LITMIR.BIZ

Скачать книгу

itle>

      1. peatükk

      DAVID GRANT EI USKUNUD endeid, eriti siis, kui need midagi head ei tähendanud. Aprillihommik paistis talle edu toovat. See, et juhtkond valis korporatsiooni uue peakorteri asukohaks Atlanta, tundus hea endena.

      “Õnnitlen, David,” naeratas talle nõupidamiste laua kaugemast nurgast Lou Ynnes, AGI korporatsiooni inimene number üks, kes tegeles kommunikatsiooni tehnoloogiaga. Uudis sellest, et David viiakse Bostonist Georgiasse uue osakonna loomist ette valmistama, oli kinnituseks, et teda ootab ka asepresidendi koht.

      “Ma ei kahtle, et sul on juba palju originaalseid ideid, mida tahad uuel kohal juurutada.”

      “Loomulikult, söör,” vastas David enesekindla naeratuse saatel, mis oli päritud arvukatelt Grandtide esi-vanematelt, “üht-teist tõsist juba on mõttes.”

      Ümberkolimine Atlantasse ei andnud pelgalt meeldivaid võimalusi karjääriks, vaid ka Davidi isiklikuks eluks.

      …eelmisel aastal oskas ta Savannah’s vanemate juubelil leida päevakese, et sõita koos parima sõbrannaga Atlantasse. Niimoodi toimis David tihtipeale sellest ajast alates, kui nad olid Serena Donovaniga lõpetanud Georgia Tehnoloogilise Instituudi.

      Harilikult vedas Serena meest mööda kõiki restoranikesi, kus oli leti alt võimalik alkoholi saada. Selliseid kohakesi oli Serenal hulga varuks. Järgmisel päeval võttis David takso ja sõitis Gartsfieldi ning sealt lennukiga Bostonisse tagasi.

      Davidi augustikuine sõit kulges sama stsenaariumi järgi, välja arvatud see, et pärast õhtusööki restoranis veetsid nad tormilise ja kirgliku öö neiu stuudios, mis paiknes laohoone ülakorrusel. Alles pärast seda suundus David taksoga lennuväljale. Nende siiani kindlas suhtes oli see midagi uut. Kodus ootas Davidit juba ees elektronkiri Serenalt. Kirjas tundus olevat mõningane pinge, mis ei olnud omane nendevahelisele kirjavahetusele. Mees mõistis, et on milleski saatusliku vea teinud.

      David küll niimoodi ei arvanud, kuid Serena oli põikpea. Mees võttis appi kogu kannatuse ja delikaatsuse, et veenda neiut suhtuma toimuvasse samamoodi kui ta ise.

      Tulemusena vahetasid nad mõne kirja, kuid tekkinud kohmetus ei kadunud. David tundis, et Serena väldib temaga vesteldes suhete jätkamise teemat. Ajapikku pöördusid nad tasapisi tagasi endiste sõbralike suhete ja kerge flirdi juurde ning David rahunes.

      Kui David kavatses tänupühal Georgiasse sõita, üllatas Serena teda teatega, et on seal endale kellegi leidnud.

      Davidil oli sihikindel ja kindlameelne natuur. Ta töötas tihti kuuskümmend tundi nädalas ning olles juba palju saavutanud, lootis suuremat tunnustust enda tööle.

      Tänane hommik oli sellele suurepäraseks kinnituseks. See oli edu, kaheldamatu edu, mis meest väga rõõmustas.

      Kui nõupidamine lõppes ja pika kandilise laua taga istujad hakkasid laiali minema, lähenes Davidile, naeratus näol, hallide vuntsidega peafinantsist Richard Gunn.

      “Õnnitlen! Ei tasu öeldagi, et noorele inimesele, kes tuli suhteliselt hiljuti ettevõttesse tööle, antakse harva selline võimalus. Tõele au andes oled selleks tööks kõige sobivam inimene.”

      “Tänan!”

      David tõusis ja surus vanema kolleegi kätt. David on juba kolmekümne kolmene… Ta ei ole enam nooruk, kes lõpetas äsja kolledži, kuid ei ole ka saladus, et esitatud kandidaatide hulgas oli ta noorim.

      “Püüan kõigest väest!”

      “Seda me sinult ootamegi.”

      David ei olnud kunagi andnud põhjust endas kahelda. Alustades esimesest kohtumisest korporatsiooni vanempartnerite Androw, Gunni ja Ynnesiga, tõestas ta püüdlikult, et on vääriline nendega koos töötama ja edu taotlema.

      David osales suurtes projektides, mida ettevõte viis läbi häälside programmide kindlustamiseks. Ta oli väga rahul, et tööpaik asus Massachusettsis. David valis selle koha kodust kaugemale läbimõeldult, sest tahtis olla iseseisev ja sõltumatu. Ta oli perekonnas erand.

      Grandtid Savannah’st said elult hüvesid, mis kindlustasid neid sotsiaalse staatuse, positsiooniga ühiskonnas ja vajalike sidemetega. Davidile meeldis esitada väljakutseid, tuginedes vaid enda väärikusele ja teenetele, mitte nimele.

      See eristas teda vanemast vennast Benist, kes ei varjanudki, et järgmisel aastal Kongressi kandideerides kasutab ilmtingimata enda nime ja sidemeid saja protsendi ulatuses. Mõeldes tagasipöördumisele Georgiasse, nautis David juba ette, kuidas demonstreerib iseseisvalt saavutatud edu.

      “Kus sa kavatsed keha kinnitada?” tundis Richard huvi. “Kas peame tulevase ametikõrgenduse puhul laua tellima või kavatsed seda veetleva Tiffaniga tähistada? Ehk sa ei jäta täna mind tema pärast maha, võid seda teine kord teha.”

      “Tead, otsustasime Tiffaniga lahku minna… vähemalt nädala lõpuks.”

      Igal juhul otsustas Tiffani niimoodi. David oli pisut üllatunud, kui Tiffani temaga suhte lõpetas. Kõige rohkem üllatas naise otsus meest seetõttu, et ta ei olnud osanud nendevahelist romaani kahtlustadagi.

      “Oi, vabanda, ma ei teadnud,” kortsutas Richard kulmu.

      “Ei ole hullu, nii ongi parem. Ma sõidan ju niikuinii ära. Tiffani leiab siit kindlasti kellegi sobivama.”

      …Tiffani Joud oli tark, ilus ja pisikese varanduse pärija – pisikese, kui võrrelda riigieelarvega. Nad liikusid Davidiga ühes ja samas ringkonnas ning sattusid paar korda juhuslikult ühte voodisse. Mõlemad tundsid sellest suurt rahuldust.

      Õhtud, mis nad koos veetsid, olid tihti lihtsalt juhuste kokkusattumine. Laupäeval, kui nad lõunasöögi ajal Davidi ärasõidust rääkisid, muutus Tiffani kidakeelseks ja puudutas vaevalt toitu. Pakuti firmarooga – tigusid garneeringuga. Tagasiteel, kui nad maja juurde jõudsid, tundis Tiffani huvi, kas David teeb talle ettepaneku lõunasse kolida.

      Mees suutis vaevu tagasi hoida suust välja pressivat keeldumist, sest seda vastust Tiffani ei oodanud…

      “Mis siis ikka,” Richard surus veel kord Davidi kätt, “loomulikult on poissmehepõlvel oma võlu.”

      Õige märkus. Mõnel viimasel aastal oli Davidil olnud nii aktiivne isiklik elu, kui töö seda lubas. Ta meeldis naistele ja naised talle. Ta vaimustus tihti, pettus kiiresti ja võrdles kõiki alateadvuses nendega, kes teda eemale tõukasid.

      “Lõunasöök! Suurepärane mõte,” rõõmustas David, võttes toolileenil rippuva pintsaku.

      “Kena, pean veel enne Franckinile helistama ja klubis laua tellima. Kohtume tunni aja pärast.”

      Davidil jäi pisut aega, et lõpetada aruanne, mis tuli sel nädalal esitada, ja läbi lugeda mõned elektronkirjad. Kabinetti tagasi pöördudes ei suutnud ta tööle hakata.

      Davidi mõtted olid virsikute maal, kus on liiklusummikud ja kuumad naised. Ta ei olnud veel perele teatanud, et tuleb elama vaid paari tunni sõidu kaugusele kodust. Ta ei tahtnud kodustes enneaegselt lootust äratada, parem oodata, kuni kõik on selgunud.

      Nüüd võib juba teatada, et ta pelgalt ei koli kodukanti, vaid et umbes aasta pärast saab temast ka AGI asepresident äri arenduses. Praegune president oli kogu elu elanud Bostonis ja tal puudus soov kolida paar aastat enne pensionile jäämist.

      David on noor ja ambitsioonikas ning riigi kaguosaga seovad teda tugevad sidemed.

      Ta saatis Serenale elektronkirja, milles teatas hüpoteetilisest võimalusest kagusse kolida.

      Vastus oli küllaltki ükskõikne: “See oleks vahva!”

      David mõistis, et Serena ei hüpanud ekraani ees suurest rõõmust. Strateegilistel kaalutlustel loobus mees sellest teemast.

      “Nüüd võiksin talle helistada,” mõtles David, vaadates akna taga tibutavat vihma.

      Sombune ilm ja kerge udu ei meenutanud vihmavalingut, mille eest nad olid Serenaga tema juurde jooksnud. David ei saanud täna hommikul Serenat peast. Jälle jõudis ta mõtetes möödunud aasta augustisse.

      …nad alustasid kohvikus Serena kodu lähedal. Jõid pudeli veini ja arutasid üksinduse teemal. Jutustasid teineteisele igasuguseid väljamõeldisi armuseiklustest, kuni ootamatu vihmavaling ajas neid hiljuti rekonstrueeritud koolihoones asuvasse stuudiosse.

      Serena

Скачать книгу