Seitse maailma - Berit Renser

Скачать книгу

000000.jpg" alt="7 maailma"/>

      Berit Renseri ja Terje Toomistu debüütromaan sündis tänu autorite ühistele kirgedele, milleks on kogemine ja kogetu jäädvustamine. Koostööd on soodustanud nii ühised rännakud erinevatel mandritel kui nende kajastamine Avantüristide veebipäevikus. Kahe koosluses kasvas aastate jooksul välja elustiil ja maailmavaade, mida toetasid õpingud semiootikas, majanduses, ajaloos ja kommunikatsioonis, kuni tüdrukute akadeemilised teed kohtusid etnoloogia erialal. Ehk just viimane annab olulise seletuse ka autorite esitletud rännustiilile – näha igas võõras kogemuses uut võimalikku reaalsust.

      Sõnavara

      Iga rännak räägib oma keelt. Avastusretkel läbi Seitsme maailma lipsab muu mõistmatu sekka ka mõni hispaaniakeelne väljend. Seikluste teele satuvad nad sellises järjekorras:

      tu bolsa – sinu kott

      Tengo una pistola – Mul on püstol

      Ganas y paciencia – Tahet ja kannatlikkust

      Hola, chicas! – Tere, tüdrukud!

      puta madre – persse

      azul – sinine

      computadora – arvuti

      ladrones – vargad

      ceviche – Ladina-Ameerikas populaarne tsitrusega marineeritud vürtsine roog, koosneb enamasti toorestest mereandidest

      Para Pachamama – Emakesele Maale

      Salud! – Terviseks!

      chicha – maisi baasil valmistatud kääritatud jook

      Qué pasa? – Mis toimub?

      Coco Loco – otsetõlkes „hullumeelne kookospähkel“, kuid Frida ja Nora rüüpasid sellenimelist populaarset Ladina-Ameerika kokteili

      gracias – aitäh

      maca – meditsiiniliste omadustega taim, kuid džunglilinnas ostis Alvaro maca baasil valmistatud kuuma tervisejooki

      llapa – ostjale pakutav tasuta lisand Peruus

      rápido – kiiresti

      Sí? – Jah?

      favela – Brasiilia agulite üldnimetus, antud juhul on silmas peetud Rio de Janeiro slummi

      Sí! Qué pasa? – Jah! Mis toimub?

      señor – härra

      nunca – mitte kunagi

      gringatita – hellitav naissoost vorm sõnast gringo – nii kutsutakse Ladina-Ameerikas valgeid inimesi

      papelitas – hellitav nimetus tualettpaberirullidele, mida tädi turul valju kisa saatel pakkus

      chacruna – ladinakeelse nimetusega taim Psychotria viridis kuulub kohvi perekonda ja sisaldab hallutsinogeenset alkaloidi DMTd, kasutatakse ühe peamise komponendina ayahuasca taimetees

      Ícaro – šamanistlik laul, mida ayahuasca-sessioonidel kasutatakse hingedega suhtlemiseks, ravimiseks või visioonide esilekutsumiseks

      Água de Florida – kölni vesi, mida Lõuna-Ameerika šamaanid kasutavad rituaalides puhastava ja tervendava eesmärgiga

      precioso – imeilus

      Es un sueño! – See on uni!

      vamos – lähme

      estrella – täht

      paz – rahu

      No es un sueño, es la realidad. – See ei ole uni, see on reaalsus.

      Muud vigurid:

      WTF – lühend ingliskeelsest väljendist what the fuck – mida kuradit

      aimara – etniline grupp Andides

      Esimene maailm

      Nora

      Frida ees seisis mees. Imelik, sest rand oli äsja olnud täiesti tühi. Nüüd aga oli võõras mees meid segamas. Ju me siis olime vestlusest nii kütkestatud, et ei pannud võõrast tähele.

      „Kust te pärit olete?“ küsis ta äkilisel toonil. Ta näoilme ei reetnud erilist huvi.

      „Eestist.“

      Jälle tüütasid nad meid selle küsimusega. Mis vahet sel on, kust me pärit oleme, mis on me nimed või kui palju on kell. Meie teadsime, et tegelikult see neid ei huvita. Ja nemad teadsid seda veel paremini.

      „Tu bolsa!“ käratas mees äkiliselt. Tajusin võõra suhtes midagi ebameeldivat. Kõik algas sellest, et me hispaania keelest ööd ega mütsi ei jaganud.

      „Tu bolsa!“ röökis ta meile näkku. „Tengo una pistola, tu bolsa!“

      Mida kuradit ta tahab, oli mu ainus mõte. „Mis bolsa, mis pistola? Pistola! Nagu püstol? Appi.“

      Ta käsi liikus tagatasku poole. Kas tal tõesti ongi seal püstol? Mida ta tahab? Miks ta käed on Frida koti küljes? Miks Frida seda kotti nii hirmsasti kinni hoiab? Äkitselt oli Frida punaseruudulise froteesärgiga jõulise mehe poolt ümber piiratud. Ta oli korraga kõikjal. Magnetväli oleks mind sealt justkui kaugemale lükanud ning nüüd seisin tardunult eemal rannaliival.

      Frida vajus pikali maha, mees jooksis minema, aga mina seisin endiselt paigal. Rand oli jälle täpselt sama vaikne kui enne mehe tulekut.

      Frida

      Mu silme ette ilmus pilt sellest, kuidas see turske mees mulle kuuli kerre kihutab, kuidas langen verisena liivale ning olen sunnitud veetma järgmised kaks nädalat Lima haigla intensiivravipalatis. Või veelgi hullem – kujutasin ette Eestis levivat kuulujuttu kahest tüdrukust, kes läksid Lõuna-Ameerikasse reisima. Ühel hetkel nad enam kirjadele ei vastanud. Räägitakse, et surid röövlite käe läbi ning jäeti kuhugi Peruu kõrbe kõdunema.

      Aga ma ei olnud päris kindel, kas tal ikka on püstol – miks ta seda siis välja ei võta? Samas polnud mitte miski kindel ja kõik oli võimalik – olin esimest õhtut võõral maal, Lõuna-Ameerikas. Ma ei tundnud reegleid, ma ei teadnud midagi mängukorrast.

      Taganesin veel kaks sammu ja hüüdsin raevukalt: „Ei, ei, ei!“

      Oleksin tahtnud talle selgitada, kui palju see tühine pihuarvuti mulle tähendab, õigemini selles sisalduv. Oleksin andnud talle kõik, aga mitte seda.

      Korraks suutsin teda oma jäärapäise vastuhakuga isegi jahmatada. Siis ta aga lausa lendas mulle peale. Ta haaras kotist kinni ja rebis seda mu haardest. Mu peas keerles: püstol, suremine, arvuti ja selles sisalduvad andmed. Kõik kontaktid!

      Koti rabedad sangad purunesid. Jässaka mehe tugev käsi pigistas mu päikesepõlenud õlavart. Kähmlesime, kuni ta andis mulle tugeva hoobi vastu pead. Kukkusin valusalt märjale liivale. Veelgi valusamalt mõjus mulle vaatepilt varganäost, kes marssis kiirel sammul üle liivaluidete, toppides samal ajal mu närust kotti endale põue. See kõik toimus vaid sekundite jooksul.

      Hüüdsin Norale jõuetult: „Meie arvuti!“

      Sirutasin nõrkenult kätt päti suunas, kes kadus nüüd juba põõsaste vahele. Nora näost võis lugeda, et ta ei saanud ikka veel aru, kui väärtusliku kraamiga mees minema pääses. Ma ei mõistnud üldse, kus oli Nora olnud kogu kakluse ajal!

      Ajasin end püsti ja koperdasin vargale järele.

      Meenus püstol. Seisatasin hetkeks, kartsin. Läksin siiski edasi. Ma ei suutnud toimunuga leppida. See ei olnud aus.

      Üksik kalamees sikutas ükskõikselt õngeritva, nagu poleks midagi vahepeal toimunud. Rand oli jälle täpselt sama vaikne kui enne mehe tulekut.

      Nora

      Jalutasime

Скачать книгу