LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juba 1997. aastal, kui valimised olid läbi, olid kõik ärihaid omavahel tülli pööranud. Ometi jääb see oligarhide 1996. aasta ajutine liit, kes pani sel Venemaa jaoks kriitilisel hetkel kaalule nii oma varanduse kui ka elu ja muutis sellega kogu riigi saatust, Venemaa ajaloo lahutamatuks osaks. Paraku polnud Hodorkovski vahistamise ajaks kunagisest oligarhide solidaarsusest ja aktiivsusest enam midagi järele jäänud.

      Püüdes pärast Hodorkovski arreteerimist mõista, miks Jeltsini ajastu lõppemisel valiti riikliku vägivalla näidisohvriks just tema, hakkavad ilmsiks tulema suure pildi üksikud ja olulised detailid, mis näitavad, et vaatamata lojaalsusele oli Hodorkovski selles seltskonnas tegelikult hoopis teise meelestatusega mees. Ta tegi midagi, mis polnud Venemaal kombeks – ta muutis kogu oma suurettevõtte igati läbipaistvaks. Ta pani rõhku oma firma imagole nii kodu- kui välismaal. Ta lõi heategevuslikke organisatsioone. Teda puudutas millegipärast väga otseselt Venemaa moderniseerimine ja varustamine moodsa arvutitehnikaga. Millegipärast tuli talle mõte rajada naftajuhe Hiinasse. Astudes otseläbirääkimistesse lääne suurimate korporatsioonidega, alustas ta tegelikult Venemaa majandusvõimu laiendamist läände.

      MBH: Pärast seda kui meist oli üle kihutanud 1990. aasta kriis, olid kõik mu mõtted seotud vaid sellega, kuidas päästa Jukos; kuidas päästa kuristikust ettevõte, mis oli seotud Menatepi grupiga.

      Saabus 1998. aasta 31. detsember ja oli selge, et me ei ole suutnud oma võlakohustustega toime tulla. Kuid samas oli silmapiir juba nähtav ja selgem. Ilmselt ei usuks seda praegu keegi, aga tol päeval oli kogu meie Menatepi kassaseis puhas null. See tähendab, et kui meil oleks tulnud sel hetkel võlgu tasuda, siis oli meie ainus varandus meie võlad.

      Kõigele vaatamata suutsime säilitada optimismi ja õige varsti selgus, et me suudame sügavikust siiski taas pinnale tõusta. Hoidsime kokku kõige pealt mis vähegi võimalik ja lükkasime tagasi kõik investeeringud, mis polnud veel lepingutega kinnitatud.

      Just sel ajal saabusid minu juurde sekretariaadi ja kõikvõimalike abide kadalipu kaudu mõned noored mehed, kes olid nii välimuselt kui sisemiselt hoiakult hoopis teistsugused kui need inimesed, kellega koos me Jukost varemetest üles ehitasime ja Venemaa uuele majandusele alust püüdsime luua. Pole sugugi kerge läbida seda valvemeeskondade ja aparaaditöötajate kindlat kaitsemüüri, et jõuda firma tippudeni. Kuid need noored mehed said sellega hakkama. Tänaseks on neist saanud kas tuntud ajakirjanikud, tipptaseme blogijad, poliitikud või isegi Vene riigiduuma saadikud.

      Neil oli mitmeid ettepanekuid, mis olid kõik üksteisest sõltumatud, kuid osundasid kõik ühele ja samale: Venemaal tuleb algatada uus internetiväljaannete võrgustik ja selle baasil tuleb luua reaalne mittetulunduslik interneti arendamise organisatsioon, et avada kogu maad hõlmav arvutiklasside võrk.

      1990. aastate lõpul oli ärimeestel veel täiesti võimatu endale ette kujutleda puhtalt internetipõhise ettevõtte kasumlikkust. See, et kõikvõimsa televisiooni kõrvale võiks luua veel mingi alternatiivse infokanali, näis kõigile tervemõistuslikele ärimeestele äärmise jultumuse või tühipalja fantaasiana.

      Kuid mina uskusin nendesse noorukitesse. Ma uskusin neisse kui inimestesse ja nende ideesse. Oli ette teada, et ma ise ei teeni kogu selle ettevõtmise pealt vähimatki tulu, aga kui hakata üle kogu maa looma internetiklasse ja tutvustama internetti, siis saavad sellest projektist kasu tavalised noored venemaalased. Aastal 2000 tekkiski mittetulunduslik programm „Internetihariduse Föderatsioon“, mis on oma hariduslike projektidega tuntud praegugi. Just siis, 21. sajandi koidikul, loodi Gazeta.ru, ilma milleta ei saa enam hakkama keegi, kes internetist infot otsib.

      Need oma ajastu revolutsioonilised eesmärgid, mis me tol perioodil püstitasime, toodavad minulegi üllatuseks praegu väga reaalset tulu. Tollal algatatud internetivõrgustiku areng Venemaal on toonud kasu kogu ühiskonnale ning nüüdseks on internet ametlike meediakanalite kõrval täieõiguslik alternatiivne infoallikas. Mis mind aga eriti rõõmustab: mingil hetkel muutusid need toonased projektid iseseisvaks ja toimivad praegu ilma mingi välise abita. Internet on aga saanud osaks meie tavalisest elust, meie poliitikast ning sellest on saanud Venemaa kui kodanikuühiskonna üks nurgakivi.

      Kui kõik Hodorkovski plaanid oleksid teostunud, oleks temast saanud Venemaal liiga mõjukas isik. Ja mitte ainult seal. Ta oleks olnud liiga tugev, et teda ohjata ja kuuletuma panna, nagu võim seda suurärimeestelt ootas. Hodorkovski tugevus poleks meeldinud ka teistele oligarhidele ja tema konkurentidele. Ja siis veel see Hodorkovski hooletult pillatud lausejupp ühes intervjuus, et lahkub ta ärist, kui saab 45-aastaseks. Kuhu? Poliitikasse? Ning tema loodud „Avatud Venemaa“ oma hariduslike ja valgustuslike projektidega, mis oli levinud juba üle terve riigi. See tegevus oli otseselt suunatud kogu ühiskonna moderniseerimisele ja Hodorkovski oli saanud liiga populaarseks esmaselt just vene intelligentsi seas.

      Hodorkovski ei sulandunud enam üldisesse massi. Ta paistis silma, oli tähelepanu keskpunktis ja oma ajast ees. Tema liidriomadused ilmnesid üha enam ka väljaspool ta otsest tegevust oma firmas. Ainus võimalus vähendada Hodorkovski kasvavat mõjusfääri oli kõrvaldada ta suurest mängust täielikult. Ja seda võim tegigi, peites ta trellide taha.

      Miks valiti just see variant? See pole minu mõte, et Putini režiimi aluste tekkimine on otseselt seotud vägivallaga, ja lausa verise vägivalla, Tšetšeenia sõjaga. See sõda kinnistas Venemaa rahva teadvusse vägivalla kui aluse, millele toetuvad lõppkokkuvõttes kõik ühiskonna sotsiaalsed suhted. Seaduslikkuse sildi all teostatud vägivald sai Putini valitsemise esimese kümnendi ajal instrumendiks, millega astuti vastu igasugustele uuenemiskatsetele ja mille abil taastati Venemaa endine võimustruktuur. Repressiivsete struktuuride vägivallale rajatud autoritaarne valitsemine jätab raske ja pikaajalise jälje rahva psüühikasse, kes peab oma suhetes riigiga leppima alluva staatusega.2

      Putini ajal said Venemaal vahetuks vägivalla teostajateks jõustruktuurid, mis allusid otseselt Putinile kui presidendile. Vahepeal unustatud praktika kasutada arreteerimist ja formaalseid kohtuprotsesse, et klaarida arveid võimudele ebasobivate isikutega, oli taas jõus. Reiderlus ehk jõustruktuuride abiga võõra vara omastamine ja vara seaduslike omanike kõrvaldamine, sisuliselt ühiskonna vara vägivaldne ümberjagamine, muutus pärast Jukose protsessi tavaliseks praktikaks. Spetsialistide arvates kannab iga kolmas vang Venemaal karistust majanduskuritegude pärast. Tegelikult on need inimesed, kelle isiklik äri on kas hävitatud või neilt lihtsalt ära võetud. See, et Venemaal on siiamaani kasutusel väljend telefoniõigus, mis tähendab täitevvõimu otsest kohtu kui viimase instantsi mõjutamist, et seadustada jõumeetoditega saavutatud eeluurimise tulemused, näitab, et see praktika pole Venemaal kuhugi kadunud.

      Võimude sellise tegutsemise esimesse nn riskirühma kuuluvad loomulikult suurärimehed, kes teenisid oma varanduse ja saavutasid mõjuvõimu 1990. aastatel. Nende käes on Venemaa maavarad ja nende tootmisbaas. Jeltsini ajastu privatiseerimine jäi suure osa rahva silmis seadustamata. Nii on oligarhid kogu oma mõjukuse ja varandusega paratamatult siiani riigi ja võimu pantvangid. Küsimus on vaid selles, kas riik ja võim tahavad seda status quo’d rikkuda ja olukorda oma huvides ära kasutada. Jeltsin hoidus omal ajal sellisest sammust, ilmselt mingitel isiklikel põhjustel. Putin aga ei kõhelnud ja tuletas sellega suurärimeestele meelde, et riik on kõikvõimas. Ja nad kõik mõistsid Putinit kohe.

      Prokuratuuri ilmus uus ja huvitav isik, kes sai uue sajandi esimesel kümnendil kuulsaks kui oligarhide killer – keegi Salavat Karimov, Venemaa peaprokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija, kes toodi selleks tööks Baškiiriast spetsiaalselt kohale. Praegu on ta märksa tagasihoidlikumas ametis või vähemalt on tema ametinimetuseks Venemaa peaprokuröri Juri Tšaika nõunik. Kuid ta istub oma endises kabinetis ja tema käsutuses on auto koos juhiga. Venemaal on need isiku võimu ja mõju tähistavad sümbolid.

      See oli Karimov, kes menetles telemagnaat Vladimir Gussinski, Venemaa suurima eratelekanali NTV omaniku kriminaalasja. Praegu on NTV kanal Gazpromi omanduses, Gussinski aga kirjutas erinevalt Hodorkovskist pärast mõnda päeva vanglakambris alla kõikidele nõutud paberitele ja lahkus kiiresti Venemaalt. Muuseas, Hodorkovski oli üks neist ärimeestest, kes kirjutas alla Gussinski vabastamist nõudvale kirjale. Teinegi huvitav asjaolu

Скачать книгу