Ohtlik lend. Reality show - Mihkel Ulman

Скачать книгу

on ema linna sõitnud, on tegija tüdruk.

      Rita silitas lapse pead.

      Vahetas Andresega pilgu.

      Valus oli. Sündimata laste pärast, kellega tal oli oma suhe. Emata jäänud laste pärast. Kes ootasid torti. Miks maailm ometi nii julm peab olema?

      Rodriigo kinnitas: «Jah, emme õtles, et toob sellise sõnnipäevatordi, millel on kirsid peal.»

      Kõik tahavad maasikate või vaarikatega. Aga tegelikult on kirssidega tort kõige parem. Tühja neist kividest. Kirssidel on kirsimaitse. Väike kivide sülitamine käib selle maitse juurde.

      Rita küsis: «Kellel sünnipäev on?»

      Rodriigo seletas, et saab homme kuueseks.

      Mariaana küsis ettevaatlikult: «Aga kes teie olete? Sotsiaalametist?»

      Andres üllatus, et nii väike tüdruk sellist sõna teab. Ja sai ühtlasi teada, kui raskes olukorras see pere tegelikult elab.

      Ee…mm…

      Kui mees oleks praegu öelnud, et ta on politseinik, oleks järgmine küsimus käinud juba tuleku põhjuse kohta, ja palun ei!

      Rodriigo küsis: «Kas te olete sõdurid?»

      «Ei,» imestas Rita.

      «Siis te olete politseist!» kilkas poiss.

      Andres üllatus jõnglase taiplikkuse üle: «Kust sa ära arvasid, nutimees?»

      Rodriigo heitis rõõmsalt: «Teil on põstol hõlma alt näha.»

      Elementarno, Watson, meenus Västrikule nõmedavõitu anekdoot.

      Mariaana parandas: «Püstol.»

      Andres kiitis: «No oled sina alles terane poiss, pole midagi öelda. Võib-olla õpid ise politseinikuks, kui suureks kasvad?»

      Tolmune, õline, mullane, higine, kuid muidu väga sümpaatne ja südamlik mees, kes end kohale vedas, kuulis talle vastu tormavatelt lastelt juba pool tõde ära: «Isa, isa! Politsei tuli…»

      Toivo võpatas. Kas selle metskitse pärast, kes ilma loata sai vaikselt maha tõmmatud? Jumal-jumal, kui ta nüüd trahvi peab maksma, ei saa sügisel tütartki kooli panna. Ei elagi sügiseni. Kes kaebas? Ebaseadusliku püssi võtavad ka ära ja võib-olla panevad veel vangigi… Oli sinna «Naistevahetusse» vaja minna! Teatud elatustaseme juures on võrreldamatult parem, kui endale mitte millegagi tähelepanu ei tõmba. Nüüd olid nad selle neetud kohutava saatesarja pärast üldise tähelepanu luubi all ning tagajärg seisis nüüd siin õue peal. Kaks erariides menti. Panevad tal kohe laste nähes käed raudu ja head koolitee algust, väike Mariaana…

      Rita sosistas pereisa loppi vajunud nägu eemalt piieldes vaikselt: «Ma tunnen ennast nii sandisti…»

      Toivo jõudis kohale.

      Suu ei tahtnud lahti minna, et teregi öelda. Laste ees nii häbi, ehkki nende pärast see kits ju maha sai tõmmatud… Oleks ikka pidanud kodukitse võtma. Oli seda nüüd vaja…

      «Te…teh… tervist. Mis lahti on?» pobises Toivo.

      Rita vaatas võhivõõrale silmapaarile sügavalt otsa: «Kas me saaksime omavahel rääkida?»

      Ikkagi inimene. Ei häbista õnnetut salakütti laste ees. Toivo oleks maailma parima meelega pidanud kinni kõigist inimestevahelistest reeglitest. Jahiload ja relvaload ja mis kõik. Ent tal polnud mitte mingisugust võimalust neid maksta ja osta ega oma tegevust legaliseerida. Null. Ainus võimalus lastele liha saada oli seda kas tare tagant keti otsast tappa või salaja metsast lasta. Metskitsede jaoks olid olnud nii soojad talved ja soodsad aastad, et nende arvukus ajas metsa igast servast välja. Kitsed sattusid autode ette, majade õuedesse ja kuu peale. Neid oli ilmselgelt ülemäära.

      Aga mida need politseinikud teadsid. Nemad ei tea ei arvukuse piiramisest, mahanahistatud õunapuude koortest ega sellestki, mis tunne on poes teada, et lastele liha osta ei saa. Kasvav laps ilma lihata? Minge te oma vegetaarlasejutuga. Te ei kujuta ettegi, mida tähendab praeguses maailmas see, et sa ei suuda lastele mitte midagi osta. Televiisor toob tuppa külluse ja pakkumised, aga sa ei saa õieti leibagi osta.

      Televiisor…

      Rita heitis pilgu lastele. Toivo sai vihjest aru. Nad läksid majja.

      Tegelikult olekski parem, kui nad ta arreteeriksid ja vangi paneksid. Pääseks ometi kord sellest oravarattast, süvenevast eluväsimusest, lootusetusest ja häbist. Toivo ei heitnud Lindale midagi ette. Linda oli nii ilus, nii eriline, nii… Et talle ei oleks tohtinud mitte midagi keelata. Kleidid ja reisid, näovärvid ja juveelid. Kõige ilusamad ja paremad. Ei saanud nii imelisele olendile keelata midagi, mida head maailmal pakkuda oli.

      Toivol polnud võimalik emakese Maa väärtustest oma jumaldatud naisele midagi võimaldada. Neil oleks olnud vaja majapidajannat – siis oleks kõik korras olnud. Siis poleks Linda ehk sellesse naistevahetuse õudusse kippunudki. Ta oleks saanud vabalt filme vaadata, raamatuid lugeda ja poleks vaja olnud mingisse telesaatesse põgeneda. Poleks tulnud seda arutut ja häbistavat armumist.

      Toivo ei heitnud seda, mis juhtus, Lindale ette. Ta süüdistas ka selles ennast.

      Ja just selle, mitte niivõrd mingi metskitse laskmise eest oleks pidanud ta vangi panema. Tema saamatus ja ettevõtmatus, vaesus ja viletsus tõukas Linda kõigisse õnnetustesse, mis nendega juhtunud olid.

      Temaga võisid õnnetused juhtuda. Pididki. Kus oli raha, kus mugavused, kus võimalus Lindale kõike seda hankida, mis maailmas olemas oli? Polnud. Järelikult oli ta kõik järgneva ära teeninud.

      «Teie mängige siin,» ütles isa oma Rodriigole ja Mariaanale kurvalt naeratades.

      Lapsed olid veidi pettunud – kus olid kingitused? Nad uskusid siiski, et küllap tuuakse. Kingitused ja kõik muu, mida maailmal pakkuda on. Ja nad jätkasid muretult oma mängu kesk laialikukkunud halgusid ja kanapaska.

      Õnnelik lapsepõlv.

      See olekski olnud häirimatult ja tõeliselt õnnelik lapsepõlv, kui televiisor nii oma pideva reklaamide ja külluse vooga kui tõsielukatega poleks nende meeli pidevalt seganud ja kahtlusi tekitanud. Äkki polegi elu võimalikkus maal nii lihtne ja ilus, kui neile lastele tundus?

      Toivo, Andres ja Rita sisenesid kööki. See oli tavaline väike taluköök, kus oli korraga kõik pooleli, nii ehitus, söögitegu kui nõudepesu. Suvine aeg, soe – ja putukad. Ei midagi erilist. Ehkki puhastusvahendite reklaamid üritasid veenda, et me ei peaks tahtma näha, milline on tõeline elu. Või et oleme luuserid, kui ei osta järjekordset rämedat keemiatoodet, mis tapab kõik teadaolevad bakterid. Jumalaga, elu Maal!

      Pisut üle keskmise räpane, keeva ja elusa elu produktide järgi lehkav maaköök. Natuke hallitust, pisut käärimist, mõnevõrra kõduseeni. Mitte midagi väga palju – ja Rital hakkaski ainult veidi paha.

      Laua peal oli nii palju toidujäätmeid, et sanepidjaam oleks lausa minestanud. Kahtlemata oleks koristajate reality show, mida miskipärast Eestisse veel sisse ostetud polnud, korraldanud mustadele nõudele ja optimistlikult sumisevale kärbsepilvele hüsteeriliselt professionaalse rünnaku. Aga selle hüsteeria võinuks korraldada ka puhtaimas linnakorteri köögis, mis nägi välja kui kataloogipilt. Lasteta, pooleli olevate töödeta ja ühegi teadaoleva bakterita. Profid oleksid ikka leidnud.

      Mistõttu oli päris imelik, et seda formaati veel sisse polnud ostetud. Kogu riiki võinuks pesta ja vuntsida ja riiklastele õpetada, kuidas tegelikult pesema ja vuntsima peab. Viis hooaega jutti. Kui valmis ehitada ei saanud, võiks vähemalt poolikuna seisva ja otsast tasapisi laguneva puhtaks kasida.

      Toivo vaatas ka ise korraga oma kodu värske pilguga. Ohjah, näh.

      «Vabandage, pärast seda «Naistevahetust» on kõik jälle… tähendab… veel pilla-palla,» mässis pereisa sisse oma pere suurima saladuse – kui teise pere naine oli majas, siis oli naine majas. Siis oli kord, mis pärast võõra naise lahkumist paari päevaga jälle käest ära vajus. Naine peaks olema iga päev kodus, siis on kodu. See oli kurb uudis, mille Toivo oli sellest sindrima saatest teada saanud. Eluväsinud

Скачать книгу