LITMIR.BIZ

      Sissejuhatus

      Sulen silmad ja näen endiselt esimest palli, millega vutti mängisin.

      Tegelikult oli see vaid puntraks kokku seotud kimp sokke.

      „Laenasime” sõpradega neid naabrite pesunööridelt ning togisime oma „palli” tundide kaupa. Kihutasime naerdes ja kilgates mööda tänavaid ning madistasime järjest tundide viisi, kuni päike lõpuks looja läks. Nagu arvata võite, ei meeldinud see just kõigile ümbruskonna inimestele! Meie olime aga jalgpalli järele hullud ning liiga vaesed, et endile midagi muud lubada. Igatahes said sokkide omanikud need alati tagasi, võib-olla küll pisut räpasematena kui siis, kui me need leidnud olime.

      Järgnevatel aastatel harjutasin greibi, puntraks kokku seotud nõudepesukaltsude ning isegi prügiga. „Päris” palliga hakkasime mängima alles siis, kui lähenesin juba teismeeale. Kui ma 1958. aastal seitsmeteistkümneselt oma esimesel MMil osalesin, mängisime lihtsa, kokkuõmmeldud nahkpalliga – ent ka see tundub tänapäeval täieliku igandina. Lõpuks on jalgpall ju nii palju muutunud. 1958. aastal pidid brasiillased ootama tervelt kuu aega, kui soovisid kinos näha kroonikalõiku MM-finaalmängust Brasiilia ning korraldajamaa Rootsi vahel. 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud MMi finaalkohtumist Hispaania ja Hollandi vahel jälgis aga otseülekandes televisiooni või interneti vahendusel 3,2 miljardit inimest – umbes pool meie planeedi elanikkonnast. Ilmselt pole see juhus, et tänapäeval kasutatavad pallid on läikivad sünteetilised mitmevärvilised kerad, mida katsetatakse tuuletunnelites, tagamaks, et need õigesti pöörleks. Minu jaoks meenutavad need pigem tulnukate kosmoselaeva kui eset, mida jalaga lüüakse.

      Mõtlen kõigile nendele toimunud muutustele ja ütlen endale: „Pagan küll, ma olen vana!“ Kuid samas imetlen, kuidas maailm viimase seitsmekümne aasta jooksul arenenud on – ning seda suuremalt jaolt paremuse poole. Kuidas sattus Brasiilia maapiirkonnast pärit vaene mustanahaline poiss, kes kasvas üles tolmustel tänavatel jalaga puntrasseseotud sokke ja prügi tagudes, keskmesse globaalsel spordisündmusel, mida üle kogu maailma jälgisid miljardid inimesed?

      Selles raamatus püüan kirjeldada neid aukartustäratavaid muutusi ja juhtumusi, mis mu teekonna võimalikuks tegid. Samuti räägin sellest, kuidas jalgpall on minu eluaja jooksul aidanud maailma pisut paremaks paigaks muuta, ühendades erinevaid kogukondi ning andes rasketest oludest lastele nagu mina eneseuhkuse ja eesmärgi, mille poole püüelda. See pole tavapärane autobiograafia või mälestusteraamat – neil lehekülgedel pole kirjas kõik, mis minuga elu jooksul juhtunud on. Selle asemel olen püüdnud jutustada omavahel põimuvaid lugusid sellest, kuidas ma inimese ja mängijana arenenud olen, ning veidi ka sellest, kuidas on arenenud jalgpall ja kogu maailm. Keskendusin seda tehes viiele erinevale jalgpalli MMile, alustades 1950. aastal Brasiilias peetud MMist, mil ma olin alles poisike, ning lõpetades turniiriga, mida Brasiilia 2014. aastal taas uhkusega võõrustab. Eri põhjustel on just need MMid olnud minu elus verstapostideks.

      Jutustan neid lugusid alandlikkusega ning endale täielikult aru andes, kui palju mul on elus õnne olnud. Olen tänulik jumalale ja oma perekonnale nende toetuse eest. Olen tänulik kõigile inimestele, kes mulle sel teekonnal toeks on olnud. Ning olen äärmiselt tänulik jalgpallile, kauneimale kõigist mängudest, et ta võttis tillukese poisi, kelle nimi oli Edson, ning võimaldas tal kogeda „Pelé” elu.

      ESIMENE OSA

      Brasiilia, 1950

      1

      „Väraaaaaaaaaav!!!!!!!!”

      Me naersime. Me kiljusime. Me hüplesime üles-alla. Me kõik, kogu meie väikesesse majja kogunenud pere. Täpselt nagu kõik teised pered üle kogu Brasiilia.

      Viissada kilomeetrit eemal Rio de Janeiros pidas vägev Brasiilia röökiva kodupubliku ees MM-turniiri otsustavas mängus lahingut tillukese Uruguayga. Meie meeskond oli soosik. Saabunud oli meie hetk. Ning teise poolaja teisel minutil vabaneski oma kaitsjast Friaça, üks meie ründaja, ning saatis maapõrkest tugeva madala löögi värava poole. Pall läks väravavahist mööda ja maandus võrgus.

      Brasiilia−Uruguay 1:0.

      See oli ilus värav, kuigi me seda oma silmaga ei näinud. Meie väikeses linnas polnud televiisoreid. Tegelikult tehti sellesama MMi ajal Brasiilia ajaloo esimesed teleülekanded – kuid ainult Rios. Seega jäi meie, nagu enamuse brasiillaste jaoks, üle vaid raadio. Meie pere elutoa nurgas seisis hiiglaslik neljakandiline ümmarguste nuppude ja V-kujulise antenniga aparaat, ning selle ümber lõimegi nüüd huilates pöörast võidutantsu.

      Olin siis üheksa-aastane, ent see tunne ei unune iialgi: võidujoovastus, uhkus, mõte sellest, et võit ühendas endas kaks minu suurimat armastust – jalgpalli ja Brasiilia – parimad kogu maailmas! Mäletan ema, tema kerget naeratust. Ning kuidas isa, minu suur eeskuju, kes oli neil aastatel nii rahutu, masenduses omaenese jalgpalliunistuste purunemise tõttu, õnnetundest haaratuna ühtäkki jälle üsna noor välja nägi ja oma sõpru kaisutas.

      See kestis täpselt üheksateist minutit.

      Nagu miljonitel teistel brasiillastel, nii tuli ka minul elult alles vastu võtta karm õppetund – elus, nagu ka jalgpallis, pole kuni lõpuvile kõlamiseni miski kindel.

      Ent kuidas oleksimegi saanud seda teada? Me ise olime noored, mängisime noort mängu ja olime noor rahvus.

      Meie teekond oli alles alanud.

      2

      Enne seda päeva – 16. juulit 1950, kuupäeva, mida iga brasiillane teab peast nagu kalli inimese surmapäeva – oli keeruline kujutleda, mis võiks meie maad ühte liita.

      Seda, mis tollal brasiillasi üksteisest lahutas, oli palju – muuseas ka meie maa tohutud mõõtmed. Meie pisike Baurú linn, mis asub São Paulo osariigi sisemaal kõrgel platool, tundus asuvat mõõtmatul kaugusel glamuursest mereäärsest pealinnast Riost, kus toimus MMi finaalmäng. Rio tähendas sambat, troopikakuumust ja bikiinides tüdrukuid – just seda, mis tuleb pähe enamusele inimestest, kui nad Brasiiliale mõtlevad. Baurús oli aga päeval, mil see finaalmäng peeti, hoopis nii külm ilm, et ema otsustas köögis pliidi alla tule teha – muidugi pillamine, kuid ta lootis sellega elutoa temperatuuri pisut tõsta ning päästa meie külalisi surnuks külmumast.

      Kui juba meie tundsime tol päeval, et oleme Riost kaugel eemal, siis võin ainult aimata, mida tundsid mu kaasmaalased Amazonases, tohutul Pantanali märgalal või kaljuses ja kuivas sertão’s riigi kirdeosas. Brasiilia on pindalalt suurem kui USA mandriosa, ning tollal tundus veelgi suuremana. Sel ajal suutsid endale auto osta vaid ülirikkad, pealegi polnud Brasiilias peaaegu üldse kõvakattega maanteid. Kõigile peale väheste õnnelike jäi kodulinnast kaugemal asuva nägemine vaid unistuseks. Mina olin viieteistkümneaastane, kui esimest korda ookeani nägin, mis siis veel bikiinides tüdrukutest rääkida!

      Tegelikult polnud geograafia ainus, mis meid lahutas. Kulla, nafta, kohvi ja väga palju muuga õnnistatud Brasiilia oli paljuski külluslik paik, ent tundus sageli ühekorraga olevat kaks täiesti erinevat riiki. Rio ärituusadel ja poliitikutel olid Pariisi stiilis villad, traavlid ja rannakuurordid. Kuid selsamal 1950. aastal, mil Brasiilia esimest korda MM-turniiri võõrustas, polnud umbes pooltel brasiillastel võimalik tavaliselt kõhtugi täis süüa. Vaid üks kolmest nende seas oskas korralikult lugeda. Koos oma õe ja vennaga kuulusin mina selle poole hulka riigi rahvastikust, kes käis harilikult paljajalu. See ebavõrdsus oli meie poliitikas, kultuuris ja ajaloos tugevasti juurdunud – oma suguvõsas olin ma alles kolmas põlvkond, kes oli sündinud vabana.

      Palju aastaid hiljem, pärast oma mängijakarjääri lõppu, kohtusin väljapaistva Nelson Mandelaga. Kõigist inimestest, kellega mul on olnud au kohtuda – paavstid, presidendid, kuningad, filmitähed –, on mulle sügavaima mulje jätnud just tema. Mandela küsis minult: „Pelé, meil Lõuna-Aafrikas on palju rahvusi, kes räägivad paljusid erinevaid keeli. Teil Brasiilias on tohutud rikkused ning ainult üks, portugali keel. Miks siis teie maa jõukas ei ole? Miks pole teie riik ühtne?” Ma ei osanud talle tookord vastata ning mul pole head vastust võtta ka praegu. Kuid oma elu, seitsmekümne kolme aasta jooksul olen näinud, et asjad on hakanud liikuma paremuse poole. Ning ma tean, millal see minu arvates alguse sai.

      Jah,

Скачать книгу