Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi - Maniakkide Tänav

Скачать книгу

Kui Mehis pani Pillele käe lepitavalt õlale, rapsis tüdruk selle pahaselt maha.

      "Ega seal sellist loitsu pole, mis need surnud jälle ära suretab?" küsis Tuutu ettevaatlikult, salamisi Elli ja eriti Pille poole kõõritades.

      "Ei," raputas Jürka pead. "Rohkem pole siin midagi."

      Ta lehitses raamatut edasi.

      "Oot-oot, leidsin, see pole mingi manamine, asi käib hoopis sedamoodi, et kivile peab valatama vaenlase verd, siis kaotab loits oma mõju ja surnud rahunevad maha ja surevad jälle ära."

      Tuutu ei kuulanudki teda, ta vaatas nutvat Ellit ja mõtles, mismoodi seda pisaratevoolu lõpetada. Ta ei kannatanud sellist asja, kui keegi tema lähedal nuttis. Alati oli ta osanud selliste juhtumite korral kuhugi ära vajuda, eemale astuda ja õhku haihtuda, aga praegu polnud see võimalik.

      "Oo sitt, asi võib ju päris pööraseks minna," Jürka vaatas vabandavalt Pille poole," kui see jutt muidugi tõsi on. Kui keskööl langeb kivile täiskuuvalgus, siis tõusevad üle kogu Eesti kõik surnud üles."

      Saabus vaikus.

      "Kui me siia alevisse sõitsime, siis märkasin tee ääres ühte surnuaeda," poetas Mehis.

      "Siin ühika taga kiriku juures on ka üks," teatas Tuutu akna juurest. Ta oli jõudnud järeldusele, et kõige parem oleks Elli poole selg pöörata. Järsku jõudis kuuldu mõte talle pärale.

      "Tähendab…ee…" ta neelatas ja tundis, kuidas külm higi mööda kaenlaaluseid alla hakkas voolama.

      "See ei ole tõsi!" raius Pille.

      "See… kui me sealt maja juurest minema panime ja ma seal paagi peal olin, siis…ee…nägin, kuidas osad kollid Elli trepikojas treppidesse auke lõhkusid. Ja…ee… katusel oli neid ka. Vähemalt vibumehi, sealt lasti nooli."

      "Mis sa selle jutuga nüüd siis öelda tahad?"

      "Tähendab, mulle tuli niisuke mõte, et äkki nad… ee… lõhkusid sellepärast maja, et kuskil seal on see kivi ja nad tahavad, et selle kivi kohale jääks tükike vaba taevast, et siis… ee… saaks kuu talle peale paista."

      "Lollus, kas neil poleks lihtsam kivi sealt keldrist välja tassida kui betooni lõhkuda?" Pille vaatas Tuutule iroonilis-üleolevalt otsa.

      "Mmm…" tegi Mehis häält. "Võib-olla on just selle koha peal mingisuguste energiasoonte ristumispaik ja mujal on kivi jõuetu. Või siis on see kivi lihtsalt nii suur, et lihtsam on maja pealt ära lammutada, kui kivi mujale tassida või… või… phhh… need lollakad ei tule lihtsalt selle peale, et kivi liigutada…"

      "Olete te kindlad, et seal on ikka mõni manakivi?" küsis Pille.

      "Ma," Elli hõõrus pisarad mööda põski laiali, "ma ei rääkinud vist, et kui ma sinna keldrisse kukkusin, siis oli seal mingisugune kivi, mis helkis rohekalt."

      "Manakivi," pomises Mehis.

      Pille kallistas sõbrannat.

      "No olgu pealegi, ma loodan, et täiskuuööd ei tule niipea," ütles ta.

      "Peaks vist sellest valitsusele teatama," arvas Jürka.

      "Mine lolli, kes sind usub?"

      "Kui nad kollidest kuulevad, küll siis usuvad."

      "Enne saadavad nad kolm inspektorit kontrollima, kas need kollijuttude ajajad on ikka täie mõistuse juures või muidu kained," ütles Tuutu ja tõmbas kapist käkrunud kalendri.

      "Ja siis on juba hilja."

      Ta vaatas virila naeratusega teistele otsa.

      "Täna öösel on täiskuuöö."

      "Te peate inimesed evakueerima ja vabariigi valitsusele teatama."

      Georgi hääl oli juba kähe. Ta võttis laualt veekarahvini ja jõi sealt suurte sõõmudega.

      "Kuidas te nii lihtsast asjast aru ei saa!"

      "Ma saan aru, noormees, ma saan aru, aga saage ka teie minust aru. Keegi ei usuks ju mu juttu nendest verejanulistest kummitussõduritest. Mind naerdaks lihtsalt välja."

      Vallavanem pühkis ärritunult higi näolt. Tema teadis kollidest, Georg polnud ainus, kes talle nendest teatama tuli.

      Nüüd võttis sõna politseikomissar, kes oli koos kaitseliidu maleva pealikuga samuti kohale kutsutud.

      "Kuidas ja kuhu me need inimesed evakueerime? Meil ei ole transporti ja ma ei arva, et inimesed sellist jama usuvad. Nad lihtsalt ei tule."

      "Kurat nendega, las kõngevad, kes neid nii üksikult püüdma lähebki, aga koolidest ja lasteaedadest te lihtsalt peate lapsed kuhugi kaugemale viima. Öelge neile direktoritele, et on õppehäire, või et kuskil on jälle mõni mürgiste gaasidega tsistern uppi pannud, kurat öelge neile, mis tahate!"

      "Sõjaväega peab ümbruskonna sisse piirama, muidu jooksevad need värdjad üle vabariigi laiali," arvas kaitseliidu pealik.

      "Kõige lihtsam on neil pea sodiks lasta," seletas Georg veel kord.

      "Tean, tean."

      "Ma proovin peaministriga ühendust võtta ja kui see ei õnnestu, siis sõidan isiklikult kohale," teatas vallavanem.

      "Issand jumal, tee nii, et ma ei saaks peaministriga ühendust, siis saaksin siit põrgust minema," mõtles ta.

      "Peab võimudele ikkagi teatama," ütles Jürka. "Ärgu uskugu meid, aga kui hakkavad uskuma, siis on neil ka teada, kuidas neist ebarditest jagu saab."

      "Saadavad komando-K kivi asupaika ründama," muigas Tuutu rõõmsalt. Teadmine, et on olemas mingi tegevusplaan, mis võib edu tuua, muutis ta elavamaks.

      "Mis värk seal väljas käib?" imestas Pille aknast välja vaadates?"

      "Kus?"

      Viiekesi aknalaual kõhutades silmitseti õues toimuvat segadust. Hoovi oli üles rivistatud päästekooli kaks pisikest ja üks suurem ning põllutöökooli suur buss. Agaralt mahutati õpilasi nende peale. Päästekooli õppurid kui aastatelt vanemad paistsid seda üritust korraldavat.

      "Lähme alla, paistab, et mingi suurem minek. Ega ometi Georg bürokraatidele selgeks ei teinud, et surm on lahti?"

      Kõik peale Tuutu panid juba ukse poole.

      "Oodake!" karjatas Tuutu äkki koleda häälega.

      "Mis on?" imestas Pille.

      Siis kuulsid nad õuest kostvaid karjeid. Akna juurde tormates nägid nad kolle. Suurem salk – nii viiekümne sõdalase ümber – oli evakueerijatele kallale tunginud. Verd pritsis kahte lehte, kui monstrumid terariistu keerutades kaitsetuid ja surmani hirmunud inimhakatisi tükkideks raiusid. Surmakrampides röökivad ja visklevad kehad tõid mädanenud koletiste silmakoobastesse iseäraliku julma läike, mis sillerdas seal nagu päike haljal mõõgateral.

      Kõik peale Tuutu tõmbusid akna juurest eemale, nad lihtsalt ei suutnud seda verepulma vaadata. Põgenema ei pääsenud hoovil olnutest keegi, poolteistsada surnukeha jäid maha verre ligunema. Need neli-viiskümmend, kes olid otsinud pelgupaika ühiselamust, vaid pikendasid oma agooniat. Hambaid krigistades järgnesid tapjad uksi hingedel purustades neile majja. Karjudes ja treppe mööda trügides tallati nii mõnigi kaaslane jalgade alla surnuks, kergendades niiviisi jälitajate vaeva. Korrustele laiali joostes püüti end peita, kuhu juhtus. Paljud üritasid end päästa akendest alla hüppamisega, kuid all oodati neid. Nii mõnigi ei proovinudki end enam varjata vaid jäi lihtsalt kuhugi seistes või kükitades värisedes surma ootama. Kaua ei tulnud neil oodata.Taibates, et nad on lõksus, jäi 411-ndas pesitsev kamp esimestel sekunditel teovõimetuks. Siis suruti end paanikas kahel pool ust asetsevatesse 0,5 x 0,5 kappidesse, kuhu tavaolukorras üks inimene end vaevaliselt mahutab. Pimedas ja kitsas ruumis olid koridorist kostvad helid väga hästi kuulda. Esialgu kostis vaid müdin, ähkimine, mõned nuuksatused ja lukustatud ukselinkide katsumise plõgin.

      411. toa uks ei olnud lukus. Üks jõllis silmadega põllutöökooli õpilane tuiskas sisse ja vaatas otsivalt redupaikade järgi ringi. Järgmisel silmapilgul oli ta kappide kallal.

Скачать книгу