LITMIR.BIZ

Скачать книгу

algselt lootnud kopsakat kasumit. Nüüd on ta õnnega koos, kui kulud tasa teenib.Vähemalt võimaldab see pangale käivet näidata, aga tal mõlkus valusalt meeles vana põhitõde: „Käive pole oluline, kasum on kõik.”

      Kui veab, toob see ajapikku kaasa tulusamaid tellimusi, mõtles ta.

      Veidi enne kella viit tagasi kontorisse jõudnud, nägi ta kergendusega, et tema sülearvuti töötab jälle. Ent tehnikul kulus selleks seitse kallist tundi, mis käis Tomile tasku pihta. Peter Chardi kirjutuslaud oli tühi ja Simon Wong rääkis telefoniga; Maggie oli samuti telefoni otsas. Olivia tõi talle signeerimiseks hunniku kirju.

      Ta tegeles nendega ja kuulas siis ChrisWebbi, kellel oli õnnestunud mõned andmed taastada. Chris kandis ette, et oli süsteemi uuendanud ja installeerinud uue viirusetõrje – see maksis muidugi lisaraha. Aga ta ei osanud ikkagi selgitada andmed kustutanud viiruse päritolu, kui mitte arvestada diski, mille Tom oli rongis leidnud ja mille ta tahtis edasiseks analüüsiks kaasa võtta.

      Kui Chris oli läinud, veetis Tom pool tundi e-kirjadega järjele jõudes. Seejärel avas ta uudishimust oma veebibrauseri ja tegi lahti hiljuti külastatud lehekülgede nimistu, mis hõlmas möödunud ööpäeva. Paaril korral oli külastatud Google’it, mitu korda lehekülge ask.co.uk ja korra raudtee sõidugraafikut, kust ta oli eile rongiaegu vaadanud. Kirjas oli ka eilne külastus PolstarVodka saidile, et end täna pärastlõunaseks kohtumiseks kurssi viia. Ning oli veel üks lehekülg, talle täiesti tundmatu.

      Aadress oli pikk keerukas tähtede ja kaldkriipsude jada. Lahkudes oli Chris Webb teda uuesti hoiatanud, et võõrastele lehekülgedele ei tohi minna, kuid Tom oli internetti nüüd juba aastaid kasutanud ning jagas asja üsna hästi. Ta teadis, et viiruse võib saada manuseid avades, aga keeldus uskumast, et selle võib saada ka veebiküljelt. Präänikuid küll. Ta teadis, et paljud ettevõtted saadavad süüdimatult prääniku, kui nende lehekülge külastada. Präänik jääb arvuti süsteemi ja teavitab neid kõigest, mida inimene edaspidi netist vaatab. Selle põhjal koostavad nad andmebaasis iga kliendi kohta individuaalse portree ja tuvastavad rahvast huvitavad tooted.Aga viirused? No ei.

      Ta klõpsas aadressi.

      Peaaegu kohe ilmus ekraanile teade:

      Juurdepääs puudub. Sisselogija tundmatu.

      „Vajad sa täna veel midagi,Tom?”

      Ta tõstis pilgu. Käekotiga Olivia seisis kirjutuslaua kõrval.

      „Ei, aitäh, sa võid minna.”

      Olivia säras. „Mul on kuum kohting. Pean juuksuris soengu tegema!”

      „Kivi kotti!”

      „Ta on ühe ajakirjade grupi turundusdirektor. Sealt võib tellimusi saada.”

      „Anna valu!”

      „Just nii!”

      Tom pööras pilgu tagasi ekraanile ja klõpsas taas aadressi.

      Järgmisel hetkel ilmus sama teade:

      Juurdepääs puudub. Sisselogija tundmatu.

*

      Hiljem samal õhtul, joonud harjumuspärasest suurema martiini, õhtust söönud ja rüübanud tavalise paari klaasi asemel peaaegu terve pudeli iseäranis maitsvat Austraalia Margaret Riveri Chardonnayd, võttisTom kabinetis istet, avas e-postkasti ning asus tööle. Uusi e-kirju saabus iga paari minuti tagant.

      Kaks järjestikust kirja sisaldasid viisakas mahus kordustellimusi, mis tegi heameelt. Üks oli tähtsa kliendi turundusdirektorilt, kes tänas teda isiklikult abi eest nende firma viiekümnenda juubeli õnnestumisel.

      Tuju tublisti paranenud, vaatas ta kiiresti läbi ülejäänud kirjad, jättes osa kausta, kustutades mõned ja vastates teistele. Siis laekus veel üks uus kiri.

      Lugupeetud härra Bryce!

      Eile õhtul külastasite veebikülge, kuhu Te poleks tohtinud pääseda.Nüüd proovisite seda uuesti külastada.Kutsumata külalised on meile vastukarva. Kui teavitate nähtust politseid või üritate seda lehekülge veel külastada,läheb teie naise Kellie, poja Maxi ja tütre Jessicaga samamoodi nagu kohe teie arvutiga.Vaadake hoolega ja mõelge hästi järele.

      Tervitades Scarab Productions

      Vaevalt oli ta jõudnud teksti lugeda, kui see juba ekraanilt haihtus. Siis hakkasid haihtuma ka ülejäänud e-kirjad, otsekui happes lahustudes.

      Mõistus liiga halvatud, et aparaati välja lülitada, vaatas ta abitult pealt, kuidas minuti jooksul või isegi kiiremini haihtus arvutist kõik.

      Ta klõbistas klahve. Aga midagi polnud alles, oli vaid tühi must ekraan.

      13

      Dennis Ponds, Sussexi politsei avalike suhete juht, oli mitmelt politseiametnikult saanud hüüdnimeks Lobamokk. Liiga palju lugusid lekkis pressi ja peamine kahtlusalune oli alati tema kabinet.

      Ta oli endine ajakirjanik, kes meenutas rohkem börsimaaklerit kui lehemeest. Natuke üle neljakümne vana, tahapoole võitud mustade juustega, ebaloomulikult suurte kulmudega ja moekaid ülikondi armastav, oli tema keerukaks ülesandeks siluda politsei ja avalikkuse üha hapramat vahekorda.

      Ahnelt mineraalveepudelist rüüpav Roy Grace vahtis talle üle kirjutuslaua kaastundlikult otsa. Enamik politseinikke ei usaldanud Pondsi ja press suhtus tema motiividesse alati kahtlusega. Sellisel töökohal ei saa võita. Üks politsei avalike suhete juht oli lõpetanud ravilas, teine aga päev otsa põueplaskust lonkse võttes, nagu Grace hästi mäletas.

      Ponds oli äsja kirjutuslauale laotanud terve hommikulehtede kollektsiooni ja istus nüüd käsi ringutades Grace’i ees. „Vähemalt õnnestus meil seda esiküljest eemal hoida, Roy,” ütles ta vabandavalt, kulmud kerkimas kui kaks lendu tõusvat varest.

      Neil oli vedanud: esikülgede karjuvad pealkirjad vallutas mingi Charlesi ja Camilla lugu. Moodsatele aegadele oli iseloomulik, et peata torsost kirjutati mõnes lehes siseküljel paar rida ja teistes lehtedes üldse mitte. Aga POLITSEI JÄLITUSSÕIDUS KAKS SURNUT oli jõudnud kõigisse üleriigilistesse lehtedesse, näiteks Grace’i avatud Daily Mailis oli sellest pool lehekülge.

      „Sa tegid oma parima,” ütles Grace. Erinevalt paljudest kolleegidest möönis tema avalike suhete tähtsust.

      „Pressikonverentsil said sa hästi hakkama,” kiitis Lobamokk. „Kõige mõistlikum on täna torsojuhtumile rõhuda. Pressikas on korraldatud kella kaheks. Kas oled valmis?”

      „Ma raban nad jalust,” vastas Grace.

      „On sul midagi, mida võiksin neile enne poetada?”

      Grace näperdas pudelikorki, keeras selle peale ja uuesti maha. „Sõrmejäljed ei andnud tulemusi. Me ootame laborist DNAraportit. Senikaua sõelume kadunud isikute nimekirju.”

      „Kas me mainime kadunud pead?”

      „Esialgu ei taha ma, et keegi sellest teaks. Ütlen ainult, et surnukeha oli rängalt moonutatud, mis takistab praegu tuvastamist.”

      „Ma arvasin, et mina olen teil siin sõnaseadja.”

      Grace naeratas. „Järelikult olid sa hea õpetaja.”

      Kulmud kooldumas kui tiivad lennul, küsis Ponds nüüd: „On sul kuumi juhtlõngu?”

      „Pea hoogu, Dennis. Sa räägid nagu ajakirjanik.”

      „Ma tahaksin neile midagi hambusse visata.”

      „Ohvriga sobivaid kirjeldusi on mitu.”

      „Jah, aga kõige tõenäolisem on väidetavalt üks Brightoni tüdruk, advokaadibüroo praktikant. Kas ma eksin?”

      Jahmunud Grace küsis: „Kust sa seda kuulsid?”

      Avalike suhete juht kehitas õlgu. „Jutud liiguvad.”

      „Mismoodi liiguvad? Kes pagan sulle lobises?”

      Ponds jõllitas komissarile otsa. „Kolm ajakirjanikku on juba minu kabinetti helistanud.”

      Grace

Скачать книгу