Spioonid - Michael Frayn

Скачать книгу

mulle tuleb pähe mõte, kas Keithi isa teab tema ema tegevusest – või tema ema isa omast? Või mõtiskleda delikaatse olukorra üle, mille selline huvide kokkupõrge koduses elus kindlasti tekitab? Ma ei usu, et tekitab. Nad mõlemad lihtsalt oskavad osavalt oma tõelist mina maailma eest varjata ja oletatavasti on neil õnnestunud oma saladust teineteise eest peita. Igal juhul on see, kuidas täiskasvanud omavahel käituvad, mõistatus, mille vastu ma pole veel õppinud huvi tundma.

      Aga ma tunnen pisut kahetsust. Mõtlen sidruniteele ja šokolaadivõidele, mida olen temalt saanud, tema sallivusele, aimatavale heldusele ja enesevalitsusele. Kuigi mul on väga hea meel, et saan Saksa spiooni uurida, oleksin eelistanud, et selleks oleks osutunud proua Sheldon või proua Stott. Või isegi Keithi isa. Ma võiksin vabalt uskuda, et Keithi isa on sakslane. Õigemini oleksin võinud, kui ma poleks teadnud tema tööst salateenistuses ja tema märkimisväärsetest püüetest Suures Sõjas Saksamaa elanikkonda vähendada.

      Ei, järele mõeldes tunnen ma kergendust, et spioon pole Keithi isa. Mõte tema jälgimisest on liiga hirmutav, et sellele üldse mõelda. Vaimusilmas näen tema huultel kerget naeratust. „Kas keegi lubas sul minu salajast raadiosaatjat näppida, vana semu?..”

      Kas ma esitan Keithile esimese ja kõige ilmsema küsimuse: kuidas ta teab, et tema ema on spioon? Loomulikult mitte, täpselt nagu ma pole temalt kunagi küsinud, kuidas ta teab, et tema ema on ikka tema ema või isa tema isa. Ta lihtsalt on tema ema, samamoodi nagu proua Sheldon on proua Sheldon ja Barbara Berrill ei vääri meie tähelepanu ja minu pere on pisut häbiväärne. Kõik teavad, et sedasorti asjad lihtsalt on. Neid ei pea selgitama ega põhjendama.

      Tegelikult, kui ma järgmiste päevade jooksul mõttega harjun, hakkavad paljud asjad loogilisena tunduma. Näiteks kõik need kirjad, mida Keithi ema kirjutab. Kellele need on? Ainukesed inimesed, keda Haywardid peale minu tunnevad, on tädi Dee ja onu Peter. Eks neil on kindlasti mujal ka teisi tädisid ja onusid – kõigil on kusagil tädid ja onud. Aga emad kirjutavad tädidele ja onudele paar korda aastas, mitte iga päev! Pole vaja ühel pärastlõunal kaks korda kirju posti viia! Aga kui ta Saksamaale aruandeid saadab… Aruandeid mille kohta? Mille tahes, mille järele ta poes käies nuhib. Tõenäoliselt kohaliku õhutõrje kohta – ja õhureidide valvuri vaatluskoha kohta Paradise’i viiva tee nurgal ja veepaagi kohta raamatukogu taga. Salajase laskemoonalao kohta, kust härra Pincher oma alumiiniumliiste ja vineeritükke näppab.

      Ka härra Pincheri enda ja abi kohta, mida ta varastamisega vaenlasele osutab. Kummaliste asjade kohta, mis Trewinnickis toimuvad. Härra Berrilli ja McAfeede poja asukoha kohta käivate hooletute jutuajamiste kohta. Tupiktänava tsiviilisikute üldise meelestatuse kohta, mis paljastuvad proua Sheldoni nurinas liha kvaliteedi üle Hucknalli poes ja tädi Dee hooletuses pimenduskardinate ette tõmbamisel. Ta peab meil kõigil silma peal.

      Nüüd on loogilised isegi paljud asjad (ja see on ju uue teadmise tõeline katsekivi), mis varem ei tundunud loogilised. Miks viskasid sakslased süütepommi kõigi tänavate seast just tupiktänavasse? Ja miks sai kõigi tupiktänava majade seast pihta just preili Durranti maja? Aga kui preili Durrant oli saanud teada tõe Keithi ema kohta ja kavatses teda paljastada… Ja kui Keithi ema oli seda taibanud, pimenduse ajal välja läinud ja neile taskulambiga märku andnud, et neid sihtmärgini juhatada…

      Haywardide esikulaual on taskulamp.

      Mulle vist torkab pähe veel üks rahutu mõte – et see võib aidata selgitada Keithi ema arusaamatut lahkust minu suhtes, sidruniteed ja šokolaadivõiet. See on lihtsalt osa tema võltsidentiteedist, et oma tõelist palet varjata.

      Juba mõni hetk pärast Keithi teadaannet, kui mul on veel suu ammuli ja ma pole veel tagajärgedele mõtlema hakanud, oleme mandritevahelise raudtee sinnapaika jätnud ja Keithi ema jälitama hakanud. Me vaatame üle trepikäsipuu, kuidas ta käib elutoa ja köögi vahet ning räägib proua Elmsleyga hõbeda puhastamisest ja tema ema tervisehädadest. Me leiame mängutoa kirjutustarvete kapist vihiku, mida kavatsesime kasutada linnuvaatluste ülestähenduste jaoks, kuni me lindude vaatlemisest loobusime, et golfiväljakult ahvisarnane olend üles leida. Keith kriipsutab maha sõna LINNUD ja kirjutab: LOGIRAAMAT – SALATUS. Õigekirja suhtes on mul salamisi kahtlusi, aga hoian need enda teada, nagu paljusid teisi tema autoriteedi vastu käivaid väikesi kahtlusi.

      Keith hakkab meie tähelepanekuid kirja panema. „Kell 10.53,” kirjutab ta, kui me ülemisel trepimademel kükitades kuulame, mida tema ema all koridoris räägib. „Telefonikõned. Palub ühendada numbriga 8087. Härra Hucknalliga. Kolm lampakarponaadi. Väikese pekiga. Lõunaks.” Põgeneme mängutuppa, kui tema ema ülakorrusele tuleb… katkestame uurimise ja mõtleme millelegi muule, kuni ta tualetis viibib… Kui ta välja tuleb, järgneme talle alla kööki… sealt aeda, et kuuri tagant jälgida, kuidas ta viib tuttava aurava ja hapult lehkava emailkausi kanade aedikusse… Nüüd, kui me kõike üles märgime, teeb ta hommiku jooksul palju rohkem asju, kui ma olen kunagi varem märganud, tegemata hetkekski puhkamiseks või kirjade kirjutamiseks pausi. Lihtne on mitte tähele panna, kui tegus ta on, sest ta teeb kõike väga sujuvalt ja kiirustamata – sest ta teeb kõike nii… silmatorkamatult.

      Jah, kogu tema toimetamises on midagi kurjakuulutavalt märkamatut, nüüd kui me selle taga peituvat tõde teame. Temas on midagi ilmselgelt valesti, kui teda tähelepanelikult vaadata ja kuulata, nagu me praegu teeme. Kuulda on valet nooti eriliselt lahkes ja ebaisikulises viisis, millega ta proua Elmsleyga, Keithi isaga ja isegi kanadega räägib. „Teil ikka oli seekord meeles ka söögitoa kella tagant tolmu võtta, proua Elmsley…? Ted, kallis, kas sa tahad poest midagi? Ma pean Deele paar asja tooma. Muide, need salatiseemikud on sul kohutavalt hästi välja tulnud… No kuulge, daamid. Ei mingit lükkamist ja tõukamist. Kenasti järjekorras, palun. Söögitalongid valmis panna…”

      Taban samasuguse valskuse erilises lõbustatud hääletoonis, mida ta kasutab Keithi ja minuga rääkides, kui ta pöörab ringi ja on tühja kausiga teel tagasi maja poole ning näeb meid silkamas ühest peidukohast teise, aiakuuri tagant pergola taha, et temaga sammu pidada. „Pahh pahh!” ütleb ta naljatades, sihtides meid nähtamatu relvaga, nagu oleksime kõik lapsed. „Sain teile mõlemale pihta!” Ta teeskleb, et võtab osa mingist süütust lastemängust. Aga kogu see aeg on ta meie keskel võõras, kes vaatab meid võõra pilguga.

      Vaatan esimest korda korralikult proua Elmsleyt. Mulle pole kunagi pähe tulnud imestada, miks tal on vuntsid ja keset laupa tüügas või miks ta nii vaikselt räägib…

      Samas jälle, kas too „härra Hucknall”, kellega Keithi ema telefonis rääkis, oli ka tegelikult härra Hucknall, tuttav veriste rõivastega naljanina lihunikuäris? Ja isegi kui oli, paneb tema seos nüüdseks teadaoleva spiooniga meid temas kahtlema. Mõtlen sellele, kuidas ta mitme meetri kauguselt lihatükke kaalule loopides naljakalt valjusti laulab. „Kui sa oleksid ainuke tüdruk maailmas…” Seejärel läikivaid messingist kaaluvihte nagu žongleerimiskurikaid ühest käest teise viskab. „Ja mina oleksin ainuke poiss…” Siis kassasse hõikab: „Võta sellelt tublilt daamilt kakskümmend neli penni, proua Hucknall. Järgmine, palun…” Ka tema näitleb nagu Keithi ema; ta püüab oma tõelist olemust varjata. Kas „lambakarbonaad” tähendab ka tegelikult lambakarbonaadi? Igal juhul, kui pisut enne keskpäeva saabub poiss raske kaubavedamisrattaga, mille põiktoru all on silt „F. Hucknall, perelihunik” – kust me teame, et väike valge pakk, mille ta tillukese esiratta kohal olevast suurest korvist välja võtab, ka tõepoolest lambakarbonaadi sisaldab?

      Kõik, mida oleme kunagi iseenesestmõistetavaks pidanud, näib nüüd küsitav. Isegi see, mis pealtnäha toimub otse sinu silme ees, osutub järele mõeldes millekski, mida sa ikka päris hästi ei näe, ja põhjustab igasuguseid oletusi ja tõlgendusi.

      Selleks ajaks, kui Keithi ema käsib tal lõunasöögiks käed ära pesta ja mina koju sööma jooksen, oleme logiraamatusse kirja pannud märkimisväärse hulga asitõendeid. Konservitud veiseliha ja keedetud kartuleid sisse lahmides ning kaalikaid seatoidu kaussi valades ei suuda ma mõelda millelegi muule kui meie uurimise järgmisele ja muret tekitavamale etapile, mille oleme pärastlõunaks kavandanud. Samal ajal kui Keithi ema ülakorrusel puhkab, kavatseme meie elutuppa hiilida. Me tahame võtta peegli,

Скачать книгу