LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Keith uurib igat sissekannet luubiga ja kirjutab mõned neist logiraamatusse.

      Samal ajal vaatan mina uuesti fotosid. Kolm naervat inimest valgetes tenniserõivastes: Keithi ema ja tädi Dee, onu Peter poisilikult nende vahele nõjatumas, ning nende kõrval neljas inimene, kelle elutud lühikesed hallid juuksed ja süngelt irooniline naeratus minus juba ärevust tekitavad. Needsamad neli inimest rannas, onu Peter seisab pea peal ning Keithi ema ja tädi Dee hoiavad teda pahkluudest kinni. Järgmiseks seisab tõsine noor pruut kirikuukse ees ja hoiab häbelikult loori näo eest kõrvale, pikk valge kleidislepp langeb uhkelt trepile tema ees: Keithi ema, käsi tagasihoidlikult hallis sabakuues ja iroonilise naeratusega mehe käevangus.

      Selle viimase foto kõrvale on nagu paariliseks seatud ühe teise pruudi foto, mis on esimesega peaaegu identne, sama kirikuukse ees tehtud, samasugune kleidislepp samadele trepiastmetele langemas. Aga see pruut on pisut lühem, veidi julgema moega, mingil seletamatul moel pisut kaasaegsem ja kätt, millest ta kinni hoiab, katab sellist halli tooni riie, mis, nagu ma nüüd tean, pole üldsegi hall, vaid õhujõudude sinine, ning see kuulub peigmehele, kelle juuksed ja naeratus on endiselt poisilikud.

      Ema ja isa, tädi ja onu – kõik neli vaatavad meid minevikust, samal ajal kui meie näeme vaeva, et oleviku saladusi läbi näha ja nende tulevikku koost lammutada.

      Sahtli tagumisest otsast on Keith leidnud väikese päeviku. Tunnen uut ärevushoogu. Me ei vaata ju tema päevikusse, ega? Päevikud on isiklikud… Aga Keith on selle juba avanud ja ma vaatan üle tema õla, samal ajal kui tema lehti keerab.

      Jälle on sissekanded napisõnalised: „Arstiaeg… Milly sünnip… kardinad puhastusse… pulma-aastap…” Mõned paistavad olevat seltskondlikud üritused: „Bridžimäng Curwenite juures… Tedi vanemate juurde… Ted vilistlaste õhtusöögil…” Paljud sissekanded on seotud K-ga. K semestri algus (koolipintsak puhastusse, kriketisärgid)… K spordipäev… K hambaarsti juurde.”

      Ma ei tea, kuidas Keith esimesi salajasi märke märkab. Panen tähele, et ta ei keera enam lehti, on päeviku hästi silmade lähedale tõstnud ja luubi unustanud. Ta vaatab mulle otsa. Tema näol on samasugune eriline ilme, nagu ikka, kui juhtub midagi väga tähtsat. Just nii vaatas ta mulle otsa, kui härra Gorti aia taganurgast maa seest tuli välja esimene selgroog.

      „Mis on?” sosistan ma. Ta ulatab päeviku mulle ja osutab ühele jaanuarikuu reedesele päevale.

      Alguses tundub see tühi olevat. Siis näen, et sinna on käsitsi tehtud mingi märk, mis on teistest sissekannetest väiksem ja pesitseb märkamatult kuupäeva ja kuufaasi vahelises tühimikus: tilluke x.

      Mind läbistab kummaline surin. See on midagi hoopis teistsugust kui kõik, mida me seni oleme tähele pannud. Mida iganes see silmatorkamatu sümbol tähendab, pole see mõeldud teistele lugemiseks ega arusaamiseks. Me oleme komistanud millelegi tõesti salajasele.

      Keith vaatab mulle endiselt oma erilise ilmega otsa, oodates minu reaktsiooni. Tema pilgus on sedalaadi sära, mis mulle ei meeldi. Ta näeb, et minu julgus lööb jälle kõikuma, nagu siis, kui ta esimest mahamaetud selgroogu õhus hoidis ja mina enam edasi kaevata ei tahtnud. Tema ootused on täitunud; mina avastan, et mu huvi uurimist jätkata on äkitselt haihtunud.

      Panen päeviku tagasi sahtlisse.

      „Jätame parem asja sinnapaika,” sosistan ma.

      Keithi suunurk väljendab peaaegu märkamatu hetke jooksul üleolekut. Mäletan, kui sageli ta on mind sel moel minevikus alandanud. Alguses on tegemist mänguga, aga siis muutub see katseks, milles ma läbi põrun.

      Ta võtab päeviku uuesti sahtlist välja ja keerab aeglaselt lehti.

      „Aga kui see on midagi privaatset…” anun mina.

      „Pane logiraamatusse kirja,” käsutab tema.

      Ta vaatab, kuidas ma kritseldan vastu tahtmist paberile kuupäeva ja selle kõrvale risti. Olen poolel teel ukse juurde, kui mõistan, et tema on endiselt kirjutuslaua juures ja keerab päevikulehti.

      „Siin on veel midagi,” ütleb ta. „Midagi teistsugust.”

      Ma kõhklen. Aga lõpuks pean muidugi tagasi minema ja üle tema õla vaatama. Ta osutab ühele veebruarikuu laupäevale. Seal on kuupäeva kõrval tilluke hüüumärk.

      „Pane see kirja,” ütleb ta.

      Ta keerab uuesti päevikulehti. Veel riste. Veel hüüumärke. Kui ma need kirja panen, hakkab kujunema muster. See, mida iganes x tähistab, juhtub kord kuus. Mõnikord on sellele kriips peale tõmmatud ja päev või kaks varasemaks või hilisemaks tõstetud. Aga hüüumärgiga tähistatud asi on sel aastal juhtunud ainult kolm korda ja ebaregulaarse ajavahemiku tagant – ühel jaanuarikuu laupäeval, ühel märtsikuu laupäeval ja aprillikuu teisipäeval. Märkan kuidagi häiritult, et viimasele kuupäevale on märgitud ka „pulma-aastap”.

      Minu rahutust hakkab varjutama kasvav salapära. Ma vaatan, kuidas Keithi ema meile loori alt häbelikult naeratab. Ma ei suuda seda mõista. Ta ongi päriselt Saksa spioon. Ja mitte nii, nagu härra Gort on mõrvar ja need inimesed, kes Trewinnicki majas sisse-välja käivad, kuuluvad mingisse kurja organisatsiooni. Mitte nii, nagu kõik tänava elanikud võivad olla mõrvarid või Saksa spioonid. Ta on sõna otseses mõttes… Saksa spioon.

      Me vaatame nimekirja, mille olen logiraamatusse kandnud, veel kord läbi. Iga kuu teeb ta midagi. Midagi, mille ta peab üles märkima. Midagi salajast. Mis see on?

      „Ta kohtub kellegagi,” oletan. „Salajased kohtumised. Need kõik on ette planeeritud – ainult et mõnikord ei saa see inimene tulla ja nad peavad kuupäeva muutma…”

      Keith vaatab mulle sõnagi lausumata otsa. Nüüd, kui ma olen mõtted jooksma saanud, liiguvad need ometi kord kiiremini kui tema omad.

      „Siis mingi aja tagant toimub midagi muud,” jätkan aeglaselt. „Midagi üllatavat, midagi, mis polnud planeeritud…”

      Märkan Keithi huultel talle omast kerget naeratust. Ta ei ole minust sugugi maha jäänud – kuidagi on ta taas ette jõudnud ja venitab minu õrritamiseks aega.

      „Ristiga tähistatud kohtumised,” sosistab ta viimaks. „Millal need peaksid toimuma?”

      Tunnen, kuidas mu kuklakarvad turri lähevad. Tema häälest võib järeldada, et tulemas on midagi õõvastavat, aga ma ei suuda ära arvata, mis. „Kord kuus,” sosistan ma abitult.

      Ta raputab aeglaselt pead.

      „Jah – vaata. Jaanuar, veebruar…”

      Ta raputab uuesti pead. „Kord iga nelja nädala tagant,” sõnab ta.

      Ma ei saa millestki aru. „Mis vahet sellel on?”

      Ta ootab naeratades, samal ajal kui mina päeviku uuesti läbi vaatan. See peab vist paika. Igal kuul tundub kuupäev pisut varasem olevat. „Ja siis?”

      „Vaata kuufaasi,” sosistab ta.

      Pöördun algusse tagasi ja vaatan kuufaase iga pisikese risti kõrval. Jah, ristid järgivad umbkaudu kuukalendrit. Igal kuul on ristike sellesama märgi, musta ringi lähedal. Vaatan üles Keithi poole.

      „Kuuta ööd,” sosistab ta.

      Mu kuklakarvad lähevad uuesti turri. Nüüd näen võimalusi niisama selgelt kui tema – valgustamata lennuk maandub golfiväljakule, langevarjur liugleb vaikselt läbi täiusliku pimeduse…

      Keeran päevikulehti. Viimane ristike on märgitud kahe päeva tagusele kuupäevale. Järgmine tuleb kahekümne kuue päeva pärast. Pärast seda on tühjus. Ei riste ega hüüumärke.

      Järelikult üks viimane kohtumine veel, kuupaisteta pimedal ööl…

      Äkitselt on kogu maja tulvil pulbitsevat läbipõimunud haldjamuusikat. Kõik kolm kella löövad ühekorraga.

      Esimese võbeleva kellahelina peale oleme juba nahast välja hüpanud, päeviku tagasi sahtlisse visanud, sahtli kinni löönud ja poolel teel ukse poole.

      Ukselävel seisab Keithi

Скачать книгу