LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      SISSEJUHATUS

      Aidates Helmil tema elu kirja panna, mõistsin ma üsna kiirelt, et „Minu Albaania” ei ole tavapärane rõõmsameelne reisiraamat või kaasategemissoovi äratav maailma- ja eneseavastamislugu. Helmi räägib oma keerulisest abielust ja kogemustest Albaanias nii avameelselt, et paratamatult tekib kõige võõrapärase ees hoopis hirm.

      Kuigi meedia kajastab eesti naiste suhteid välismaalastega tihti kui midagi kadestamisväärset, siis Helmi lugu kinnitab, et iga võõramaalane ei ole kaugeltki mitte üksik prints valgel hobusel. Selle printsiga tuleb kaasa perekond, kombed ja keelud, ning õige pea seisab võõrasse riiki kolinud naine silmitsi kultuuridevaheliste erinevustega, mida on ka kõige parema tahtmise korral võimatu muuta.

      Helmi kogemuse moodi lugusid on vaja rääkida, mitte maha salata. Sellised ausad lood aitavad meil vigu vältida ja maailma paremini mõista. Mõista, et suhted, mis tunduvad kaugelt vaadates lummavad, võivad tegelikkuses varjata valusat õppetundi.

      Ning üle kõige tunnustan ja imetlen ma Helmit, kes oli ääretu avameelsusega valmis jagama oma elu valusaimaid kogemusi.

      TERE TULEMAST! – VÕI SIISKI MITTE?

      Ent elevusse seguneb ka rahutust ja hirmu tundmatuse ees. Loomulikult olen ma enne sõitu internetist Albaania kohta informatsiooni kogunud, raamatukogus reisiraamatuid lehitsenud ning tulevase kodumaa ja selle rahva tausta uurinud. Ma tean, et Albaania paikneb lähistroopilise kliimaga Balkani poolsaarel ning tema rannik piirneb imeilusa Aadria merega. Pindalalt on ta Eestist tublisti väiksem, ent elanikke on ligi kolm miljonit. Wikipedia teatel on Albaania rahvastik väga noor, keskmise vanusega 28 aastat, ning riigi sündimus on Euroopa suurim. Internetist leitud piltidelt vaatasid vastu imelised liivarannad, türkiissinine meri, taamal kõrgusid mäed ja naeratasid inimesed. Albaania tundus maana, kus paistab alati päike.

      Ootusärevus aga ängistab, sest tean, et reaalsus ja internetipildid võivad olla kaks erinevat maailma.

      Peast jookseb läbi sadu erinevaid mõtteid. Kuidas ma selles riigis hakkama saan? Milline see tegelikult välja näeb? Milliseks kujuneb minu tulevane elu?

      Albaania on eestlase jaoks nii kuratlikult kauge ja kõige enam hirmutab mind mõte, kas ma kogu oma põhjamaisusega üldse sobin ühiskonda, mis asub Euroopa lõunarannikul kuumavereliste türklaste, kreeklaste ja itaallaste külje all.

      Sõit Londonist Tiranasse kestab pisut üle nelja tunni. Kätevärinal ei möödu reis mitte ainult minul, vaid samamoodi endast väljas tundub olevat ka Armir, kes keerutab terve lennusõidu vältel närviliselt pöidlaid.

      Armir on viimased üheksa aastat elanud Londonis, kuhu ta saabus Kosovo konflikti varjus sõjapõgenikuna 1999. aastal. Kogu selle aja jooksul pole ta kodus, Albaanias, käinud kordagi: tal oli hirm kaotada Londoni töökoht ning võimalus Suurbritanniasse tagasi minna. Sest tegelikult ei kartnud Armir sõda, vaid põgenes Londonisse Albaanias vohava vaesuse ja nälja eest.

      Libisen mõttes tagasi hommikusse. Enne lennukile minekut vaatas Armir läbi suurte lennujaamaakende taevas keerutavaid tumedaid vihmapilvi. Raskustega, peaaegu nutuvõru suul, tunnistas ta, kui keeruline on tal omaks võtta, et lõpuks ometi võib ta südamerahus koju tagasi minna ja sinna jääda.

      Kuigi ma väga tahaksin, on mul raske teda lõpuni mõista. Ükskõik kui palju Armir ka oma karmist saatusest ei räägiks, ei suuda ma ka kõige suurema tahtmise korral kujutada ette tunnet, mis võib olla inimesel, kes pole oma vanemaid, vendi ja õdesid näinud üle üheksa aasta.

      Lennuk läheneb Tiranale. Mind hämmastab, et kuigi piloot teatab läbi mikrofoni, et oleme juba Tirana kohal, näen aknast välja kiigates südaöös särava pealinna asemel ikka veel ainult pimedust. Lennuk maandub justkui sügavikku, ainult maandumisraja tulede taustal näen kõrgeid mäesiluette.

      „Miks siin nii pime on?” küsin Armirilt, kes uudistab nüüd ka ise üle minu lennukiaknast välja.

      „Siin on elektriga pidevaid probleeme. Valitsus lülitab kogu linna tulesid sisse ja välja nii, nagu tahab,” vastab ta sõnu vuristades, kuid peatub siis ja jääb peaaegu poole sõna pealt vait. Märkan Armiri ilmes kummalist muutust ning mul on kahtlane tunne, et ta sai minu küsimuse peale pahaseks.

      Olen lugenud – ja hetkiti ka ise kogenud –, et albaanlased on meeletult uhke rahvas ning nende tundeid võib riivata ka kõige lihtsakoelisem küsimus. Ma ei päri rohkem, vaid silmitsen läbi pimeduse turritavaid mäetippude siluette.

      Kui lennukiuks lõpuks lahti läheb, täituvad kopsud sooja värske õhuga, mis on kootud eksootilistest mägedest ja Vahemere hõngust.

      Sellest hetkest peale on öises kuuvalguses sisse hingatud õhk see, mille järgi tunnen Albaaniat pimesi. Alati.

      Ema Teresa nimeline Tirana lennujaam on suur ja uhke. Nobeli rahupreemiaga pärjatud ema Teresa on maailma kuulsaimaid albaanlasi ning tema järgi nimetatud lennujaam on steriilselt puhas nagu haigla. Isegi põrandad on kaetud helevalgete särama löödud plaatidega.

      Kohe, kui oleme oma reisipagasi kätte saanud, vehib Armir näpuga väljapääsu poole ning teatab, et peame kiirustama, sest lennujaama fuajees ootab meid tema vend Gezim koos oma perega. Teise venna Vladimiri pere on jäänud koju, nii et nendega kohtume hiljem.

      Kui jõuame suurde kõrgete heledate seintega avarasse ruumi, sosistab Armir mulle kõrva: „Nad on kindlasti väga elevil! Gezimi lapsed ja abikaasa ei ole kunagi kohanud ühtegi sinusugust välismaalast.”1

      Samas on Albaanias palju perekondi, kellel elab vähemalt üks pereliige välismaal.

      Kuna tegu on vaese riigiga, töötab suur osa albaanlasi läänes, et toita ja elatada oma perekonda kodumaal. Albaanlane, kes läheb läände õnne otsima, vastutab seal teenitud rahaga kogu koduse majapidamise ja perekonna ülalpidamise eest.

      Ka Armiri Londonis teenitud rahade eest elasid tema vanemad, vennad ja õed Albaanias aastaid. Armir saatis pereliikmetele iga võimaliku Suurbritannias teenitud summa, mille eest ehitasid nood üheksa aasta jooksul kaks maja.

      Välismaal töötades elab albaanlane tavaliselt tagasihoidlikult ning selle asemel, et võõras riigis end koduselt tunda, mõtleb ta ainiti oma lähedastele kodumaal. Albaanlase enda elukvaliteet on kindlasti vähem oluline kui fakt, et ta suudab igal kuul oma kodustele raha saata.

      Olles jälginud Armiri üsna trööstitut elu Londonis peaaegu üle aasta, mõistsin, et tegelikult on selles kurbuses omajagu ilu. Õppisin imetlema albaanlaste jäägitut armastust oma lähedaste vastu ning seda, kuidas nad oma elu teiste nimel ohvriks toovad. Perekondlik kokkukuuluvustunne on albaanlaste suurim õnn.

      Armir on mulle korduvalt selgitanud, et mida suurem on albaanlase pere, seda tugevamana võib inimene end igapäevaselt tunda. Eriti kehtib see naiste kohta: need, kellel on mitu venda, elavad turvalisemalt kui need, kes kasvavad üksi või kelle kaaslasteks on ainult õed. Armiri sõnul on just vennad need, kes seisavad õdede eest elu lõpuni ega jäta neid kunagi hätta.

      Eestlastel on kombeks näha sugulasi ainult paari aasta tagant suguvõsa kokkutulekul, mõne lähedase juubelil või matustel. Albaanlased käivad aga sugulastega läbi enam-vähem kogu aeg ning nende elukvaliteet peitub just sugulussidemetes. Albaanlase jõukustki saab mõõta nii tema enda rahas kui ka selles, kui edukas on kellegi onu, tädi või vennapoeg.

      Kõik

Скачать книгу