Ülestunnistus - Tõnn Sarv

Скачать книгу

nagu põhiline ja tähtsaim ajend.

      Noh, ja on ka veel see bioloogiline taust muidugi. Instinkt. Lõimetushooldus. Et väike, abitu, õrn ja nõrk olend lihtsalt kutsub enda eest hoolitsema. Nii nunnu! – eks ole. Et nagu evolutsiooniga paika pandud ja vältimatu. Ja seetõttu ka ratsionaalselt raskesti põhjendatav.

      See selleks. Hoopis teine asi on see, et lastelt oodatakse teistsugust mõtlemist ja suhtumist kui suurtelt inimestelt.

      Ega siis jõuluvana uskumine ole ainus seesugune asi. Samamoodi ju lastakse lapsel nukkudega või kaisuloomadega mängida, ikka ja jälle nõudes, et too neid nagu elusolendeid kohtleks. Ikka seesama, et, oi, mõmmi sai haiget, kiisu nutab, samal ajal väga hästi teades, et laps lihtsalt mängib suure inimesega kaasa selliseid asju. Nagu ka seda, et, näe, kuu vaatab, kuri onu pahandab, päkapikud näevad, ingel hoolitseb või muud taolist. Laps saab aru, et suurtele inimestele meeldib, kui ta nendega samamoodi käitub ja kaasa mängib.

      Aga kas laps usub seda kõike? – Muidugi mitte. Või kui, siis vaid niimoodi, et see oleks suurtele inimestele vastuvõetav ja usutav. Niivõrd-kuivõrd. Kuskil jookseb see õhkõrn piir uskumise ja mängimise vahel. Lapsed tajuvad seda. Suured ei pruugi.

      Neid valesid, neid muinasjutte, neid müüte, uskumisi, hoiakuid, eelarvamusi, mida suured inimesed lastelt eeldavad, mida nad lastele sisendavad, mida nad neilt nõuavad – neid on ju tegelikult päris uskumatul hulgal. Kust üldse on pärit arvamus, nagu lapsed seda kõike siiralt ja otseselt omaks võtaksid?

      Lapsed ju näevad ja saavad väga hästi aru, et asjad ei pruugi sugugi olla niimoodi, nagu suured inimesed neile räägivad, näitavad ja seletavad. Lapsed ei võta seda kõike sugugi tõsiselt. See kõik ongi üks mäng, mida suured inimesed nendega mängivad. Ja muidugi mängivad lapsed seda mängu kaasa, miks mitte. Nagu nad ka omavahelisi mänge mängivad.

      Kusjuures, ei maksa unustada, et need mängud lastega on ju tegelikult ka selleks, et neid kasvatada, suunata, õpetada, harjutada. Kui leebelt väljenduda. Aga kui veidi räigemalt ütelda, siis on need muuhulgas ka selleks, et suured inimesed saaksid laste üle oma võimu kindlustada.

      Ja mis aitab kõige paremini sealjuures? – Loomulikult hirmutamine ja ähvardamine, eks ole. Kui sa hea laps ei ole, siis jõuluvana ei tulegi. Kui sa jonnid, siis tuleb kuri onu ja viib su minema. Kui sa sõna ei kuula, siis sa ei saagi suureks. Jah, üks nendest mängudest ongi see suureks-saamise ja kelleks-sa-tahad-saada mäng. See oligi see vandenõu. See müüt. See, millesse mind taheti uskuma panna ja millest see jutt siin alguse sai.

      Kuidas saaks laps sellist jaburdust tõsiselt võtta? – Lapsed on ju lapsed ja suured inimesed on suured inimesed. Täiesti erinevad asjad. Kuidas peaks üks teiseks muutuma? – Umbes sama tobe oleks uskuda, nagu saaks kassist kunagi koer või kärnkonnast printsess.

      Aga kui suurtele inimestele meeldib niimoodi rääkida ja lastega mängida ja neid hirmutada ja ähvardada, siis tuleb lastel ka seda uskuda. Nojah, kas või kujutluses võib muidugi möönda, et oleks ehk tõesti tore autot juhtida või arstitädi olla. Kuid tegelikke võimalusi selleks ju lapsel ei ole, selge see. Aga kui sulle öeldakse, et kui sa putru ära ei söö, siis sa suureks ei saa – siis tuleb teha seda, mida kästakse ja nõutakse. Parata pole midagi.

      Muideks, mäletan selgesti, mil tekkis mu veendumusse esimene mõra. Mis mul vanust võis olla siis? – Seitse-kaheksa aastat ehk, mitte rohkem. Aga see pole ka nii väga oluline. Igatahes olin parajasti köögis ja upitasin kõrgelt konksu otsast veekopsikut võtma. Aga ei ulatunud. Kusjuures, varem olin seda kopsikut sealtsamast korduvalt kätte saanud.

      Samal ajal olid seal mu vanemad ja muud sugulased, kes mu ponnistusi nägid. Ja just hiljuti olid nad seoses mingi pahandusega mind hirmsasti ähvardatud, nagu alati, et nüüd sa ei saagi suureks ja lähed väikeseks tagasi.

      Võtsin seda nagu ikka tavalise tänitamisena. Ilma eriliste tunneteta. No kaua sa jõuad kõigele kaasa elada, millega sind hirmutatakse ja ähvardatakse, eks ole. Kui ma ei saagi suureks, mis seal ikka. Kui lähengi tagasi väikeseks, pole midagi parata. Ja kui ma nüüd enam ei ulatu nii kõrgele küünitama kui varem, küllap siis olengi väiksemaks jäänud. Tegin ju pahandust. Ja kes pahandust teeb, ei saa suureks ja läheb väiksemaks tagasi. Arusaadav.

      Mind aga jahmatas see, kui erutatud need suured inimesed seda märgates olid. Näe-näe, rääkisid nad väga ärevalt ja üllatunult, minu peale näidates, ta ei ulatugi enam, ta ongi väiksemaks jäänud, oh, no vaata, kus lugu…

      Mida nad imestavad, mõtlesin mina. Kui teed pahandust, siis jääd ju väiksemaks. Ise nad seda kogu aeg on rääkinud. Miks nad siis nüüd sedasama lihtsat asja nähes nii väga erutuvad?

      Ning siit hakkaski idanema esimene kahtlusemõte. Võib-olla ei olegi asjad nii, nagu nad kogu aeg räägivad. Võib-olla nad räägivad ainult selleks, et lapsi hirmutada. Ehk on nad selle kõik välja mõelnud. Võib-olla ei peagi seda kõike uskuma, mida nad lastele räägivad. Äkki see kõik polegi õige. Võib-olla suured inimesed valetavad lastele meelega.

      Ma ei arva, et see oleks mulle miski eriline hoop või tragöödia olnud. Miski usalduse kriis või midagi taolist. Ei, seda kindlasti mitte. Aga tähelepanelikumaks tegi see seik mind tolles vanuses kindlasti.

      Et ei pea kõike, mida suured inimesed räägivad, kohe sõna-sõnalt võtma ja uskuma. Võib ju muljet jätta, et usud. Aga ise tead, kui tõsiselt. Jah, see suureks saamise jutt oli üks nendest. Jõuluvanad ja päkapikud olid juba unustatud ja maha kantud. Samuti ka paljud muud uskumused-hoiakud.

      Aga see müüt, et lapsed saavad kunagi suureks, ei andnud ometi rahu. On see nüüd ikka üks samasugune muinasjutt või võib see ka kuidagi õige olla? Ma ei uskunud seda pikka aega. Oli muidugi hämmastav, kui üksmeelselt ja laialdaselt sellest räägiti. Mitte ainult kodus, vaid ka lasteaias ja kooliski. Nagu oleksid nad kõik selles kokku leppinud. Nagu oleks eriti tähtis, et lapsed seda igal pool kuuleksid ja sellele justkui kinnitusi saaksid.

      Aga mitte ainult. Seda kohtas ka raamatutes. Mäletan selgesti, et see oli Richard Rohu raamatus "Laaned ja veed", kus tegu oli mitmesuguste metsaloomadega. Ja seal keegi mägrapoeg või keegi teine sattus kuskil nägema inimlapsi. Ja mõtiskles sealjuures, et, näe, väikesed inimesed, vist on neil samamoodi nagu metsaloomadelgi, et algul on väikesed, aga hiljem kasvavad suureks. Teadagi, mõtlesin ma. Ikka seesama müüt.

      Aga jäin seejuures edasi mõtlema. Raamat ju iseenesest rääkis hoopis muudest asjadest ja oli päris huvitavgi. Miks neil oli vaja seda müüti jälle ka sinna sisse toppida? Sest see mõttekäik oli ju muu tekstiga seoses täiesti kõrvaline ja üldsegi mitte oluline. Uskuda, et see lõik on sinna raamatusse pandud sellesama müüdi ja vandenõu toetamiseks, et kui mõni laps seda raamatut loeks, siis saaks ta veel kord kinnitust sellele, et ka tema saab kunagi suureks… Lihtsalt, nii suure ja laiaulatusliku vandenõu oletamine muutus üha raskemaks.

      Kui vana ma võisin sel ajal olla? – Vast 10-aastane, ma arvan. Ja umbes sel ajal ilmselt ma lõpetasingi selle võimaluse peale mõtlemise, et lapsed ja suured inimesed on kaks erinevat liiki. Heitsin selle mõtte kõrvale. Ja nõustusin, et lastest saavadki kunagi suured inimesed, tõepoolest. Et see ei olegi vale ja suurte inimeste väljamõeldis.

      Olin muidugi ka varem mõtteid mõlgutatud asja üle ja kaalutlenud nii- ja naapidi. Et kui oleks võimalik leida laste ja suurte inimeste vahel pidevus, sujuv üleminek. Siis see ju ka tõestaks, et lapsed kasvavad ajapikku suureks. Mõtlesin ja otsisin tuttavate ja sugulaste hulgast neid, kes nagu enam ei oleks lapsed, aga poleks veel ka suured inimesed. Isegi leidsin mõned. Aga see veel ei loonud lõplikku kinnitust.

      Praegu, tagantjärele tarkusena, imestan veidi selle üle, kui hoolikalt ma selle probleemiga siiski tegelesin. Mitte kellegagi sellest rääkides. Ainult omaette. Kusjuures, küsimus ei ole ju üldsegi lihtne ega naeruväärne.

      Erinevates arenguetappides olevad isendid on looduses tihtipeale täiesti erineva välimusega. Kas või putukate vastsed ja valmikud. Mida ühist on mullas roomaval röövikul ja õhus lendaval liblikal, eks ole. Ometi on tegemist ühe ja sellesama liigiga, lausa sellesama isendiga. Korduvalt on ette tulnud, et bioloogid peavad tundmatute loomade erinevaid arenguetappe eri liikideks. Selle kõrval kellegi lapselik

Скачать книгу