LITMIR.BIZ

Скачать книгу

endast õige mõtleb! – parasjagu tüdinud, praegu eelistame tema küpsemat väljaannet ning istutame ta kaamelkaelaliste karjase Jakobiga silmitsi. Neid lahutab doktori töölaud.

      Jakob on juba üht-teist pajatanud element vismutist – sellest punakashõbedasest metallist, millest kaamelkaelaliste kaitsemisürituses samuti abi võiks olla. Olnuks Jakobil küllaldaselt vismutit, vahest oleks ta doktori lustitamiseks keetnud ka ühe väga huvitava sulami – Woodi sulami nimelt (mis sisaldab veel ka seatina, inglistina ja kaadmiumi; ka nende metallide loomusest ja ülalpidamisest võiks üht-teist rääkida, kuid lõppude lõpuks ei kirjutata siinkohal siiski mitte metallograafia kursust), jah, sellise lõbulusika oleks Jakob ehk valmistanud ikkagi. Väga muljetjättev oleks taoline lusikas susata kuuma tee- või kohvitassi, kus ta keemiakaugete inimeste suureks üllatuseks otsemaid ära sulaks – juba kuuekümne kaheksa kraadi Celsiuse juures. Imeline asi tõesti, sest ükski Woodi sulami koostisainetest ei sula eraldi võetuna koguni rohkem kui kolm korda kõrgema temperatuuri juures. Jakobil paraku aga vismutit ei ole, seetõttu jäävad ära ka mõtisklused summa kui sellise mõnevõrra erinevatest omadustest liidetavatega võrreldes. Mõned sotsioloogid on ju avaldanud arvamust, et mass käitub täpselt nii, nagu käitub tema rumalaim liige, Lenin jälle räägib ahela tugevusest kui tema nõrgima lüli tugevusest; siinkohal on meie sulamiga aga veelgi hullem – summa on nigelam koguni kõige nigelamast komponendist. Nojah, paraku jäävad need arutlused vismuti puudumisel siiski ära.

      Doktori üllatamiseks on Jakobil seekord kaasas aga midagi muud – üks isevärki fotosuurendus mingist projektjoonisest, ja doktor Moorits uurib seda, pea viltu; uurib umbes nii, nagu ta kunagi ammu doktor Paldrocki raamatu nudiste uuris. See foto on nagu kaader mõnest ulmefilmist: pildistatud objekt meenutab osalt soomusautot, osalt käpuli kukkunud robotit, osalt jälle kukerpalliks valmistuvat skafandris kosmonauti (kuigi kosmonautidel pole arvatavasti kombeks kukerpallitada, sest see ei lähe nende kangelaseväärikusega kuidagi kokku). Ent doktor Karl Moorits muidugi juba aimab, et pildil fikseeritud ühtaegu groteskne ja võimas, mõnevõrra ka donkihhotlik objekt kujutab endast turvist, mis peab kõigi eelduste kohaselt endas võima kätkeda üht Raphidia’t – Jakobi malbet ja nunnut lemmikut.

      “Päris tore,” nendib doktor. “Kuid kas nad sellises kostüümis ka liikuda jõuavad? Ma sain aru, et nüüd katsetate te hõbedaga.”

      “Oo, selle paksus on ainult mõni mikron. Üks meie hoolealune uljaspea suutis sellega isegi lendu tõusta. Näete, need liigendid võimaldavad seda.”

      Seepeale muretseb doktor Moorits jälle, et ega too rüü siis äkki liiga õhuke ole. Kaitseb ta ikka loomakesi koleda kiirguse eest? Jakob kuulutab natuke solvunult, et mida neist õieti arvatakse? – nende radiobioloogi arvutused on täiesti lootustandvad. Muidugi, kui tuumapomm just kellelegi pähe kukub, siis pole pääsu muidugi, ka epitsentris teeb lööklaine ja temperatuur oma julma töö ära. Kuid epitsentrid polegi nii päratud, üldjuhul vaid mõnekilomeetrise raadiusega.

      “Nii et teie hulka, see tähendab, teie vennaskonda, nagu te eelmisel korral pidulikult suvatsesite väljenduda, kuulub ka radioloog? Kas tema projekteeris ka konstruktsioonid?”

      Seepeale saab dr. Moorits kuulda, et too mees, kes peale radiofüüsika valdab kiiduväärselt ka mehaanikateadust, skafandri küll projekteeris ning ka selle konsoolid, sõimed ja liigendid väljaarvutas, praktiline töö aga jäänud ühe teise mehe, kunagise mikrokirurgi teostada, kes selle ülikeeruka ülesandega vähem kui kuu vältel toime tuli. See mees, kunagine eskulaap, olevat oma ala virtuoos. Varem – muidugi pärast seda, kui ta ülbe inimkonna ravimisest tüdines – graveerinud ta maisiteradele luuletusi. Jah, mitmed Lydia Koidula, Bella Ahmadulina ja Leelo Tungla kaunimad värssoopused ootavat terakestel lugejat. Paraku peavad aga luulesõbrad naudingu saamiseks binokulaarmikroskoopi kasutama. Nüüd olevat vend Rudolf väga õnnelik, et tema võimed ühe ürgse loomaliigi saatust võivad õnnestada.

      “Ja mida need kolm kummalist torbikut või mahutit – need, mis veelgi suuremalt ja eraldi on fotografeeritud, endast kujutavad?” uudishimutseb doktor. Tema huvi rahuldatakse. Esimene, teistest suurem, just nimelt torbik olevatki – gaasitorbik, mille keerukad õnarused on kaamelkaelaliste anatoomiat arvestades tundlate, suiste, üla- ja alalõua kobijate tarvis kohaldatud. Gaasitorbik olevat valmis, kuid kuidagiviisi ei suuda nad leida õiget absorbenti. Tavaline aktiivsüsi selleks vaevalt sobib: keemikud on leiutanud kuratlikke gaase – fii-gaasi näiteks. Kuid küllap on sellelegi vasturelv olemas. Inimkond leiutab neid ju ikka paariti. Filosoofilises mõttes on selline leiutustegevus muidugi sügavalt mõttetu, ja väga tabavalt on küberneetika isa Norbert Wiener taolisi ettevõtmisi võrrelnud vedeliku leiutamisega, mis eranditult kõiki aineid lahustaks, kuid mida saaks sealjuures veel ka mingis nõus ohutult alal hoida… Jah, ehk oskaks keemik Pent absorbendi osas nõu anda, kuid kust seda meest leida?

      “Nii et õhu, toidu ja vee manustamisega loodate te selle imetorbiku abil siis toime saada (Jakob noogutab rõõmsalt ja osutab spetsiaalsetele klappidele), jah, aga need teised kaks mehaanikaimet, milleks küll need on ette nähtud? Üks neist meenutab pisut raketti – kas on see ehk söömise vastandtegevuse sooritamiseks?”

      “Oh ei!” naeratab Jakob uhkelt. “Potitamist kaamelkaelalised ei vaja!” Ja doktor saab jälle targemaks: loomakesed on jääkproduktide eraldamise muredest priid – jääke lihtsalt ei jäägi! Utilitaarsus ja esteetika ulatavat teineteisele käe tänu loomakeste seedekulgla oivalistele omapäradele, mille imepäraseim osa kannab Malpighi soonte nime. Ekskremendid kogutakse, nad teevad läbi teatavad biokeemilised muundumised ning lõpuks moodustavad kristalja ehitusmaterjali loomakeste kitiinkesta jaoks. Sellest, mis sisse söödud, saab lõpuks ülikond! Evolutsioonis on kummalisi teid. Kaunidus ja kokkuhoid ühekorraga!

      Loeng putukate seedefüsioloogiast oli väga huvitav, kuid vaimutohter ei suutnud paraku täpselt jälgida kusihappe keerukaid metamorfoose, tema – taevas appi! – oksüfenüülamidopropioniseerimist.

      “Oh, vaene Jakob!” pidi Karl Moorits hüüatama. “Millised uuringud, pingutused ja vaevad! Miks ei valinud te oma austusobjektiks mitte mõnd ilusat suurt kivi. Kui lihtne! Te võite tema eest hoolitseda – näiteks tolmu pühkides – , teda kummardada, tema ümber kas või tantsu lüüa – ma pean muidugi silmas rituaalseid, sakraalseid ja nii-öelda filosoofilisi tantse – , ja teil pole üldsegi vaja süüvida fenüülamidopropioniseerumisse!”

      “Te unustate oksü-,” täpsustas Jakob leebelt. “Tegemist on oksüfenüülamidopropioonhappega: CH₄OH CH₂-CHNH₂-COOH.” Ent tema toonis oli siiski pahameelt.

      “Kallis doktor, ma ei tahaks kuidagi uskuda, et te kipute langema pilkajate kilda… Mitte meie ei taha mingi kivi ümber tantsu lüüa, me tahaksime aga väga, et pärast neid kõiki suuri sigadusi, mis inimkond on siiani korda saatnud ja edaspidigi korda saadab, jääks üldse keegi järele, kas või ilmsüütu putukas, kes võiks millegi ümber tantsu lüüa. Miks tahate te meid narrideks pidada? Muidugi poleks meil midagi ka näiteks elevantide pantserdamise vastu, kuid kust peaks meie vaene vennaskond selleks hõbedat või äärmisel juhul niklit või inglistina võtma?! Ja kas on taeva palge ees (ta hääl värises liigutusest, ning doktorilgi hakkas häbi) tähtis looma suurus? Kui me midagi taolist Homo sapiens’i jaoks konstrueeriksime, siis ei leiaks mitte keegi selles midagi veidrat. Me oleks auväärsed mehed! Kas ei näita see tõsiasi järjekordselt meie liigi piiritut egotsentrismi. Peaasi, et mõrvarid ise jääksid ellu! Jah, me deklareerime küll kenasti kõik koos doktor Albert Schweitzeriga, et “püha on mu ülal, püha on mu all”, kuid tõeliselt on meile püha ainult see, mis on meie enda särgi all! Meie, hea doktor, aga tahaksime, nii kangesti tahaksime, et paljude kurjade tegude kõrval sooritaks inimühiskond kas või ühegi ilusa ja mitte omakasust johtuva teo…”

      Jakob pühkis suure siniseruudulise taskurätiga oma leemendavat lagipead.

      “Ma usun, ma usun, et teie plaanid võivad head olla. Ja pilkajate kilda, nagu te nii piiblipäraselt väljendusite, ei taha ma tõesti mitte kuuluda. Jaa. Ma rakendaksin koguni kõik oma oskused teie teenistusse, aga seda, mida te oma gaasimaskidesse absorbendiks panema peaksite, ma lihtsalt ei tea. Aga ühte võiksin ma teile siiski soovitada.” Doktori nägu

Скачать книгу