius Aldo. “Nii et ära hellita tühje illusioone. Parem lohuta end mingi kulinaarse meistriteosega siinselt kokalt,” lausus ta lepitavalt ja jätnud lauale mõned kupüürid, suundus väljapääsu poole.

      “Ja see on kõik, mis sul mulle hüvastijätuks öelda on?” küsis Alessia, näperdades sõrmede vahel sigaretti.

      “Ärme laskume melodramaatiliste stseenideni odavatest seriaalidest. Mis hüvastijätt? Ma olen ära kõige rohkem pool tundi,” heitis mees ringi pööramata.

      “Aga mina tunduvalt kauem. Ma lähen su juurest ära ja võtan end sinu autosalongist töölt lahti!” karjus naine keevaliselt.

      Aldo kehitas ükskõikselt õlgu.

      “See on närvidest. Läheb varsti üle.”

      Ta nägi, kuidas temast lendas mööda sigaretipakk, mis peaaegu puudutas klaasukse türkiissinist matti mustrit.

      “Sul on õigus, sa pole mutant, vaid täielik küünik ja lurjus!” karjus raevust lämbuv Alessia talle järele.

      “Õnnitlen, professor, diagnoos on õigesti pandud,” heitis Aldo käigu pealt ja astus üle laialipaiskunud sigarettide.

      “Hea, et see polnud puudritoos,” pomises ta, hingates sügavalt sisse sooja kevadõhku. Seejärel patsutas ta sigarette otsides peopesadega vastu oma halli spordijaki taskuid, kuid tundes taskus vaid välgumihklit, vandus endamisi.

      Vaat mis juhtub, kui lubad endale naisesse kiinduda, hakkas ta mööda lapsepõlvest tuttavat tänavat astudes endale etteheiteid tegema. Ma ju teadsin, et ühtki neist ei tohi endale nii lähedale lasta, et ta võiks mu mõtteid, tundeid ja tegusid juhtida. Ja ikkagi lubasin Alessia oma ellu. Kõik need aastad oli ta minu ainus kaaslane esitlustel ja vastuvõttudel, saatis mind ärireisidel, ütles välja oma arvamuse eesseisvate kohtumiste kohta. Temast sai minu elu lahutamatu osa ja näed, millega see lõppes. Mässu, korralikult planeeritud ülestõusu ja katsega tõugata mind minu isikliku saatuse troonilt. Mis siis ikka, see on mulle hea õppetund. Edaspidi käitun ettevaatlikumalt.

      Ta pööras peatänavale, mis oli kaunistatud paljude moekaupluste vitriinidega ja minnes mööda päikese käes sädelevatest reklaamidest, peatus ukse juures, mille kohal sirasid pimestavalt valged kaunilt keerdus tähed, millest moodustus: pruutpaaride salong Amori Tahtel.

      Heitnud sildile, mis meenutas just välja kuulutatud kohtuotsust, nukra pilgu, astus ta poe uksest sisse.

      Küll on hea, et mul on vend, kes paar aastat tagasi nõustus tädilt vastu võtma selle päranduse, loovutades mulle autosalongi Bolognas, mis kunagi oli kuulunud tädimehele, mõtles ta muiates. Sest kui mina oleksin poe endale saanud, oleksin ma selle ammu laostanud, et mitte iga päev neid jubedaid helevalgeid tähti näha. Millega oleksin loomulikult põhjustanud emale palju üleelamisi. Nii et,

Скачать книгу