Kreeklase armuke - Monika Rahuoja-Vidman

Скачать книгу

>

      Silmipõletavalt sillerdas päike läbi lennujaama suurte klaasseinte, peitudes aeg-ajalt akna tagant mööduvate lennukite varju.

      Heledapäine, pikajuukseline ja sale neiu, reisikott õlal, kiskus kulmud kipra ning kissitas silmi. See ei aidanud. Ereda valguse tõttu silmadesse valguvad pisarad sundisid teda lõpuks ikkagi päikeseprille, mis hetkel pealaele lükatuna juuksehoidiku osa täitsid, ninale nihutama. Blond noor naine oli end mõned minutid tagasi Thessaloniki Rahvusvahelises Lennujaamas lennule OA901 registreerinud. Nüüd, tollikoridori läbinud, seisis ta äkitselt keset suurt saali, mille paremal poolel asuvat ääretuna tunduvat klaasseina päike oma võimuses hoidis. Ta silmitses saali teist serva, kus lennujaama kauplused ja kohvikud asusid. Kerge ohe pääses tütarlapse huulilt. Midagi polnud aga parata, tema rahakott rohkem shoppamist ei kannatanud. Teinud paar ringi kaupluste ees, neiu pöördus ning läks edasi oma värava number seitse juures asuva ootesaali poole, lastes sinnapoole kõndides pilgul uudishimulikult ringi käia. Kas kusagil on vabu kohti? Saaks rahulikult istuda?

      Aega oli veel küllalt. Lennuki väljumiseni jäi ligi kaks tundi. Ta kõndis aeglaselt edasi.

      Mõne minuti pärast õigesse ootesaali jõudnud, hingas neiu kergendatult – peaaegu tühi! Mõned reisijad, arvatavasti kaugemalt tulijad, olid siiski juba ootamas. Polnud ka ime, kui nad tulid kohaliku transpordiga lähedalasuvate saarte hotellidest. Laevaliiklus mandri-kreeka ja mõne väiksema saare vahel polnud kuigi tihe. Nii tuligi mõnel kodu poole lendajal juba varahommikul teele asuda.

      Veidi eemal oli mitu toolirida järjest päris tühjad. Neiu suundus sinnapoole. Visanud koti ühele toolidest, seadis ta end selle kõrvale istuma. Läbi seinaklaaside oli tunda kuidas päike endistviisi halastamatult kõrvetas. Ta tõusis ja nihutas end koos kotiga paari tooli jagu edasi. Päikesekiired sinnani ei ulatunud ning neiu nõjatus, päikeseprille tagasi pealaele nihutades, vastu tooli seljatuge, vaadates hajameelselt teiste reisijate poole. Kõik igavlesid. Kes oli end istmetele pikali visanud, kes luges. Üks keskealine naine vahtis, püüdmatagi tüdimust varjata ja arvatavasti midagi tegelikult nägemata, niisama ringi.

      Unisesse õhkkonda tõi elevust perekond, kes just saabus ning kelle kaks mürsikuealist poissi kohe karjudes ja kiljudes tooliridade vahel ringi jooksma hakkasid, tekitades sellega ooteruumis kerge sagina. Neid hüüdis ema, kelle kõrval seisis pikk habemik, reisikottidega edasi-tagasi nihutamisega tegelev meesterahvas. Lapsed jooksid nende juurde ning mõne hetke pärast kadus perekond ootesaalis istujate vaateväljast. Küllap asus nende lennuvärav kaugemal.

      „Oh… muretu elu inimesed… Võibolla lähevad nad vahepeal koguni kohvikusse jäätist sööma!“ arutas Mikelina endamisi. Ta poleks praegu ühest külmast, jäisest maiuspalast keeldunud. Seda pakkumas polnud aga kedagi ning neiu vaatas hajameelselt ringi. Enamus ootajaid istusid temast vasakul. Paremal, kohe seina ääres, istus vaid üks inimene. Mikelina silmitses teda. Endalegi üllatuseks märkas ta korraga, et ei saa võõralt enam silmi ära. Miskipärast tõmbas too tumedapäine, lokkis juuste ning seksika olemisega noormees, kes seljaga tema poole istus, tütarlapse tähelepanu nagu magnetiga endale. Kehakuju järgi otsustades tundus noormees olema pikk ning maskuliinne. Tumedad juuksekahlud tema kaelal olid vallatult krullis ning ta jõi väikeste sõõmudega Coca-Cola't, toetades vahepeal pudelit hoidvat kätt tooli seljatoele. Tüdruk jälgis teda mõned pikad minutid. Noormees istus häirimatult. Ta ei osanud loomulikult aimatagi, et on kelleski huvi äratanud.

      „Pöördu, pöördu!“ palus neiu mõtteis, „näita ennast! Oled sa nii nunnu ja armas… kui paistad? Ooh! Tundub vähemalt, et oled…“

      Noormees rüüpas taas mõned väikesed lonksud colat. Ta ei pöördunud ega vaadanud ka niisama kõrvale.

      Mikelina kõverdas pettunult huuli – kas tõesti tema telepaadivõimed ei mõju noormehele? Hm. Ilmselt mitte. Tüdruk hingas mõned korrad sügavalt sisse-välja ja püüdis seejärel keskenduda ning sundivamalt mõelda:

      „Otsekohe pööra ennast! Nüüd!“

      Midagi ei juhtunud. Noormees istus endiselt millestki välja tegemata seljaga ootesaali poole ja tema ümber toimuv ei paistnud teda mitte kõige vähematki huvitavat.

      Pärast mõnda aega väldanud telepaatilise sõnumi tulutut edastamist ning ootamist, et ootamist nägu näha, tüdruk tüdines:

      „Ah, võibolla sa polegi nii kena… tundetu mühakas selline! Ole siis nii vastik jah.“

      Igaks juhuks kortsutas ta veel kord laupa, pilutas silmi ning ajas huuled jonnivat last jäljendades prunti. Teda ennast ajas see lollitamine lõpuks naerma, kuid paremat ajaviidet polnud. Pealegi, ei või ju teada. Ehk aitab see võte telepaatilist mõtet paremini edastada? Ei, ei aidanud! Noormees ei reageerinud.

      „Jessuke, aitab küll!“ otsustas blond neiu lõpuks. „Kaua võib end niimoodi, olgugi, et vaid ajaviiteks, tundmatu meesterahva kulul lõbustada?“

      Lõpetanud noormehele kuklasse vahtimise, asetas tüdruk käe üle reisikoti ning kallutas silmi sulgedes pea kuklasse, vastu tooliserva. Eemaldudes sel moel ümbritsevast, viisid tema mõtted teda, nagu nad terve selle puhkusenädala jooksul juba tuhandeid kordi varemgi olid teinud, taas kodumaile. Täpsemini öeldes, sellesse kitsukesse kahetoalisse korterisse, mida ta juba kaks aastat oli jaganud Jaaguga. Kas ta on tagasi jõudes nõus jätkama kohati meelemõistuse kaotuseni ärritavat, vahel peaaegu minestamiseni naudingut ja nalja pakkuvat elu Jaaguga? Selles oli küsimus. Nende lahkuminek nädal tagasi polnud just kõige meeldivam olnud.

      Nüüd siin lennujaama pehmel toolil istudes ja ajas tagasi mõeldes tundus see, järjekorras juba mitmes, tobe tüli Jaksiga nii uskumatult mõttetu. Mikelina oli ammugi aru saanud mis mees Jaak tegelikult oli. Kohati täielik memmekas. Kleepus teine ema külge ja ei osanud tema abita hakkama saada. Aga mis siis? Kas variant mehest, kes pidevalt nina täis tõmbab, tablette neelab või naistega ringi ajab oleks parem olnud? Ja see tema igavene ja igavesti riiete ning asjade vedelema jätmine? Märjad käterätikud vannitoapõrandal, vetsupoti prilllaud alati üleval ja kaas lahti, iga uue hambapastatuubi kork veega alla lastud, riided voodi kõrval põrandal lebamas, kohvikruus seal, kus ta viimati istus… See mehe järelt koristamine ei võtnud tegelikult palju aega. Pealegi, tõele au andes, see polnudki see, mis neiut kõige rohkem ärritas. Vihale ajas teda just see Jaagu pidev vingumine, et näe, emal raha on, aga kasutab seda ei tea kus. Praktikas nägi see „ei tea kus“ välja nii, et ema kasutas oma raha koos elukaaslasega reisimiseks. Ja andis liiga vähe pojale. Jaagu arvates. Mikelina aga teadis, et terve Jaagu majandus oli peaegu sajaprotsendiliselt tema ema rahakotile toetuv. Maksis ju viimane nende üüri ja Jaksi autoliisingut. Rääkimata viiesajastest mis ema rahakotist Jaagu püksitaskusse hõljusid. Korduvalt püüdis neiu elukaaslasele seletada, et see on ju tema ema raha, millest nad elavad. Heitis Jaagule ette tolle mõttetut raharaiskamist kasiinodes. Põhjendas kannatlikult, et mehe ema on kõvasti tööd teinud, no las sõidab inimene ringi, puhkab ja naudib elu. Ta on ju selle ära teeninud. Palus üha uuesti ja uuesti Jaaku, et too ometi lisatööd otsiks. Veel parem, kui lõpetab kasiinos mängimise. Mis siis viga oleks!

      Ohe pääses neiu huulilt ning tõi ta korraks tegelikkusse tagasi. Avanud silmad, vaatas ta ringi. Rahunes seejärel. Läheduses polnud kedagi kuulamas. Taas sulges ta silmad ja nõjatus tooli seljatoe vastu. Mõtted liikusid taas kodustele asjadele.

      „Teenigu rohkem raha, kui kasiinos nii palju kaotab, et ise oma arveid maksta ei suuda,“ arutas Mikelina, „aga ärgu nõudku ema käest üha rohkem ja rohkem raha juurde.“ Meenus, kuidas ta korduvalt oli selle teema jutuks võtnud. Midagi ei muutunud. Jaak ei viitsinud teda kuulatagi. Mõnikord kadus aga kohe uksest välja, kui neiu teema üles võttis. Neiu väsis sellest pidevast pingest nende vahel ning jõudis lõpuks selgusele, et see mehega rääkimine ja talle, Mikelina arvates, õigete seisukohtade selgeks tegemine on lihtsalt üks lootusetu ettevõtmine. Iga katse viis ainult tülini.

      „Mul on sellele rahale õigus!“ kuulutas noormees kategoorilisel hääletoonil. „Ja üldse, miks see nässakas Harald igale poole kaasa tiritakse?“ Pärast mõnesekundilist arupidamist lisas ta tavaliselt oma põhjenduse:

      „Nemad laiutavad majas, meie peame siin sinu üürikorteris virelema! Eriti idiootlik, kui nad ise on rohkem reisidel või suvilas.“ Harald oli olnud Jaagu ema elukaaslaseks viimased kaheksa aastat.

      Mikelina oli kõigest sellest nii tüdinud. Ta tahtis ise, ilma abita, hakkama saada. Iseseisev olla. Soovis, et ka Jaak pingutas selle nimel. Kas seda oli siis palju tahetud?

Скачать книгу