Operatsioon “Ogaline päike” - Siim Veskimees

Скачать книгу

jäi lävele ootama.

      Naine väljus autost ja, vaevumata ust korralikult sulgema, tormas maja suunas. Ka tema oli selle ilma kohta ka liiga kergelt riides, ainult õhuke kostüümipintsak õlgadel, ent tema olekus oli nii selget paanikat, et vastupidiselt oma esialgsele kavatsusele astus mees talle kaks sammu vastu ja püüdis ta käte vahele, juhtis majja ja sulges ukse.

      „Oh kui hea, et ma su kätte sain,” pahvatas naine. „Kas Tiziana on siin?”

      „Ei. Õnneks mitte.” Ja tajudes ise, kui etteheitvalt ja argpükslikult see kõlab, lisas kergel ükskõiksel toonil: „Tal on mingi trenn… vist. Pärast läheb ta tavaliselt koos tüdrukutega teed jooma, ma ei tea, millal ta tuleb.” Ta surus naise tooli, astus baarikapi juurde ja avas selle. „Midagi on juhtunud, Nikola, seda näen ma su näost. Võta.” Ta oli ühe klaasi rohekat jooki täis lasknud ja surus selle nüüd naisele pihku. Klaas värisevas käes kõlises hammastega kokku puutudes ja tõmbus külmast uduseks.

      „Oh, Aligo…”

      Mees ootas, kuni naine kobamisi sõnu otsis.

      „Aligo, mäletad seda päeva kolm kuud tagasi, kui me kohtusime Benute juubelil? Me läksime ära randa ja muudkui rääkisime ja rääkisime…”

      Mees naeratas. „ Ja tegime muudki, mis veel parem oli.”

      „Aligo, ma ootan last.” Naine ütles seda sellisel moel, et kui sõnad poleks nüüd kohe üle huulte tulnud, siis nad ei tulekski.

      „Sa tahad öelda, et…” mees tõsines.

      „Jah.”

      „Oled sa kindel? Ma mõtlen, et… te ju Alariga ka…”

      Naine raputas pead. „Ma olen viimasel ajal hooletuks läinud. Alguses jälgisin, aga siis unustasin ühe korra, siis teise ja lõpuks märkasin, et pole vahet. Alari ei saa lapsi.”

      „Oled sa tema käest küsinud? See pole küll minu asi, aga… ja lõpuks näitaks geeniuuring seda ju kindlalt. Tol korral rannas – vabandust, selle peale ma küll ei mõelnud…”

      „Mina ka mitte. Tegelikult oli mul ükskõik. Saad aru, Alari on alati väitnud, et temaga on kõik korras, pole ainult õige aeg. Kui ma hooletuks läksin, siis arvasin, et viga on minus. Meie aparaadid ei ole enam eriti head, ikka võib ju mingi peidetud viga olla, kuigi arstid seda ei leia. Aga nüüd…”

      „Sa ütlesid Alarile?”

      Naine noogutas tummalt ja hakkas uuesti värisema. „Ta… Ta käitus kummaliselt. Ma ei ole teda kunagi varem sellisena näinud. Ta alul ei uskunud, siis vihastas, siis… oli kuidagi hirmul. Ma… küsisin talt otse, et miks ma siis temaga rasedaks ei ole jäänud, ja siis ta… ta…”

      „Ta lõi sind,” konstateeris mees süngelt ja vihaga, uurides teise nägu, saades nüüd juba enne märgatud punastele laikudele uue tähenduse.

      „Jah… Ei… Tegelikult ta lihtsalt raputas mind, mina lõin teda esimesena, ja siis ta paiskas mu eemale.”

      „Ja siis sa tulid siia?”

      Naine noogutas. Mees võttis laualt telefoni ja keerutas seda käes, pani siis ettevaatlikult tagasi.

      „Sa ei tahtnud politseile teatada?”

      „Ei.”

      „Sa tead muidugi paremini. Minu arvates võiks seda siiski teha. Ka mina võin sinu eest sellega tegelda, kui sa ei taha oma isaga rääkida.”

      „Aga siis sa pead rääkima oma isaga ja ma olen veendunud, et varsti on kogu jutt niikuinii ringiga tagasi. Kõik saavad teada. Tahad sa seda?”

      Mees vaikis mõeldes ja kõheldes. Naine tõusis, astus ta juurde ja põimis käed ümber mehe kaela.

      „Aligo, miks meil nii läks? Ei, ära vasta, meil oli paremaid ja halvemaid aegu. Ja siis tuli Tiziana ja mina leidsin Alari. Tiziana on sulle kindlasti olnud palju parem naine kui mina. Ja ilusam. Ma hakkan vanaks jääma. Ei, ära katkesta mind, ma tean, mida ma räägin. Ma ei nori komplimenti. Sina hakkad ka. Me oleme ligi nelikümmend. Alari on mullegi olnud hea, aga mõnikord… tegelikult päris tihti olen mõelnud sulle. Jah, ta on hea, kannatlik ja voodis suurepärane, aga mõnikord on mul tunne, et ta ei ole… päris.”

      Mees turtsatas. Ta ei olnud naist eemale lükanud, oli kõhelnud, kuid lõpuks tal piha ümbert võtnud. Naise viimaste sõnade peale ta võpatas, nii et teine tajus seda.

      „Mis on?”

      „Kas tead, ma olen sama asja… mõelnud – Tiziana kohta. Et ta on hea ja ilus ja suurepärane, aga midagi temas on valesti.”

      „Miks teil lapsi pole?”

      Mees kehitas õnnetult õlgu. „Ta tahab veel natuke noor olla ja elu nautida, ja ega mulgi ei ole erilist kiiret olnud… Aga… tead, asi ei ole üldse selles…” Ta kõhkles, otsides sõnu, ja siis neid segati.

      „Tere,” kostus ukselt, mõlemad pöördusid, võpatusega teineteisest lahti lastes.

      „Tere, Tiziana,” oli mees segaduses. „Me Nikolaga vestlesime siin…”

      „Seda ma näen jah.” Hääl oli mesimagus ja klaasine. „Et vestlete.”

      Tiziana astus Nikolale lähemale, jäi tema vastu seisma ja vaatas mehe poole. Ta oli Nikolast pisut pikem ja saledam, niimoodi teise kõrval seistes oli eriti selgelt näha nende vahe. Nikola oli küll ilus, tänu peiatole oleks talle pakutud ehk kakskümmend viis, ent ometi näitasid väikesed detailid, et aeg ei olnud talle halastanud – ta figuur oli veetlev, kuid midagi jäi täiusest puudu ja silmade ümber olid vaevumärgatavad varjud. Tiziana nägi välja nagu kahekümnene, kuigi ka tema pidi olema ligi kolmkümmend. Sire keha, peenike piht, täiuslikud rinnad, veetlev tume nahk. Mehe pilk muutus hetkeks mõtlikuks, kui ta neid vaatas, siis ta raputas pead.

      „Tõepoolest vestleme, ja mitte… Anna andeks, ma ei kuulnud, et sa tulid.”

      „See oli viga jah, nagu ma näen. Ütle, mis mul viga on, et niipea, kui sa üksi jääd, pead sa torkima kedagi, kes sulle kunagi haiget tegi. Sa ju rääkisid. Valetasid mulle?”

      „Tiziana, palun…”

      „Ma vist lähen.” Nikola heitis mehele külma pilgu ja pöördus ukse poole.

      „Oota…”

      Noorem naine astus mehe juurde ja suudles teda huultele, vaatas talle iroonilise muigega otsa ja suudles uuesti. Nikola, huuled vabisemas, vaatas neid ukselt. Ootamatult mees vabastas enda.

      „Tiziana, palun.” Ta astus kahe kiire sammuga Nikola juurde. „Läheme minu kabinetti.” Ta üritas võtta naisel küünarnukist, ent see raputas end lahti.

      Mees mühatas. „Ära ole lihtsameelne – ainult selleks, et sa solvuks ja rohkem minuga ei kohtuks, ta seda ütles.”

      „Ah nii,” Tiziana hääl oli terav. „Nii et kõik oli vale. Isegi see, kuidas ta sind Emmandis üksi jättis, kui oli sind silitanud ja muidu kiusanud ja sul pükstesse tuli…”

      „Vait!”

      Mõlemad naised vaatasid teda ehmunult ja solvunult. Mees raputas pead, siis vaatas ringi ja hakkas naerma.

      See oli kurb ja kuri naer.

      „Tiziana, sa ikka oskad!”

      Nimetatu puhkes pisaratesse. „Ma ei tahtnud. Mul on oma uhkus. Ma olen sinu suhtes alati aus olnud, ja sina tood siia oma vanu kallimaid, nagu osataks mind. Vali üks kord, või mul ei ole siin majas enam midagi teha.”

      Mees vaatas ühelt teisele, hammustas huulde. Nikola nägi ta kõhklust, kibe muie libises üle ta näo, kui ta ohkas:

      „Ma nüüd tõepoolest lähen.”

      Mees jõudis otsusele. „Tiz, kallis – mine oma tuppa, ma selgitan sulle kohe kõik. Juhtus üks ootamatus, ja Nikolal on vaja minu abi. Nikola – ma saadan su auto juurde.”

      Ta lükkas naise välja enne, kui keegi midagi öelda jõudis. Miinuskraadides

Скачать книгу