Kuritöö ja karistus - Fjodor Dostojevski

Скачать книгу

Kõik on purjus, kõik laulavad; kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta neid suuri veohobuseid vaadelda, kel olid pikad lakad, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike, kõhn, võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes – nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal aga on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes, lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

      «Niisugune kronu, see nüüd viib!»

      «Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»

      «Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, vennad!»

      «Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennist kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga võiku uhtma.

      «Nojah, istuge aga peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»

      «Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»

      «Kargab!»

      «Ärge haletsege, vennad, igaühel piits pihku, olge valmis!»

      «Muidugi! Anna talle!»

      Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis inimest kuus, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased riided, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta vaevalt, vaevalt liikuda, siblib jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.

      «Las ka mina, vennad!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.

      «Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ja ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.

      «Taat, taat,» hüüab ta isale, «taat, mis nad teevad? Taadike, nad peksavad vaest hobust!»

      «Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.

      «Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»

      «Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.

      «Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab teine juurde.

      «Tapad ära!» karjub kolmas.

      «Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!..»

      Äkki kõlab naerupuhang ja see katab kõik: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Ja tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, aga ikka veel raiub teine takka üles!

      Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma. Igaüks läheb ise küljelt.

      «Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.

      «Laulame, vennad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, kordusvärsis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.

      …Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia, kuid tema kisub end lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.

      «Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.

      «Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.

      «Lööb maha!»

      «Minu oma varandus!» karjub Mikolka ja langetab kõigest jõust aisa. Kostab raske hoop.

      «Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.

      Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub kogu tagumikuga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga igasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad teda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.

      «Elab veel!» karjutakse ümberringi.

      «Langeb silmapilk, vennad, siin on ta lõpp!» karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.

      «Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,» karjub kolmas.

      «E-eh, söögu sind sääsed! Eest ära!» karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. «Hoidke alt!» karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, langes tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.

      «Nottige maha!» karjub Mikolka ja kargab nagu meeletu vankrist maha. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub – piitsad, kepid, aisa – ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma.Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.

      «Valmis!» karjutakse rahva seast.

      «Aga miks ei läinud ta nelja!»

      «Minu oma varandus!» karjub Mikolka, hoides raudkangi käes, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.

      «Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!» karjuvad rahva seast juba paljud hääled.

      Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb teda, suudleb silmi, suudleb mokki… Siis

Скачать книгу