ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ehitusmeister Armas Luige omaenda kavandatud ja püstitatud Lõu betoontuletorni jalamil 1934. aasta südasuvel.
Lõu monoliitne raudbetoontulepaak seisab Sõrve poolsaare läänerannikul juba 1934. aastast. Kümnemeetrise navigatsioonimärgi ehitas insener Armas Luige juhitud Veeteede Valitsuse brigaad väga lühikese aja vältel. Uue tulepaagi lõplikud viimistlus- ja betoneerimistööd jäid seevastu juba järgmise aastanumbri sisse. 1935. aasta kevadel monteeriti tulepaagile külge statsionaarne valgustusseade, mille mitmevärvilist plinktuld nähti 7,6 miili kaugusele merele. Teise maailmasõja ajal sai Sõrve karmide lahingute käigus kannatada ka Lõu tulepaak: raudbetoonist meremärki olid üsna mitmest kohast kahjustanud kahurimürskude tabamused, ent igati modernne tarindmaterjal pidas vastu ja tulepaak jäi vigastustele vaatamata püsima. Seevastu hävis sootuks Anseküla massiivne kivikirik, mille asemele ehitati 1953. aastal 22 meetri kõrgune neljatahuline kivikbetoonist tuletorn.
Täna pole enam uudis, et õige mitmed meie vete navigatsioonimärgid töötasid teatava aja aatomitoitel. Ka Sõrve maakaelale püstitatud tulepaak kuulus nende hulka. Lõu raudbetoontorni 1980. aastatel monteeritud elektriseadmeid toitis vajaliku energiaga tuumageneraator. Pärast radioisotoopgeneraatori demonteerimist olid lühikest aega selle meremärgi toiteallikaks kuivpatareid.
Grupp nõukogude hüdrograafiateenistujaid Sõrve maakaelal asuvat Lõu tuletorni uudistamas 1950. aastate keskpaiku.
Nimetatud aastakümme on jätnud randa väga erilise pitseri ühe tänini veel rannameres lösutava koletusliku rüüstatud laevavraki näol. Neid 1980. aasta ärevaid päevi meenutab üle nelja aastakümne siinsamas Lõu meremärgi majakamehena teeninud Armin Aste juba sootuks rahulikumalt: „Kui Kreeka laev Lõu lahte kinni jooksis, mõtlesin, et nüüd lastakse mind otse sirgelt maha, et tuli on jäänud süütamata. Ometi ma jäin alles, tuli põles, laev sõitis ise kindlustusraha pärast karile.“78
Alates 1996. aastast funktsioneerib Lõu tulepaak igati nüüdisaegsetelt päikesepaneelidelt saadava elektrienergia varal, ühtlasi on see navigatsioonimärk kaasatud terviklikku seiresüsteemi.79
sihi ülemine meremärk
koordinaadid: 58º05,90’ N
22º13,88’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1953, 1961, 1994, 1996, 2005, 2007
tule nähtavuskaugus: 7 M
tuletorni kõrgus alusest: 31 m
tule kõrgus merepinnast: 44 m
Muistend pajatab, et ükskord ennevanasti pidanud Sõrves saarlaste vägimees Suur Tõll vaenlastega sõda. Hirmsas lahingutuhinas keerutanud kangelane vankrit kõrgel pea kohal. Tugeva hoo tõttu eraldus sõiduriistalt ratas ja jooksis kõva „leiliga“ Liivi lahte. Murdekeeles tähendabki see sõna väga kiiret liikumist. Kohta, kuhu Suure Tõllu kätte sattunud tavapäratu sõjavahendi ratas lõpuks merevette plartsatanud, hakatud Leeltserahuks kutsuma. Siinkohal jääb üle vaid imestada meie merefolkloori vaimukust ja leidlikkust.
Anseküla lähistelt ulatub merre kaldariff, mille äärel takistab laevasõitu kivikarine Leeltserahu. Sõrvemaa põhjapoolse kihelkonna Anseküla (vanemate allikate järgi Anszkulli) elanikud on alati merega arvestanud. Koduõuealune meri andis teatava vabaduse, aga tõi kohalikule rahvale ka ränki kohustusi. „Palju kurtmisi kuuldub korralkäimise koormise üle. Sääre kalurid kaebavad veel selle üle, et valitseja sundivat neid kõige paremal kalastusajal mõisa sõnnikuveole, mistõttu neile sündivat suuri kahjusid. Viimase katoliikliku piiskopi Joh. Münchhauseni ajal, kes oli ühtaegu ka Kuramaa piiskopiks, pandi sõrulastele uus koormis korratöö alusel: nad pidid andma paate ja mehi mere kaudu ühenduse pidamiseks Kura- ja Saaremaa vahel.“80
Sõrve kaela muistsete leetseljakute ja rannavallideni ulatuv kodumeri võimaldas kahtlemata kontakte muude meretaguste maadega. Ja siinnegi rihvane maanukk äratas meritsi saabunus siirast huvi.
Anseküla-Lõu tulesihi ülemise majaka uue torniosa paigaldamine 2007. aastal tornkraana abil. Senine, 1953. aastal valminud kivikbetoonist tuletorn vajas lisakõrgendust.
Oma terava torniga oli Anseküla kirik ühe olulise maamärgina hästi kaugele nähtav. Algne pühakoda, mis kandis ristimiskabeli nime, püstitati Kärla abikirikuna umbes 1300. aastate paiku. Kaks ja pool sajandit hiljem, pärast põhjalikke ümberehitusi, nimetab kroonikakirjutaja hoonet juba Jämaja abikirikuks.
Rootslaste valitsusaja algul, 1650. aastate aegu, mil terve Saaremaa oli Kuressaare krahvkonnana Liivimaa kuberneri (hilisema kindralkuberneri) krahv Magnus Gabriel De la Gardie’ (1622–1686) valduses, kavatseti elustada Sõrve kaubasadamana. Asjakohased uurimused kinnitasid, et Sääre sadamat peeti kogu Läänemere idakaldal üheks paremaks ja tormikindlamaks ning samas ka piisavalt sügavaks, et vastu võtta enam kui 100 säilituslasti mahutavusega aluseid. Lisaks tagas omaaegsetele laevameestele teataval määral ohutu meresõidu ka 1646. aastal valminud esimene algeline Sõrve tulepaak.
Bussipeatus Anseküla sihi ülemise tuletorni juures.
Aastast 1850 pärinevate teadete järgi oli Anseküla kirik sedavõrd armetus seisukorras, et pühakoda loeti Baltimaade kõige viletsamaks kirikuks.81 Leidub ülestähendusi, et kitsavõitu madalates ja umbsetes õhutamata kirikuruumides olevat pastorihärrad jutluse ajal kantslis lausa minestanud.82
Maarja kiriku põhjalik ümberehitus võeti ette 1864. aastal. Tollane neogooti stiilis pühakoda säilis identsena kuni Teise maailmasõjani, mil see keskaegne kivikirik 1944. aastal sõjatules täielikult hävis. Erialateadlased osutavad tähelepanu Anseküla ainulaadsele ristimiskivile. See rariteet pärineb karmis sõjas purustatud Anseküla kirikust. Kivi tahke ehib kaks rida kurje vaime kehastavaid fantastilisi loomi ja muid olendeid. Kiriku ristimiskivi on lähedane Gotlandil juba 14. sajandil levinud nn fröjel-kivide kaunistuseks kasutatud dekoorile.83
Kolmekümne kahe kilomeetri pikkuselt avamerre ulatuv Sõrve poolsaar on aastasadade vältel olnud ahvatleva strateegilise tähtsusega. See meelitas meritsi suhtlema. Kitsal rannaseljandikul kõrgunud Anseküla kirik oma pikliku torniga paistis vajaliku maamärgina niihästi Läänemerele kui ka Sõrvemere-poolsesse külge.84 Teatavasti hakkasid kirikutornid kaugelt saabunud laevameestele üsnagi pika vahemaa taha üle mere tippama. See tähendab „ülaosast, tipust, tipuga juba paistma, pisut kätte paistma.“85 Siin aga moodustas atsetüleengaasilaternaga varustatud Maarja kiriku torn Lõu tuletorniga üheskoos koguni Anseküla-Lõu sihi. See on meremeestele hädavajalik sissesõidusiht navigeerimisel avaralt Läänemerelt Lõu (Lõo) ehk Lõpe lahte.
Pärast sõjategevuse lõppemist asuti selle vajaliku navigatsioonimärgi rekonstrueerimistööde kallale. Kapitaalselt purustatud kirikuvaremetesse endise pühakoja läänetorni kohale püstitati alusest 22 meetri kõrgune kivikbetoonist neljatahuline tuletorn. Aastanumbriks kirjutati siis 1953.
Uue, mustvalge Anseküla torni tuli juhatab sihi ülemise valgusmärgina laevameestele teed seitsme miili kaugusele merele. Nõukogude ajal varustati nimetatud Sõrve poolsaare idaranniku tuletorn üldise vooluvõrgu toitel töötanud elektrilise aparatuuriga. Nüüdseks on need seadmed välja vahetatud tublisti ajakohasemate vastu. Anseküla betoontuletorn talitleb aga tervikliku navigatsiooniseire osisena.
Ajapikku sirgus tuletorni lähiümbruse mets sedavõrd jõudsalt, et tornituli ei olnud
Eesti Ekspress 2004, 3, 18.
Kask, Peeter. Saare maakonna tuletornid. Kuressaare 1998, 37.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 446–447.
Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud. Toimetanud B. Ederma, Asta Jaik. Tartu 1939, 147.
Sannik, Hermann. Illustreeritud Saaremaa ja Kuressaare juht. Kuressaare 1931, 78.
Alttoa, Kaur. Saaremaa kirikud. Tallinn 2003, 79
Mey, Johann. Eesti loots. Tallinn 1927, 206.
Saareste, Andrus. Eesti keele mõisteline sõnaraamat III. Stockholm 1962, veerg 26.