LITMIR.BIZ

Скачать книгу

käiakse, aga omaenda vanadest uskumistest ei taheta siiski lõplikult loobuda.

      Huvitav tõesti, mis imelik mees seal soosaarel elab. Kas on tegu puhtkujulise ketserluse ja nõiausuga või ehk mitte päriselt? On ju Maarjamaal ka iseäralikke inimesi, keda kutsutakse teadmameesteks; nende kohta on teinekord päris raske õiget otsust langetada.

      Andreas on oma silmaga näinud, kuidas need mehed oma rohtudega – ja kas peab siis iga taim just vanakuradi endaga sobingus olema? – inimesi ränkadest tõbedest terveks on tohterdanud. Nojaa – eks need samad haiged inimesed olid enamasti enne ka preestritelt abi käinud palumas, ning neile said vajalikud palved ka alati peale loetud. Nii et võib-olla oli just neist palvetest abi, ainult et see abi ei jõudnud kohe kohale… Kuid siiski ei saanud Andreas päriselt maha suruda omajagu hereetilist mõtet, et teadmameeste kuivatatud taimelehtedest ja – juurikatest oli ikka omajagu kasu ka. Omaenda kogemustest teadis ta, et leesikalehtedest tee on põievigade vastu veel etemgi kui Püha Eustachiuse ribist riivitud pulber ja isegi Egiptuse Püha Maria kaenlaaukudest lõigatud ning riidelapikesse õmmeldud karvad. (Teatavasti oli Maria see õilis naine, kes sõidu eest Pühale Maale oma süütuse kõhklemata ja koguni rõõmsal meelel paadimeestele loovutas, kuna tal teps mitte sõiduraha polnud maksta.)

      Jaa … tuleb tõesti välja selgitada, mis mees too sooerak ikka on. Oleks tegu ainult arstiabi andmisega, siis poleks see küsimus just kõige hullem. Aga soomehe kohta räägitakse, et teda olla nähtud mitmes paigas ühekorraga; teda seostatakse koguni libaloomadega; tõsi – need imelikud loomad polevat küll kunagi kurja teinud, vaid ikka ainult head: ilmub lumetuisusse eksinud kerjusmunga teele rebane või karu, ja kui siis munk talle järele julgeb sammuda, jõuab varsti õigele teele välja. Vaat niisugused lood on juba kahtlased, sest need osutavad võimistele, mis päris ebaloomulikud. Head teod küll, aga Peltsebuul on kaval – ta võib inimese enda poole meelitamiseks ükspuha mis nõkse kasutada.

      Kui soomees tõesti kurjade jõududega – olgu põhjused missugused tahes – mestis on, tuleb teda karmilt veenda tema tegude jõleduses, vastasel korral ootab teda kohtumine Püha Ametiga ja lõpuks ehk tuleriitki. Tunnistab ta aga oma patud ilusti üles, siis katsub Andreas eksinud lambukese ise õigele teele tagasi juhtida. Kui see korda peaks minema, ollakse Andreasega väga rahul; ja sel juhul võib sellest ümber-pööramisetööst suur kasu tõusta: need, kes kurje vaime oskavad välja ajada – eksortsida või kuidas see sõna nüüd oligi? – tõusevad kuulsateks meesteks. Siin oleneb muidugi ka palju isa Matteusest. Kui tema asja tõsiselt võtab, läheb kõik hästi, kui aga mitte … siis – Andreas kaalus asja rahulikult – ehk mitte halvemini: eks sel juhul tule asi nii sättida, et ordumehed kohaliku nõia vastu ise huvi hakkaksid tundma. Ja hakkaksid kindlasti! Nendele on ju kasulik, kui nad taas näidata saavad, et Püha Kirik on teda ähvardavate ohtude ees pime ja et Saksa Ordu ise peab talle appi ruttama… Seda need ordumehed aga ainult ootavadki – nemad on valmis mida tahes tegema, et aga Harjut-Virutki oma võimu alla saada.

      Valdav osa kloostrirahvast, veel enam – kogu piiskopkond – on selgelt orduvaenulik. Mõistusega on seda Andreaski, ent südames päriselt ei suuda: rüütlite julget meelt ja uhket riietust on ta tihtilugu imetlenud. Ei karda nad piiskoppi ennastki, seda Tallinna Olavustki, kelle alla Padise klooster käib. Aga mis tast nii väga karta ongi – tema allub Lundi linna peapiiskopile, kellel Taani-Rootsi sõja tõttu pind jalge all kõrbeb: praegu on Lund veel taanlaste võimu all, aga kui kauaks.

      Kust üks munk, täpsemalt küll kantor niisuguseid asju teab? Noh, temal on sõpru nii siin kui seal. Pole ta nii lihtne poiss ühtigi… Jaa – ordumeestel on võimu ja väga. Neid kaitseb «privilegium cremtionis», nad ei pea alluma kellelegi. Ja kui Saksa Ordu tõesti tahab, läheb iga nõid lõpuks tuleriidale. Tõelist autodafeed pole Andreasel veel õnne olnud pealt näha. See inimese ihu põletamine tema hinge päästmise nimel peab küll uhke ja püha ja suurejooneline vaatepilt olema… Küll oleks meeltülendav seda pealt vaadata!

      Noh, kellelegi midagi nii hullu Padise kantor Andreas, see õunpunaste põskedega, natuke juba vatsakusele kalduv noorepoolne mees muidugi ei soovinud; ka jagas ta vastumeelsust ordu mõne eriti ülbe võimumehe suhtes (neid sattus Taani valdustesse aga harva), kes munkagi inimeseks ei tahtnud pidada. Kuid siiski-siiski – ordumeestega on kasulik kenasti läbi saada, sest nemad oskavad tänulikud olla; ja miski Andrease südames ütles, et varem või hiljem on Liivimaal võim tervenisti nende käes.

      Kuid siis hakkas Andreasel jälle nagu häbi: need mõtted polnud siiski ilusad! Tõeline kristlane ei tohi omakasu silmas pidada. Liiatigi teiste kannatuste arvel.

      Muutus aina palavamaks. Kuum õhk väreles põldude kohal. Mungarüü kare, higimärg kaelus hõõrus naha verele.

      Andreas pidi veeplaskut pruukima. Kloostrikaevu jahedat nestet rüübates märkas ta silm laotuses kulli. Suur lind oli liikumatu, ta otsekui rippus sinitaevas. Andreas vahtis kulli ja kull küllap ka teda – üksikut jalameest.

      Ei meeldinud Andreasele kujutleda kulli kalki, valvast, iga pisiasja märkavat pilku. Muidugi jahivad kullid hiiri-rotte, jänesepoegi ja kanu, suuremaks saagiks neil jaksu pole, kuid ikkagi oli see luurav röövlind kuidagi halvaendeline.

      Läbi metsa loogelnud tee jõudis rabani. Ka üle raba tuli Andreasel minna, ja just raba ületamisel oli tal kästud eriti hoolas olla. Mitte et Andreas seal lausa laukasse vajuda oleks võinud – selleks oleks ta kõik õpetatud märgid päris segi pidanud ajama – , kuid siiski oli sel paigal paha kuulsus, ja mõnikord räägiti ta kohta igasugu õudusjutte kokku.

      Kull ei jätnud Andreast ikka veel maha. Mida ta ootas?

      Ja just siis, kui Andreas nii arudes, juhtuski midagi ettearvamatut: maapind ei tahtnud ta saabast enam tagasi anda. Andreas sikutas ja sikutas, kuid ega selle juures hästi teiselegi jalale toetuda võinud – sama oht. Lõpuks andis soine pind nii jala kui ka saapa tagasi, kuid mis kurja põrguröginat ta seejuures kuuldavale tõi! Andreas hakkas nüüd kiire tippiva sammuga edasi liikuma – niisugune liikumine sobib küll rohkem kanale kui väärikale vaimulikule, kuid mis sa hädaga teed! Aga kus on orientiirid: üksik heinaküün ja rida turbaaunu? Neid polnud kusagil näha. Ja pinnas läks aina hullemaks, ei piisanud enam vilkast tippimisestki – pidi veelgi sammu kiirendama, lausa sörkjooksule üle minema, ja seejuures hästi kergele. Andreas polnud niisuguse liikumisviisiga harjunud – eks olnud tal ju kombeks mõõdukal, väärikal sammul, käed seljal või siis rinnal risti, kloostriteid sammuda. Võib-olla et enese teadmata püüdis ta seejuures matkida abt Matteust.

      Andrease laubale tõusis higi, süda hakkas peksma, hirm aina kasvas: kaua ta nii sörkida jaksab? Ja kas ta üldse õiges suunas liigubki? Äkki jõuab lõpuks kuhugi päris pärapõrgusse?

      Inimese loomus on imelik: ühest küljest tunned surmahirmu, aga samal ajal ei jäta sind maha ka häbitunne oma piinliku seisukorra pärast. Ei tea, kas see laukaski lõplikult kaob? Upud, ja häbened, et nägu poriseks läheb… Noh, nii hullusti muidugi kah ei pea minema. Kull aga laskub oma ähvardavaid ringe tehes aina madalamale. Loodab ehk uppujale noka kuklasse lüüa…

      Pisut eemal märkas munk Andreas siiski mingit männijussi – ehk on selle all mõni kindlam mätas? Männi poole ta siis sumpas, porirada taga, puukese alla istuma lartsataski.

      Oli küll siin pind natuke kindlam, sai selja koguni puuigeriku vastu toetada.

      Andreas võttis taskust armsa, imetillukeses formaadis Piibliraamatu ja lõi selle lahti; just niisugustel püha raamatu umbropsu avamistel oli ta sattunud tulukatele tõdedele, tähendamissõnadele, koguni juhtnööridele.

      Kas oleks ehk mõistlik siis abi ootama jääda, püüda end kuidagi ajutiselt sisse seada? See võib olla mõistlikum kui muidu tühja ringiratast silkamine. Mida arvab sellest pühakiri?

      Ja Teine Moosese raamat õpetaski, kuidas end sisse seada…

      «Ja kate tee oma kojale punakatest jääranahkadest ja veel tahasnahkadest sinna peale. Tee majale ka sitimipuust seinad, mis peavad püsti seisma. Iga laua pikkus peab olema kümme küünart.» Mis kenad nõuanded!.. Kust peaks Andreas võtma jääranahku, ja pealegi veel punakaid? Ja mis on need tahasnahad ning sitimipuu?

      Just sel hetkel, kui Andreas sapiselt

Скачать книгу