LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kuidas elad, Ann?

      KUIDAS ELAD, ANN?

      1

      See oli jälle üks jumala tavaline pühapäevaõhtu. Õhtusöögiks makaronid hakklihaga. Ikka oli ema sinna sibulat sisse pannud. Ma ei salli seda, aga ta ei suuda kunagi meeles hoida, et sibulaga on head ainult soustid ja salatid ja muu selletaoline. Ahjupraed. Makaronide juures on see aga viimane äka.

      Tegelikult ma ju armastan oma ema, vist. Tähendab, ma ei kujuta ette, kuidas oleks mõne teistsuguse emaga koos elada. Vahel vaatan oma sõbrannade emasid ja mõtlen, mis oleks, kui minu ema oleks hoopis see või see. Aga emad on seinast seina. Mõni ainult sõimab. Mõni tahab meiega jube semu olla, tuleb ja litsub end ligi ja istub meie juures nagu liim, tahab kangesti juttu ajada ja rääkida nagu meie. Mis ta kujutab ette või, et on sellepärast lahe ja meie sõber. Tühjagi.

      Kui ma vaatan enda ema, siis teistega võrrelda ma teda küll ei oska. Kätlini ja Reena ema moodi ta küll pole. Ta tunneb minu tegemiste vastu võrdlemisi vähe huvi. Ta ei tiku minuga kuskile kaasa ega taha minu asju klaarida. Kui mõni õpetaja on mulle halvasti ütelnud, siis ta lihtsalt tähendab, et ükski jama pole ühepoolne ja et mõelgu ma enne süüdistamist selle peale ka, kus ma ise mööda panin. Ja kui ma selle olen ära parandanud ja õps ikka sõimab, siis ta tuleb ja seisab mu eest. Aga seda pole kunagi vaja läinud. Mu õppimine on ikka olnud enam-vähem korras. Algkoolis õppisin peaaegu ainult viitele. Nüüd põhikooli lõpus vilksab mõni kolm ka vahel, aga ma usun, et see asi on mul kontrolli all. Tunnistusel on ikka neljad ja viied olnud. Järgmisel aastal üheksandas tuleb mul end nagunii kokku võtta, et ma ikka oma kooli kümnendasse edasi pääseksin.

      Aga nüüd jõudsingi selleni, mis mind ema juures närvi ajab. Ta käitub nii, nagu mul endal poleks üldse mõistust peas ega tulevikuplaane ollagi. Ta ei sõima ega lärma, lihtsalt vingub vaikselt ja leierdab muudkui eest tahapoole ja tagant ettepoole, kui tähtis on pääseda meie kooli gümnaasiumi ja siis seal nii hästi õppida, et pärast veel ülikooli ka vabalt saaks. Ta on mind mõttes pannud küll Tartu ülikooli, küll pedasse, küll humanitaarinstituuti, küll konservatooriumi. See on tobe. Muidugi tahan ma kunagi ülikooli ka ära lõpetada, aga ma sooviks neid asju ise otsustada, kuhu ja mida ja kuidas. Nagunii on ta mind tarinud kättpidi nii lastemuusika- kui – kunstikooli. Muusikakooli lõpetasin sel kevadel, õigemini, päris lõpp tuleb veel, meil on kahe nädala pärast lõpetajate kontsert. Ma mängin plokkflööti. Ema lööb juba praegu asja ümber kõvasti lokku, helistab sugulastele ja kutsub neid kontserdile ja muusikakooli lõpetamisele. Sedasorti asjad tunduvad tema jaoks hirmus tähtsad olevat, kuigi ma tean täpselt, kuidas end seal lõpetamisel ja pärast kodus tunnen. Nagu jahmunud loomaaiaahv. Häbenen ema ja ennast ka ega oska sugulastega mitte millestki vestelda. Ja ema räägib minust mu enda juuresolekul, muidugi enamasti õnneks mitte halba, aga noh, mida ma teen või hiljuti teinud olen.

      Kõige halvem selle juures on see, et ta ei pea nendes juttudes mõõtu. Näiteks räägib minu mingist täielikust ämbrisseastumisest kui maailma parimast naljast. Kõik muidugi naeravad, mina olen ainus, kellel lõbus ei ole. Kas ta aru ei saa, et see solvab mind, lihtsalt solvab ja kõik. Kes tahaks näida naljaka tobukesena? Noo-jah. Muidugi ema ise. Vahel ma häbenen tema käitumist täiesti põrgulikult. Näiteks siis, kui ta lollitama hakkab, kujutades ette, et teeb mingit jube vaimukat nalja. Minul igatahes on piinlik, ja isal vahetevahel ka. Aga isa on nagu harjunud, et ema sihuke pöörane on, või meeldibki ema talle just sellepärast. Ema on muidu ka selline natuke kohmakas ja naljaka olekuga. Kui ma väike olin, siis mulle tegi tema lollitamine nalja küll. Aga nüüd ma häbenen seda. Ema sõbrad on ka tihtilugu sellised hullud. Ise haritud inimesed ja käituvad nagu väikesed lapsed.

      Mulle meeldivad ema sõbrad muidu täitsa hästi, nad on huvitava jutuga tegelased, sellepärast läksin ükskord nendega jalutama kaasa, kui ema kutsus. Aga sellest linnaskäigust kujunes mulle täielik katsumuste rada. No mõelge ise. Minu ema ja isa pluss nende neli sõpra. Longiti suvaliselt lärmates mööda tänavat, vahepeal istuti ja võeti mõni õlu, räägiti hästi valjusti (et kõik ikka kuuleksid, kui vaimukad nad on). Ja mina jõlkusin neil sabas, kohati oli naljakas, aga enamasti hästi piinlik. Eriti kohutav oli mõte, et kui me mõne minu õpetajaga kokku satume, mis mulje tal võib meie kodust jääda. Täitsa nagu mingid asotsiaalid, ainult riided paremad ja puhtad.

      Nii ma siis käisin ja palvetasin mõttes kõige olemasoleva poole, et jumala eest me ei satuks kokku mõne tuttavaga. Või minu sõprade või õpsidega. Tahtsin, et keegi meid ei märkaks ja ütlesin emale ka, et lähme koju, te olete ju kõik purjus. Ema naeris selle peale ja ütles, et tema isiklikult joob alles teist õlut ja sedagi isaga kahasse, ja et nad pole purjus, vaid neil on lihtsalt mõnus olla. No ma ei tea. Aga kõige hullem alles tuli.

      Ühel tänavanurgal seisis üks vanamees, kerjus. Ta mängis akordioni ja ta jalge ees oli müts raha jaoks. Ema teatas, et tema tahab tantsida, nuias isalt kahekümneviieka, läks sellega kerjuse juurde ja ütles, et ta saab selle endale, kui paar lugu tantsuks teeb. Taadil lõid silmad särama, pillile tuli kohe teine vunk sisse. Mina tahtsin kohapeal surra või maa alla vajuda. Ema hakkas algul üksi laternapostiga tantsima, keerles ja tuias ümber selle, siis rebis endaga isa kaasa ja lõpuks võtsid nad kõik kuuekesi kätest kinni, keerlesid enda arust valsirütmis ja lõugasid täiest kõrist kaasa: ”Kui saaksin veel kord ma mustlasena maailmas ringi veel rännata, nii vaba, rõõmus ei ole keegi, kui loodusrüpes on mustlane…” Appi! Ma läksin kohe eemale, et mind nende hulludega ei seostataks.

      Ema, kes alustab keset tänavat täiesti lollakat tantsu. Ema, kes näiteks sugulase pulmas bändi trummidesse kukub. Ema, kes oma kahe nais- ja kolme meessõbraga avalikus rannas alasti ujuma läheb. Ja isa ei ütle mitte midagi! Ema, kelle suurim unistus on endale hiljemalt 35. sünnipäevaks tsikkel saada. Ma olen kindel, et sõita ta ei oska! Ema, kes sünnipäeval mässib end paljalt kalavõrgu sisse, paneb paruka pähe ja mingi jõleda rebasekarva karusnahatüki haaknõelaga võrgu külge sellesamuse koha ette, ja siis esineb oma külalistele ogara isetegevuskavaga. Kõigil teistel on jube naljakas, ainult mina häbenen.

      Mind hämmastab isa suhtumine! Kas tema arust on normaalne, et ema käitub vahel nagu täiesti hull inimene? Enamasti ta kas naerab või tirib ema minema, kui asi väga hulluks läheb. Ja minu küsimise peale ütleb, et sellepärast ta emaga abielluski, et ta on sihuke naljakas.

      Tegelikult on ema ju korralik inimene. Seda ei usuks vist keegi, kes teda nii pööraseid tempe on tegemas näinud. Ta on raamatukogus osakonnajuhataja ja ülikoolis käinud. Ta pole mingi joodik, vahel, kui keegi külla tuleb, siis võtab napsi. Isa samamoodi. Isa töötab pangas laenuosakonnas ja kollektsioneerib täispikki multikaid. Terve riiul elutoas on nende all: “Herakles”, “Mulan”, multikad, mis on kinoski jooksnud, ja multikad, millest enamikul inimestest aimugi pole. See on alati norimiskoht mu tuttavate jaoks, kes meile külla tulles tingimata selle riiuli avastavad ja arvavad, et need on minu omad. Aga iga kell käitub isa normaalsemalt kui ema. Ta vingub mu õppimise kallal ka vähem ega tunne palavikulist huvi meie kooli õppekava vastu.

      Ema, nii ogar kui ta ka vahel on, on tähenärimiseni väiklane teatud asjade suhtes. Õhtuti pean kell üksteist koju laekunud olema. Seda juhul, kui järgmine päev on vaba. Muidu kell kümme. Ja mingil juhul ei tähenda see veerand ühtteist. Sest siis järgmine kord lihtsalt ei lasta välja. Ta peab alati teadma, kus ja kelle pool ma olen. Kui asukohta muudan, pean talle helistama. Selleks osteti mulle eelmisel sügisel mobiiltelefon. Ta ei tunne huvi isegi selle vastu, mida ma kuskil teen! Tema jaoks on oluline ainult see, et ta teaks, millises geograafilises punktis ma asun ja kes seal veel on. Ja siis muidugi see, kas järgmiseks päevaks on õpitud või ei. Ta pole seda unustanud küsida ühelgi õhtul pärast seda, kui ma esimesse klassi läksin. Kui tal tekib kahtlusi, võib ta vabalt hakkama saada sellega, et tuleb mu tuppa, võtab päeviku kätte ja kontrollib kõik üle. Või laseb suuliselt vastata. Või kui päevikus pole midagi kirjas, võib ta ise helistada mõnele mu klassikaaslasele. Kuula siis järgmine päev koolis neid kommentaare! Aga ma ei saa midagi teha, ma OLENGI ema käpa all. Elu on näidanud, et talle vastuvaidlemisest ei tule midagi head. Ta võib siis sellise jama kokku keerata, et pärast ei julge ma oma tuttavatele otsagi vaadata.

      Mis ta tegi siis, kui ma üksvahe koduülesandeid päevikusse ei kirjutanud. Lihtsalt selleks, et ta kontrollida ei saaks. Ta käis isiklikult koolis kõikide mu aineõpetajate jutul ja palus kõik järgmiseks päevaks ülesantud asjad enda jaoks paberile kirjutada (paber jäi klassipäeviku vahele). Klassipäevikut

Скачать книгу