Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv

Скачать книгу

lahti saamiseks. Kui nad selleks ajaks läinud ei ole, võtame neil natist kinni, viime nad tänavale ja peksame neilt Hitleri armastuse seest välja. Nii, poisid, kes jooki veel ei ole võtnud, võtke jook ja võtame laua juures aja maha.“

      Neli eesti noormest võtsid joped ja ütlesid baaridaamile, mis nad külmkapist kaasa tahavad. Enne klubist väljumist kinnitasid nad baaridaamile, et lahkuvad siit niimoodi ainult puhtast austusest tema vastu ja tundsid kaasa baaridaamile ees ootava õhtu pärast. Siis nad lahkusid rahulikul ja väärikal sammul.

      Nüüd võis öelda, et piljardiklubi Bamba oli eestlastest puhastatud. Ainukesed eestlased olid Eve ja Piret ning kaks baari töötajat. Sellegipoolest olid kaks aktiivset selli, kes enne nende laua juurde olid siirdumas, aga kakluse pärast selle katkestanud, nõuks võtnud kontrolli jätkata.

      Varsti seisidki nad Eve ja Pireti laua juures. Meeste näol oli ülbe, enesekindel naeratus, aga sõjakust oli vähem kui mõned hetked tagasi. Tundus, et neid huvitas juba rohkem mõne naisterahva leidmine kui eestlastele koha kätte näitamine.

      Pikem mees küsis algatuseks: „Neiud, kuidas õhtukene läheb?“

      „Kuidas lükkad, nõnda ka läheb,“ vastas Eve.

      Eve rääkis head vene keelt, sest suhtles töökohustuste täitmisel igapäevaselt nii eestlaste kui venelastega.

      „Vot kus ütles! Julge natsionalistike ja ilus nagu Eva Braun. Miks te teistega koos jalga ei lasknud? Ma nägin enne siin lauas veel kahte meest ja ühte naist,“ küsis sama mees.

      „Meid ei huvita see poliitika jama,“ vastas Eve ja võttis kokteiliklaasist viimase lonksu. „Meid huvitab rohkem väike pidu ja kenad mehed.“

      „Nii et teie ei kardagi meid, või mängite lihtsalt kangelasi?“ küsis teine mees.

      „Mulle tundub, et te päris naistepeksjad ka ei ole, või eksin ma?“ vastas Eve küsimusega.

      „Ilma erilise põhjuseta ei peksa jah, eriti veel ilusaid tüdrukuid nagu sina,

      Eva Braun,“ alustas esimene mees kergelt flirtivat juttu. „Kuulge tüdrukud, teil on joogid täitsa otsas. Kas me võiks teile uued joogid tuua ja vähe juttu ajada?“

      „Võib, kui te ennast viisakalt üleval peate,“ vastas Eve.

      „Kuidas sinuga on, vaikseke,“ küsis teine mees Piretilt.

      „Võib ikka. Ma olengi selline tagasihoidlik. Ärge pange tähele,“ vastas Piret.

      „Enne kui kokteili tooma lähete, on mul veel üks küsimus,“ küsis Eve, liikuma hakanud mehi hetkeks peatades. „Peale meie on seal teisel pool saali veel paar eestlast ja minu meelest ei ole nad kuidagi ilusad tüdrukud. Miks te neid välja ei ajanud?“

      Esimene mees naeratas ja vastas.

      „Nende eest kostsid nende vene sõbrad. Nad veensid meid, et tegemist ei ole natsionalistidega, vaid internatsionalistidega.“

      „Nad ei olnud ka nagu päris eestlased, pigem pooleestlased. Neil on venelasest tööandja, kes austab väga Venemaad. Nad näitasid moblast pilti, kus nende ülemuse 600 Mersu tagaaknal on tsaari kroon koos ristatud Venemaa lippudega,“ täiendas teine mees.

      „Selge,“ vastas Eve. „Rohkem küsimusi ei ole. Jääme kokteile ootama. Mulle džinn toonikuga palun.“

      „Viin apelsinimahlaga,“ teatas Piret.

      Mehed tõid baarist kokteilid ja istusid lauda. Esimene meestest oli Aleksandr ja teine Sergei. Mehed pidasid ennast tõesti viisakalt üleval ega olnud liiga pealetükkivad. Lauast käis aeg-ajalt läbi teisigi sellest seltskonnast ja kui mõni prooviski vähe pealetükkivamalt käituda, tegi Aleksandr märkuse, et on kokkulepe viisakad olla. Teised kuuletusid vastuvaidlematult. Jutt käis natukene kohalikust elust ja oludest, aga peamiselt koosnes tavalisest kõrtsiflirdist. Mehed tõid pidevalt baarist jooke juurde, millest nad enamiku ise ära jõid. Paari tunni pärast oli seltskond juba tugevalt purjus. Siis otsustaski Eve meeste kohta natuke täpsemalt küsida.

      „Aleksandr, ma ei ole küsinudki, kust kandist sa pärit oled,“ küsis Eve.

      „Mis siis, on see oluline?“ küsis Aleksandr.

      „Ma mõtlesin, et oleme mõnusalt juba tükk aega juttu ajanud, sinasõprust joonud, aga ma ei teagi kust kohast sa pärit oled,“ vastas Eve Aleksandrile sügavalt silma vaadates.

      „Olgu peale. Ukrainast olen, Sevastoopoli kandist. Rahvuselt olen venelane, mitte ukrainlane.“

      „Kas te kõik olete Ukrainast pärit?“ päris Eve edasi.

      „Ei, igalt poolt, aga peamiselt Venemaalt. Tulime siia objektiga tutvuma ja mais tuleme tööd tegema. Kuule, siis võiks jälle kokku saada. Kas sa mulle telefoninumbri jätad?“

      „Jätan, ma otsin pärast jope taskust visiitkaardi,“ vastas Eve ja küsis edasi. „Nii et tulite töökaaslastega lihtsalt pärast objektiga tutvumist, kõik nagu üks mees pidu pidama.“

      „Ei mitte päris kõik. Siia tulid umbes pooled, osa läksid kaugemale linna peale hulkuma, mõned ei võta eriti napsi, need läksid juba magama. Me ööbime siin nurga taga hotellis Hotell 53. Küsisime, mis siin lähedal veel lahti on ja kus saaks piljardit mängida. Siin me nüüd olemegi.“

      „Ma vist arvasin ära, kes te olete,“ naeratas Eve kergelt vindise inimese kombel ja jätkas pärast pausi: „Te olete need Ukraina keevitajad, kellest ajakirjanduses pidevalt räägitakse.“

      „Kas ma näen keevitaja moodi välja?“ küsis Aleksandr edasi.

      „Ma ei tea. Ma ei tunne ühtegi keevitajat. Ma arvasin, et keevitajad on suured ilusad musklis mehed, kes hoiavad raskeid rauatükke ühes käes ja teisega proovivad neid mingi keerulise aparaadiga suure metallikolaka külge sulatada,“ itsitas Eve koketeerivalt.

      „Me ei ole keevitajad,“ naeris Aleksandr Eve jutu peale.

      „Millega te siis tegelete?“ küsis Eve edasi.

      Aleksandri silmadesse tekkis äkki valvsus. Ta muutus äkki täiesti kaineks, aga see kestis ainult hetke. Siis ta naeratas laialt ja patsutas Evet usaldavalt.

      „Me oleme spetsialistid. Mis spetsialistid, ei saa ma sulle öelda. Meil on töölepingus niimoodi kirjas. Saad aru, ärisaladus. Ära rohkem päri, jääd noorelt vanaks. Mul oleks nii kahju, kui sinusugune kena tüdruk jääb noorelt vanaks.“ Aleksandr kummardus Eve poole ja sosistas talle kõrva. „Mul on tunne, et ma ei kannata maini välja, et sinuga klubisse tantsima minna. Teeme siin kohe ühe tantsu, kuigi ma saan aru, et see ei ole just tantsuklubi.“

      Eve nõustus ja nad läksid tantsima. Nad tantsisid ja rääkisid veel poolteist tundi. Lõpuks tundis Piret, et tal on sellest seltskonnast villand ja kokteilid hakkasid ka südant läikima ajama. Ta tegi Evele ettepaneku vaikselt minema minna. Eve nõustus. Nad tellisid igaks juhuks takso, et vältida tüütuid kojusaatjaid, kuigi tegelikult polnud kummagi kodutee pikk.

      Selles suhtes oli neil õigus. Saatjaid ja lehvitajaid jätkus neil trepilegi.

      KOOSOLEK SPACECOMI KONTORIS

Reede 20. aprill 2007

      Oli reede, 20. aprill 2007. Venemaa kodanik Vitali Gerassimov istus oma kabinetis ja uuris venekeelset pressi nii paber- kui ka netiväljaannetest. Lisaks olid tal laual Tallinna Venemaa saatkonna poolt koostatud eestikeelse pressi vene keelde tõlgitud ülevaated.

      Vitali Gerassimov elas Eestis alaliselt tähtajalise tööloa alusel. Ametlikult oli ta tööl raudteefirma Spacecom koordineeriva logistikuna, koostegevustes Severtransiga. Ta oli nii-öelda Severtransi esindaja. See töökoht oli kattevari tema Eestis viibimisele ja põhjendas ka tihedat liikumist Venemaale ja tagasi. Samuti ka tihedat suhtlemist Tallinna Venemaa saatkonna majandusatašeega. Vitali oli 38-aastane, luureohvitseri haridusega ja eriväljaõppega rahutuste ning diversiooniaktide korraldamisel. Ametlikult oli ta töötanud FSBs ainult neli aastat üheksakümnendate keskel ja siis suundunud ettevõtlusse. Tegelikult oli ettevõtlus ainult kattevari. Ta oli väärtuslik agent, kellel olid kogemused juba teist

Скачать книгу