LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on aastate jooksul Mitchelli ja Markby lugudele kaasa elanud.

      üks

      Eesukse juures põrandamatil lebas kolm ümbrikku. Oli kuulda, kuidas postimees, kes oli tagajärgi aimamata kirjad muretult postipraost sisse lennutanud, kruusa krudisedes minema sõitis. Vana must labrador Betsy lükkas saadetisi ninaga ja nuusutas neid umbusklikult. Kui Alison mööda eeskoda aeglaselt tema poole astus, vaatas koer talle oma pruunide rahutute silmadega küsivalt otsa, niuksus ja liputas ebakindlalt saba.

      Ta teab, mõtles Alison. Ta tunnetab, et midagi on viltu ja et sellel on tegemist postiga, kuigi ta ei tea täpselt, mis viisil. Inimesi on võimalik petta, aga koera mitte kunagi.

      Alison patsutas vana koera pead. „Pole midagi, Betsy.”

      Julgustust saanud, oli Betsy sabaliputus oli nüüd energilisem ja kui Alison kummardus maast kirju võtma, surus ta pea vastu perenaise põlve. Üks ümbrikest oli pikk pruun, kontoritüüpi. Mida iganes see ei sisaldaks, Jeremy tegeleb sellega ise. Teine nägi välja, nagu oleks selle saatnud krediitkaardi firma. Ju veel üks tavaline igapäevane küsimus. Kolmas oli väiksem, valge ja ruudukujuline, aadress ja proua Alison Jenneri nimi olid kirjutatud trükitähtedega. Alisoni süda võpatas ja tal oli tunne, justkui oleks see kivina kõhtu vajunud. Tal hakkas pea ringi käima, põlved läksid nõrgaks ja ta vajus Betsy kõrvale põrandale istuma, jalad risti, just nagu sooritaks mediteerimisharjutust. Ta istus hetke, pilk ümbrikule naelutatud, kuni koer togis oma märja ninaga Alisoni kõrva, millele järgnes ettevaatlik keelega limpsimine.

      See äratas Alisoni tardumusest, kuid ehmatusvalu jäi. Ka ümbrik polnud kuhugi kadunud. Veel üks, mõtles ta. Palun, ei! Aga see oli olemas, veel üks, veel üks…

      Paari hetke pärast muutus ehmatus vihaks kirjutaja vastu. „Kuidas sa julged?” küsis ta valjult tühja esiku vaikusesse. Betsy kallutas pead ja ta karvased kulmud tõmbusid kaastundlikult krimpsu. „Sul pole õigust seda teha!” Hüüdis Alison, sõnad esikus vastu kajamas.

      Teda valdas abitu raev. Tal läks süda pahaks, suhu tõusis kibedat ja haput sappi, mis kõrvetas kurku ja maitses vastikult. Ta neelas selle alla ja korjas ümbrikud üles. Siis ajas ta ennast jalule ja läks koera saatel, kirjad käes, söögituppa. Niimoodi hüüda polnud mitte ainult mõttetu, vaid ka ohtlik. Proua Whittle võib kuulda.

      Tuba oli jahe ja üsna hämar. Päike jõuab maja sellele küljele alles õhtupoolikul. Läikima kulunud tammepuust kunagiselt kloostri söögilaualt olid hommikusööginõud ära koristatud. Alisoni ja Jeremy hommikueine oli viimasel ajal üpris kesine, ainult röstleib ja kann kohvi. Laud oli üks Jeremy antiikesemetest, ostetud kaua aega tagasi, juba enne Alisoniga tutvumist. Laua tume vanade kriimustuste ja sälkudega pealispind oli ilmselt olnud rohkem kui ühe kriisi tunnistajaks. On lausa õõvastav, mõtles Alison, et elutud esemed suudavad nii palju üle elada ja inimesed lagunevad koost. Ta viskas kaks piklikku ümbrikku lauale ja keerutas väikest ruudukujulist sõrmede vahel. Hea vähemalt, et Jeremy kodus ei ole. Ta oli võtnud auto ja sõitnud Bamfordi asju ajama. Ta ei tea kirjadest ega tohigi teada. Jeremy oleks kindlasti midagi ette võtnud ja see teeks asjad veelgi hullemaks. Alison rebis ümbriku lahti ja võttis välja kokkuvolditud paberilehe trükitud tekstiga. Vihkamist täis trükikirjas sõnad olid talle nüüdseks juba kohutaval moel tuttavad. Harva olid üks või kaks lauset erinevad. Kuigi kiri oli lühike, oli valu ja hirm, mida see tekitas, mõõtmatu.

      SINA TAPSID TA, SINA TAPSID FREDA KEMPI. SA ARVAD, ET PÄÄSED TERVE NAHAGA, AGA MINA TEAN. VARSTI TEAVAD SEDA KÕIK. SA OLED ÄRA TEENINUD SELLE, MIS SINUGA JUHTUMA HAKKAB. VERESÜÜ NÕUAB ÕIGLAST KARISTUST.

      „Miks sa teed nii?” sosistas Alison. „Kas sa vihkad mind? Kui vihkad, siis miks? Mida ma olen sulle teinud? Kes sa oled? Kas ma tunnen sind? Kas sa oled keegi, keda ma pean sõbraks, kellega me tihti kohtume, naljatleme, sööme koos õhtust? Või oled võõras?”

      Oleks palju parem, kui see mürgine kiri tuleks võõralt. Kui see oleks reeturlik sõber, keda ta usaldab, oleks see palju valusam ja Alison tundis sel hetkel, miks Juudase reeturlik käitumine oli nii kohutav. Juudas oli olnud sõber, kes istus sama laua ääres. Alison kujutas selgelt ette, millist valu tema reetmine oli tekitanud. Kas kirja kirjutaja oli samasugune lahkelt naeratav tuttav?

      Alisoni vaevas teinegi küsimus. „Kust sa sellest tead?” küsis ta tundmatult kirjutajalt. „Siin ei tea sellest keegi. See juhtus kakskümmend viis aastat tagasi, siit miilide kaugusel. Kas keegi rääkis sulle, ja kust nemad teavad? Või lugesid mõnest sahtlit vooderdavast kollaseks tõmbunud ajalehest? Ma olin siis kahekümne viie aastane! Ma olen – olin ka siis – süütu. Ja nüüd tahad sa, et ma maksaksin selle eest, mida ma pole teinud!”

      Ta võiks kirja hävitada, nagu oli hävitanud eelmised. Aga tuleb järgmine, ja siis võib Jeremy olla kodus ning posti esimesena kätte saada. Muidugi ei avaks ta midagi, mis pole adresseeritud temale isiklikult. Aga ta võib küsida, kellelt see on, ja siis peaks tema, Alison, valetama. Ta ei tahtnud Jeremyle valetada. Selle vältimiseks oli Alison leiutanud igasuguseid nippe, et kirjad enne Jeremyt kätte saada. Kuna viimasel ajal käis postimees järjest hiljem ja hiljem, istus Alison pooled hommikud ja kuulas, kas kostab postiauto kummide krudinat, juhi lõbusat vilistamist ja kirjakasti luugi lõginat. Mõnikord ilusa ilmaga tõi ta ettekäändeks Betsyga jalutamise. Ta vedast tõrksat vana koera mööda teed edasi-tagasi, et varitseda väikest punast furgooni. Aga seda ei saanud teha iga päev, sest postimees oleks võinud hakata kahtlustama. Postimees oli noor mees ja Alison tajus, et too peabki juba ta käitumist imelikuks. Seda võis lugeda välja ta lõbustatud näoilmest. Küllap ta oli rääkinud oma kolleegidele, et Overvale House’is elav naisterahvas on natuke napakas. Aga parem räägitagu tema ekstsentrilisusest, kui et postimees taipab, et ta kardab millegipärast posti saabumist. Postimees oli piisavalt noor, et olla uudishimulik. See võis viia selleni, et kirjade olemasolu saab teatavaks. Kui kaua see kõik võiks veel kesta? Kas kirjutaja väsib lõpuks sellest kassi ja hiire mängimisest? Mis ta seejärel ette võtab? Lõpetab kirjade saatmise või teavitab kogu avalikkust, nagu oli ähvardanud?

      Alisonil hakkas uuesti paha. Ta langetas kirja lauale, kus puhas valge paber tumedaks tõmbunud tammeplaadil teravalt silma hakkas. Alison tormas trepist alla tualettruumi, kus ta öökis, kuni vahelihas hakkas valutama. Tal oli kuum ja ta leemendas üleni higist. Sellest pääsemiseks uhas Alison näole külma vett ja kuivatas rätikusse. Ta silmitses ennast peeglist ja leidis, et kuigi näost pisut lapiline, näeb ta enam-vähem normaalne välja – vähemalt Jeremy jaoks.

      Jeremy! Ta oli jätnud kirja lauale ja abikaasa võib iga hetk koju jõuda. Alison jooksis tagasi söögituppa.

      Ta oli jäänud hiljaks. Vetsupoti kohal öökides polnud ta kuulnud Jeremy tulekut. Jeremy seisis laua juures, kiri käes. Ta näitas seda tuppa sisenevale Alisonile.

      „Kui kaua see jant juba kestnud on?”

      Oli neljapäev, täpsemalt öeldes suur neljapäev. Pärast lõunat võib Meredith Mitchell teha oma töölaua välisministeeriumis lagedaks, minna lihavõttepuhkusele ja tulla tagasi alles teisipäeval. See oli mõnus tunne. Ilmad olid olnud terve nädala ilusad, ja kui veab, siis jätkub see ka lühikese puhkuse ajal. Tema ja Alan saaksid lõõgastuda, neil oleks aega rääkida ostetavast majast ja sellest, mida remondiks vaja läheb. Poleks töösurvet ja nad mõlemad vajavad pausi. Toa teises otsas pani kolleeg Polly, kellega ta avarat kabinetti jagas, juba asju kokku. Meredith sirutas käe viimase toimiku järele, millele langes kõrgest aknast sisse paistev päikesekiir. Kui see on laualt ära, on ka tema vaba.

      Järsku varjas miski päikese. Keegi seisis ta laua ees. Meredith tõstis pilgu.

      „Toby!” hüüatas ta. „Kust paganama kohast sina välja kargasid?”

      „Pekingist,” ütles Toby Smythe. „Ma just lõpetasin välislähetuse. Nüüd olen seni kodus, kuni nad leiavad mulle uue koha.” Tema näoilme muutus murelikuks. „Vähemalt ma loodan. Ma ütlesin neile seda hommikul. Ma ei taha kükitada igavesti Londonis laua taga nagu sina.”

      See polnud just viisakalt öeldud, kuid vastas tõele. Meredith oli kükitanud laua taga juba pikemat aega. Juba mitu aastat, pärast naasmist Jugoslaavia Föderaalsest Vabariigist. Ta oli olnud seal konsul. Praegu polnud ta muud kui laud selles kabinetis. Jugoslaavia oli koost lagunenud ja Meredithile tundus, et tema karjäär koos sellega. Hoolimata korduvatest palvetest ei saadetud teda enam välislähetustesse, ainult mõnikord paariks nädalaks, et asendada mõnda haigestunud kolleegi, või siis hädaabi korras,

Скачать книгу