Valge rinne - Eduard Grosschmidt-Suursepp

Скачать книгу

saaks haarata oma küüntesse Venemaa elusa ihu küljest.

      1918. a. jaanuarist alates hakkavad enamlised jõugud otsustavamalt peale suruma ka Donimaa piiridele ning esimesel valgeväel, noorel Vabatahtlike armeel tuleb siin vastu võtta oma tuleproov – üksinda, ilma vähemagi toetuseta kasakailt enestelt, kelle vabadust ja „vabariiki” ning autonoomiat nad võtavad nüüd kaitsta selle käputäie ohvitseride ja koolipoistega, keda Kornilovil ja Aleksejevil oli korda läinud lippude alla korjata.

      Ei ole pikalt rääkida sellest võitlusest.

      Ataman Kaledini katsed kasakaile aru pähe tuua jooksevad lootusetult karile. Kasakad ei kuula enam oma valitut, mobilisatsioonikäskudele vilistatakse, jäädes rahulikult edasi ahju peale uusi peremehi ootama.

      Pealinna Novotšerkasski kaitsele asuvad Vabatahtlike armee ohvitseridepataljonid ja vapper jessaul

      Tšernetsov mõnesaja koolipoisiga. Nende vastu liigub aga tohutu kolonn punaseid, koosnedes neljast enamlaste poole üleläinud kasakapolgust, keda juhatab „untervits” Podtelkov, tulevane Doni nõukogude vabariigi president, nagu mees sellest unistab.

      Linnale liginedes saadab ta saatkonna valgete lippude all Doni valitsuse juurde alistumise nõudega, lubades linna võitluseta üleandmise puhul armu anda kõigile, ka atamanile enesele koos valitsusliikmetega. Valitsus lööbki juba kõhklema, kuid Kaledin annab käsu jessaul Tšernetsovile rünnakuks ja ohvitserideroodud ühes koolipoistega tormavad julgelt kallale ligi kümnekordse ülekaaluga vastasele.

      Neid vapraid juhib vististi pime õnn ja ka seegi, et punaseile kasakaile, kes Doni pealinna vallutada lootnud püssipauguta, tuleb selline ootamatu vastupanu täielise üllatusena.

      Paarikümne verstani jälitatakse paanikas ees lippavaid punakasakaid kahe ohvitserest ja koolipoistest koosneva nõrga ratsasalga poolt ning esialgne hädaoht pealinnale on möödunud.

      Siis langeb aga vangi koolipoiste uljas juht jessaul Tšernetsov, kes mõninga ratsaniku saatel julgelt sisse kihutanud suurde Kamenskaja stanitsasse. Sajad punakasakad kleepuvad silmapilk hulljulgete ümber, kisuvad nad sadulaist ja lõpetavad siinsamas, raiudes mõõkadega tükkideks.

      Tšernetsovi surmaga pöörab lahinguõnn selja valgeile. Jällegi trügivad Novotšerkasski poole tagasi enamlaste jõugud ja ainult Kornilovi-nimeline löögipolgu appiruttamine päästab viivuks veel linna. Kuid ka Taganrogi ja Rostovi linn on langemas, kuna sealne tööliskond tõstab mässu ning ohtrasti relvi saades ülevõetud sõjaväeladudest tõttab seljatagant kallale nende linnade ees rindel võitlevaile vabatahtlikele.

      Nähes seisukorra täielist lootusetust, teatab kindr. Kornilov 28. jaanuaril Rostovist ataman Kaledinile, et kasakate täielise eemalejäämise tõttu oma maakonna kaitsest on tal võimatu kauem vastu pidada ja Vabatahtlike armee on seega sunnitud lähemail päevil lahkuma Donimaa piiridest ning peavarju otsima Kubanimaalt.

      29. jaanuaril teeb Kaledin selle Kornilovi otsuse teatavaks Doni valitsuse erakorralisel istungil ning lisab, et Donimaa kohta on leidunud ainult 147 kasakat, kes vabatahtlikult asunud Kornilovi ja Aleksejevi kõrvale.

      Ataman paneb ette valitsuse tegevus lugeda lõpetatuks ning maa saatus jätta ta enese hooleks. Samas teatab Kaledin, et ta ühtlasi paneb eneselt maha atamani kohused.

      Ärritatuna teadaandele järgnenud ägedaist sõnavõttudest, vaidlusist ja ettepanekuist „asja hääletusele panna”, käratab Kaledin valitsusliikmeile kibestunult:

      „Mu härrad! Küllalt juba sõnadest, aeg ei kannata. Sellise lobisemisega on hukkunud terve Venemaa!“

      Sama päeva õhtul lõpetab Kaledin oma elu revolvrikuuliga.

      TAANDUMINE KUBANI STEPPIDESSE

      Atamani vabasurm jätab kõigisse masendava mulje ning tabab eriti valusasti kasakaid, kes tundes juhi surma oma südametunnistusel, lubavad end nüüd parandada ja kogu maal korraldada „spolohhi“ – häire relvade haaramiseks.

      Novotšerkasskis astub jällegi kokku kasakate ülemaaline kongress, valib uueks atamaniks kindral Nassarovi ja käseb kõigil kasakail 17-55 eluaastani ilmuda lippude alla.

      Korraks näib juba, et Kaledini lunastusohver pole toodud asjata ja terve maa sellest mõistust võttes tõuseb tõesti üles kui üks mees. Ka Vahatahtlike armee juhid Kornilov ja Aleksejev saavad sellest uut julgust, otsustades siiski jääda Donimaale vähemalt seniks, kui on selgunud mobilisatsiooni tagajärjed.

      Ülimate pingutuste varal hoitakse rinne Rostovi, Taganrogi ja Novotšerkasski linna ees alles, oodates lootusrikkalt peatset kasakate ülestõusu oma maa kaitseks.

      Ent kasakate vaimustusest jätkub vaid paariks päevaks – „spolohh“ ehk mobilisatsioon toimub küll mõnes rajoonis võrdlemisi suure eduga, kuid kokkutulnud mehed rindele tõttamise asemel hakkavad korraldama miitinguid.

      Teadagi, et seal viimane sõna jääb enamlasile ja tegelikku kasu mobilisatsioonist lõikavad ainult nemad: agitaatoreist üleskihutatuina arvustavad kasakad teravalt Doni valitsuse tegevust ning selle asemel et anda end uue atamani käsutusse, siirduvad massiliselt punaväkke.

      Sellega on Donimaa saatus sedapuhku otsustatud ning, võimetu kauem vastu pidama ülejõule, annab Kornilov 9. veebruaril oma väeühikuile käsu tagasi tõmbuda Doni jõe taha.

      Punased koos ülejooksnud kasakatega ja mässutõstnud kaevandustöölistega on peagi peremehed kõigis Doni linnades, välja arvatud pealinn Novotšerkassk, kuhu veel mõningaiks päeviks võimule jääb Doni valitsus. Samas istub koos ka kasakate kongress, kes sündinud fakte arvestades otsustab nüüd kokkulepet otsida enamlastega.

      Sündmused jõuavad aga ette sellelegi kavatsusele: 12. veebruaril tormavad punaste eelväed juba linna, ning nende juht, enamlik kasakaohvitser Golubov läheb isiklikult laiali ajama parajasti koosolevat kongressi.

      Aupaklikult tõusevad rahvasaadikud tema sisseastumisel püsti, ainsana jääb istuma vaid ataman Nassarov.

      Järgides kuu aega varem (5. jaanuaril) Petrogradis asutava kogu laiali kihutanud madruse Železnjaki eeskujule, mängib ka Golubov väikest tasku-Napoleoni ning käratab keset saali jõudes:

      „Venemaal toimetatakse praegu suurt sotsiaalset revolutsiooni, aga siin mingisugune rämps istub pinkidel ja tegeleb vananaiste loraga. Välja!“

      Saaliustest sissetrügivate punajõukude tääkide vahel talutatakse saadikud välja, jagatakse neile ohtrasti tümakaid rusikate ja püssipäradega ning lubatakse siis lipata.

      Vangistatud ataman Nassarov, kongressi esimees Vološinov ja mõned vastuhakanud saadikud aga hukatakse veel sarnal päeval ning võitjad kuulutavad välja Doni nõukogude vabariigi, kelle „presidendiks” saab mässuline kasaka-allohvitser Podtelkov.

      Vabatahtlike armee Kornilovi ja Aleksejeviga eesotsas taandub samal ajal ränki kaitselahinguid lüües lõunasse, laiade Kubani steppide poole, täielises teadmatuses, kas sealgi leidub neile peavarju ja poolehoidu võitluse jätkamiseks.

      Taandumine sünnib enamlaste jõulise surve tõttu niisuguse rutuga, et ülemjuhataja Kornilov ja teisedki juhid ei leia võimalusi enam hoiatada oma perekondigi, kes jäävad maha punastele langenud Rostovi.

      Rusutud meeleolus rändab see viimane armee killuke vastu udusele tulevikule, kõiki lootusi maha mattes, et kunagi veel asi võiks pöörduda nende eduks. Iseloomustavamaks sellele valge võitluse ajajärgule on sõnad, mis kindral Aleksejev noil päevil avaldanud ühes kirjas kellelegi sõbrale:

      ,,Meie lahkume steppidesse ja võib-olla ei tule enam iial tagasi sealt, kui niisugune on Jumala tahtmine. Kõik, mis kallis meie südamele, jääb maha Venemaale, lahatavale isamaale, aga me ei tohi nutta ega haletseda, sest vaja on süüdata tungal, et see lootuse kaotanuile paistaks ainukesegi heleda tähena Venemaale laskunud pimeduses.“

      Kiiresti lahti raputades end jälitavast vaenlasest, ligineb paari tuhande meheni võitlusis kokku sulanud sõjavägi Aksai kasakate-stanitsa juures Doni jõele, et seda ületades paikneda samasse stanitsasse ööpuhkusele.

      Ent

Скачать книгу