LITMIR.BIZ

      Nii on plagu peal kirjas. Valleby elanikud plaksutavad ja juubeldavad. Ronny jätkab:

      „Homme ja ülehomme maksab Muhammed Karaat iga kallistuse ja musi eest viis krooni. Lasse ja Maia on lubanud arvet pidada.“

      Ronny viipab hotelli kokale Riita Heijalainenile. Riita tuleb trepile direktori kõrvale. Ronny kummardub lähemale ja annab talle põsemusi.

      „Viis krooni!“ karjub Maia ja märgib selle oma plokki üles.

      Kõik naeravad ja Muhammed noogutab. Tema on ju kogu Valleby kõige rikkam mees – ja teab täpselt, keda musitada, kui võimalus avaneb …

      „Homme õhtul,“ jätkab Ronny, „toimub siin väljakul ka tantsuvõistlus. Üles on antud kolm tantsupaari ja võitjad saavad auhinnaks uhke õhtusöögi meie hotellis.“

      Muhammed läheb üles trepile.

      „Ja ärge unustage,“ lisab ta, „et iga kogutud kroon läheb vaesuses elavate laste heaks.“

      „Halleluuja!“ hüüab kirikuõpetaja. „Neljakordne elagu Muhammedile ja kõikidele maailma lastele ja kõikidele lindudele ja lillekestele ja …“

      „… elagu!“ katkestab ta jutu politseiülem, kellele ei meeldi, kui kirikuõpetaja jutlustamisega liiga hoogu satub.

      „… elagu – elagu – elagu!“ ühineb temaga kogu väljak.

      „Hakake aga musitama, vaesuses elavate laste heaks!“ hüüab Ronny ja sirutab käed õhku.

      Lasse ja Maia vaatavad ringi.

      Nad näevad, kuidas Dino annab Sarale otse suu peale musi. Maia märgib selle üles.

      Kirjakandja Franco Bollo embab kirikuõpetajat, kes hüüab suurest jahmatusest uuesti halleluuja.

      Muhammed Karaat näib kedagi otsivat. Paistab aga, et otsitavat pole läheduses.

      Äkki annab keegi Lassele otse suu peale musi.

      „Vaeste laste heaks!“ naerab Maia.

      Lassel on natuke häbi ja ta ei tea, mida vastata.

      Tema ja Maia on ju äripartnerid. Neil on kahe peale detektiivibüroo ja nad on lahendanud palju keerukaid juhtumeid. Aga musitanud nad küll varem ei ole.

      „Kas sa ei taha, et lastel oleks parem elu?“ küsib Maia.

      „Tegelikult muidugi …“ vastab Lasse.

      Selle peale saab ta uue matsuva musi.

      „Veel viis krooni,“ ütleb Maia ja märgib üles.

      Seejärel käivad nad päev otsa ringi ja otsivad neid, kes kusagil kallistavad või musitavad.

      „Enam ma küll ei jaksa,“ ohkab lõpuks Lasse.

      „Lähme Dino ja Sara juurde sööma,“ pakub Maia.

      Lasse ja Maia istuvad ühe õuelaua taha. On soe ja mõnus septembriõhtu. Nad näevad, kuidas kaks puuseppa ehitavad hotelli ette tantsulava.

      Kolm suurt prožektorit valgustavad väljakut.

      „Tere, Lasse ja Maia,“ ütleb Sara. „Mida te soovite?“

      Lasse ja Maia tellivad kumbki ühe limonaadi ja kaneelisaia.

      Nad näevad, et Saral on lõua otsas huulepulgajälg.

      Nende lauast lähevad mööda keegi mees ja naine.

      Mehel on seljas must ülikond, tal on kitsad mustad vuntsid ja uhked lokid. Naisel on juuksed kenasse krunni keeratud.

      „Kes need veel on?“ sosistab Maia. „Ma ei ole neid varem näinud.“

      „Kas teie siis ei teagi?“ küsib Sara ning paneb limonaadi ja saiakesed lauale.

      Lasse ja Maia raputavad pead ja Sara toob neile Valleby Sõnumid.

      2. PEATÜKK

      Ta punastab

      Lasse ja Maia tunnevad mehe ja naise kohe ära, kui lehe lahti löövad.

      Valleby Sõnumites kirjutatakse niimoodi:

      Linnaväljakul selgub homme tantsuvõistluse võitja. Võistluse kohtunik on medõde Mary ja võistlejaid on treeninud kaks koolitatud tantsuõpetajat. Valleby Sõnumid küsitles võistluse võtmeisikuid:

      Lasse ja Maia panevad ajalehe kokku.

      „Seda tuleme kindlasti vaatama,“ ütleb Lasse.

      „Ramon ja Ebba on abielus,“ selgitab Sara. „Nad elavad koolihoovis vagunelamus. Küllap tundus hotell nende jaoks liiga kallis. Homme pärast võistlust sõidavad nad edasi.“

      Kui Lasse ja Maia kohvikust lahkuvad, on väljas hämarduma hakanud.

      Nad kõnnivad mööda Kirikutänavat ja näevad äkitselt, kuidas keegi hiilib muuseumi seina ääres.

      Maia tõstab sõrme huultele ja nad tõttavad üle tänava. Nad peidavad ennast korraks kioski taha ja piiluvad muuseumi sissepääsu poole.

      „Keegi seisab seal nurga taga,“ sosistab Lasse.

      Lasse ja Maia jooksevad üle põiktänava muuseumi taha. Nad vaatavad suure hoone poole üles ja näevad, et ühes aknas põleb tuli.

      „See on muuseumi juhataja Barbro Palmi kabinet,“ sosistab Lasse.

      Kui nad maja ette liikuma hakkavad, näevad nad selgesti, et keegi peidab end majanurga taga.

      Lasse köhatab valjusti ja nende ees seisev inimene pöörab ringi.

      „Muhammed Karaat!“ ütleb Lasse üllatunult.

      „Mida sina siin teed?“ pärib Maia.

      Muhammed lööb pilgu maha ja kraabib kinganinaga kõnniteed.

      „Ma …“ alustab ta.

      Lasse ja Maia vaatavad talle otsa, aga ei ütle midagi.

      „Ma …“ jätkab Muhammed. „Ma mõtlesin midagi vaesuses elavate laste heaks teha.“

      Siis Lasse ja Maia mõistavad.

      Muhammed seisab siin ja ootab kedagi, keda kallistada või musitada – või koguni mõlemat.

      „Ega me ei taha segada,“ ütleb Lasse ja nügib Maiat pisut eemale.

      „Aga lubage, et te midagi ei räägi!“ ütleb Muhammed.

      „Mida ei räägi?“ küsib Maia.

      „Et ma siin seisan ja Barbrot ootan. Nüüd, kui meil on armastusefestival …“

      „Mõtlesid juhust kasutada!“ ütleb Lasse.

      Maia mõtleb järele.

      „Oot-oot,“ ütleb ta. „Kas sa sellepärast rahakogumise algatasidki? Et saaksid Barbrole musi anda?“

      Muhammed

Скачать книгу