Minu Albaania. Paradiis ja põrgu. - Helmi Vela

Скачать книгу

kuid pühin siis silmad varrukaga kuivaks ja lähen tagasi Lulele appi.

      Tahaksin oma koju, kuid mõistus ei adu enam, kus see kodu täpselt asub: Eestis, Londonis või Albaanias.

      Kui Armir keskpäeval kööki astub, koorime Lulega parasjagu kartuleid.

      „Pane end valmis!” teatab ta.

      „Valmis milleks?” küsin õlgu kehitades.

      „Sa tahtsid ju poodi minna?!” käratab Armir köögiukselt ning toetab oma õlised räpased käed – muidugi pani ta enne kööki tulekut allkorrusel kokku oma töökoda – vastu valget uksepiita. Avali jäetud välisuks laseb suvisel põrgupalavusel tuppa hoovata ning korraga on jahe ruum täidetud niiske soojusega.

      „Ma ootan sind all autos!” Ja ta kõnnib jalgu trampides tagasi õue.

      Lippan magamistuppa ja lasen kammiga läbi oma pikkade heledate juuste, mis on siinses niiskuses lokki läinud. Lote istub võrevoodis ja laliseb midagi omaette. Haaran ta sealt sülle. Ma ei ole harjunud oma tütrest pikalt eemal olema ja kuigi Lule oleks ilmselt nõus teda minu äraoleku ajal hoidma, tahan ma lapse poodi kaasa võtta.

      Teel välja lehvitab Lule Lotele sõbralikult pliidi tagant ning jääb edasi kartuleid koorima.

      Selleks ajaks, kui ma õue jõuan, askeldab Armir juba auto juures.

      „Tee kiiresti! Mul on vaja täna veel muid asju ajada!” hõikab ta kärsitult, nähes mind lapsega trepist alla tulemas.

      Lisan tempot ja enam-vähem jooksen auto poole. Ma ei taha Armiri vihastada ja soovin, et meie esimene ühine ettevõtmine siin Albaanias läheks hästi.

      Raske on uskuda, et minu esimene käik meie uuest kodust välja on sõit toidupoodi ning et see lihtne ettevõtmine teeb mind nii närviliseks! Kas tõesti olen ma kolm päeva istunud kinnises majas, nägemata, missuguses linnas või kohas ma üldse elan, ja niimoodi see jääbki?

      Kiikan Gezimi valgesse, päevinäinud kastiautosse.

      „Laste turvatooli polegi?” küsin Armirilt, kes hakkab minu sõnade peale kummaliselt silmi pungitama.

      „Mis kuradi turvatool? Me oleme Albaanias, siin pole turvatoole!” vastab ta üleoleva muigega. „Kas sa nägid lennujaamast siia sõites turvatooli?”

      Muidugi ei näinud, aga siis oli auto inimesi täis ja vaatasin selles eriolukorras turvatooli vajadusest mööda. Mõtlen hirmunult, et kuhu ma siis Lote istuma panen. Kas Armir tõesti ei taipa, et juhuslik avarii võib meie väikese lapse eluks ajaks vigaseks muuta?

      Sellesama muigega istub Armir autorooli ja kamandab mu enda kõrvale. Mul ei jää muud üle kui Lote sülle võtta.

      Väikese lapsega on eesistmel sõita ebamugav. Meenub auklik ja hüplik teekond Ema Teresa lennujaamast koju ning muretsen, kas ma jõuan Lotet nii auklikul teel turvaliselt paigal hoida.

      Imestan veel rohkem, kui näen, et Armir ei pane endale peale turvavööd. „Londonis tegi ta seda alati!” sisisen enda sees ja tõden taas, mismoodi mu mees mu silma all justkui kellekski teiseks on muutunud.

      Alles hiljem saan teada, et turvavööd kui sellist ei kasuta enamik albaanlasi. Ja milleks peakski – kuigi albaanlaste vaieldamatuks unistuste autoks on üliturvaline Mercedes, sõidab enamik peresid sõidukitega, mis vaevu teel püsivad. Mõttetu on rääkida turvavööst, kui autodel puudub uks, aken, kapott või peegel.

      Auto teeb hoovil paar valju turtsatust ja kui me lõpuks liikuma hakkame, raputan ma hirmunult pead. Sisehoovis ringi jooksvad lapsed märkavad valget räsitud välimusega kastiautot liikuma hakkavat ning kiirustavad kõrgete siniseks võõbatud metallväravate juurde. Lapsed lükkavad need meie tarvis lahti ja röögivad ümber auto. Armir viipab poistele avatud autoaknast tänutäheks käega, poolpaljad lapsed jooksevad päikese käes silmi kissitades auto järel ja sulgevad jätkuva kisa taustal värava meie selja taga.

      Südasuvine palavus on kütnud autoukse käepideme nii kuumaks, et ma karjatan, kui sellest korraks kinni haaran. Keerame sisehoovist väljudes vasakule ja põrutame otsejoones läbi poole meetri sügavuse augu, nii et pead käivad kolksuga vastu auto kõva määrdunud lage.

      „Kurat, ma ei näinud seda,” vannub Armir, kes pole koduteega veel harjunud. Hiljem teab ta iga auku meie linnaosas peast ning väldib neid justkui autopiloodil.

      Paarikümne meetri pärast lõpeb kitsas tänav tiheda liiklusega peateel, kuhu Armir suure hooga keerabki. Meie poole kihutab rivi autosid. Armir lappab käigukangi ja vajutab järsult gaasi, mina hoian kramplikult mõlema käega kinni süles istuvat Lotet.

      „Helmi, sa pabistad üle!” teatab naerdes Armir, kellele pakub ilmselt rõõmu minu hirmust lubivalgeks muutunud nägu. „See on Albaania! Siin on teised reeglid! Õpi nendega hakkama saama!”

      Jah, see on Albaania. Igasugused kiiruspiirangud tunduvad siinsetel linna- ja maateedel puuduvat, rääkimata liiklusmärkidest või isegi teepiiretest kõrgetel mägiteedel. Rooli lubatakse siin ilmselt kõiki alaealisi lapsi, nii et on tavaline, kui kümneaastane poisike istub patjade otsas rooli taga ja sõidutab oma ema ja vanaema. Liikluspildi muudavad värvikamaks hobused, nende taga vurisevad isetehtud puuvankrid ning kõikvõimalikud kokkuklopsitud masinad, mis plärtsuvate ja suitsevatena autode vahel logisevad. Lisaks veel hullumeelsed juhid, kes pidevalt ridade vahel sõeluvad ja iga hinnaga üksteisest mööda püüavad suruda.

      „Kas politsei sellise nõelumise eest trahvi ei tee?” küsin üht sellist süstijat märgates Armirilt.

      „Ah, politsei on siin, nagu on. Keegi ei karda neid!” vastab Armir, kes nõelub nüüd ka ise ühest reast teise.

      Ta lisab õpetlikult, et kui ma peaksin kunagi autoroolis politseile vahele jääma, tuleb korravalvurite vastu ülbe olla, ja räägib mehise loo sellest, kuidas albaanlased näitavad neid peatada üritavale politseinikule rusikat ning põrutavad temast otsejoones mööda.

      „Aga nad võivad ju selle peale tulistama hakata?” pärin naiivselt. Eestlasena ei mõista ma, kuidas on võimalik, et korravalvur sellist juhti kinni ei võta ning teda niisuguse käitumise eest vangi ei pane.

      „Nad on laisad,” vastab Armir, „siinne politsei peatab ainult ullikesi ja turiste. Nood on ainsad rumalad, kes annavad neile pistist.”

      Armiri sõnul leiab Albaania politsei rahaküsimiseks igasuguseid utoopilisi põhjuseid.

      „Riigitöölised teenivad siin vähe ja ilma altkäemaksuta on neil võimatu ellu jääda. Riik pole politseile sel suvel kaks kuud palka maksnud,” selgitab ta, ise samal ajal närviliselt rooli kruttides.

      Ka Armiri vend Gezim on lõpetanud Türgi ohvitserikooli, sealjuures lausa kuldmedaliga, ning võiks tänu oma diplomile töötada politseinikuna. Kuna selle elukutsega teenib albaanlane aga ainult sandikopikaid, on ka Gezimil teine töö. Ta õppis Londonis aknaid tegema ning lõi kodumaale naastes oma aknafirma. Armir jäi pärast venna lahkumist veel paariks aastaks Londonisse ning tuli koju tagasi alles nüüd, koos minuga.

      „Aga kuidas inimesed siin siis üldse hakkama saavad?” pärin mõistmatult ning jälgin autoaknast teeäärseid räämas agulimaju, millest parasjagu möödume.

      „Ma ei tea, kuidas nad hakkama saavad!” ohkab Armir. „Meie vennaga igatahes ei saanud ja pidimegi Londonisse põgenema.”

      Ma tahaksin albaanlaste eluolu kohta Armirilt rohkem pärida, aga tunnetan, et ta ei taha sel tundlikul teemal vähemalt praegu pikemalt vestelda.

      Armir teeb järsu pöörde ning peatab auto kumme vilistades väikese toidupoe ees, mille trepi peale on laotatud virnade viisi arbuuse, meloneid ja päikesekollaseid viinamarju. Oleme õnneks eluga kohale jõudnud.

      PÄEVA PÕHISÜNDMUS – POESKÄIK

      Olen jõudnud selleni, et poeskäigust on saanud minu igavate ja venivate päevade põhisündmus – aga seegi ei möödu alati probleemideta.

      Londoni

Скачать книгу