Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan

Скачать книгу

teha, vähemalt kahemeheparve mitte,” teatas Jan. Poisid hakkasid kõva häälega naerma. Nad olid parajad soss-sepad.

      Janile meenus taas Robinson Crusoe, kes õppis vigadest.

      „Oleme ikka ühed Robinsonid küll!” lausus ta.

      „Mis Robinsonid?” ei mõistnud Villu, millest Jan räägib.

      „Ah ei midagi…” sõnas Jan naeratades.

      Sõbrad tilkusid veest ja riietele oli jäänud mingi roheline kirme.

      „Näed, pole see vesi puhas midagi,” ütles Jan.

      „Jah, haiseb kah, aga ju see on vetikatest,” nentis Villu. „Aga noh, solk ei tapa.”

      „Solk jah, ma küsisin isalt, mis tiigid need on. Isa ütles, et kogu see vesi on tulnud Kelleri vetsudest,” jagas Jan nüüd oma teadmisi.

      „Ei usu, tõesti või?”

      „On-on! Isa ütles, et need on settetiigid, kus must vesi settib. See tiik on natuke puhtam, aga too teine on päris must.”

      „Ah, vahet pole,” sõnas Villu.

      „Pole jah, aga tuleb ikkagi vette kukkumisest hoiduda. Tuleb korralik parv ehitada. Tead, Villu, tundub, et me peame kellegi veel kampa võtma.”

      Villu mõtles hetke.

      „Me ei saa üksi hakkama,” jätkas Jan.

      „Kui suure parve me siis ehitame, et kahekesi hakkama ei saa?” uuris Villu.

      „Ma ei tea, aga vaata, need pikad palgijupid seal metsa ääres, need on päris rasked ja neid tuleb sealt palju ära vedada. Parem oleks, kui meid oleks rohkem. Võib-olla isegi neli,” seletas Jan sõbrale.

      Villu vaikis ja mõtles.

      „Aga kelle me peaksime kutsuma?” kostis ta hetke pärast.

      „Ma mõtlesin, et Silveri võiks kutsuda. Ta on päris tugev ja lahe tüüp,” pakkus Jan. „Ja võib-olla Mardi, temaga saab alati nalja ja ta pole mingi pugeja ka.”

      Villu kahtles. Ta tõusis, tõmbas märja särgi seljast, kloppis seda ning heitis selle heina peale kuivama.

      „Nojah, käivad kah,” ütles ta mokaotsast. Villu oligi pika mõtlemisega ja vähese jutuga poiss. Ta vajas otsustamiseks aega.

      „Äge! Lähme siis koju. Ma lähen õhtul Silveri ja Mardi juurest läbi ning homme tuleme korralikku parve ehitama,” teatas Jan ja venitas end püsti. Ta korjas tööriistad kokku ja pani põõsa alla, tõmbas heina peale ning astus paar sammu eemale, et vaadata, ega asjad ei jäänud paistma. Kõik oli korras, polnud karta, et keegi need leiaks.

      Märgade riietega ja haisedes jätsid kaks sõpra tiigi ja ihaldatud saare selja taha, et järgmisel päeval tagasi tulla ning plaani jätkata.

      PARVEEHITAJAD PANEVAD KAMBA KOKKU

      „Mis sa homme teed?” küsis Jan, nagu räägiks millest ki täiesti mõttetust, ja toetus õlaga vastu Silveri välisukse piita.

      „Mis siis on?” küsis punapäine ja pikka kasvu Silver hooletult vastu, sügades samal ajal selga. Ta oli Janist peajagu pikem turske kuju.

      „Meil on Villuga üks lahe mõte ja mõtlesime, et sa võiks kampa tulla. Ja Mardi võtaks ka,” jätkas Jan.

      „Kuule, poiss, kes sul seal on?” kostis toast Silveri ema hääl.

      „Jan,” vastas Silver.

      „Kutsu ta sisse, mis te seal ukse peal passite.”

      „Olgu, lähme siis tuppa,” kutsus Silver sõbra endaga kaasa.

      Jan teadis juba, mis Silveri toas juhtub. Silver elas ühes toas koos kahe noorema õega. Vanem neist oli Jani klassikaaslane, noorem aga päris väike ja hirmus tüütu. Alati oli ta jalus ja tahtis kuulata, mida poisid räägivad. Tavaliselt lõppes see sellega, et Silver hüüdis midagi umbes niisugust: „Vaata, sul on putukas voodi peal!” Sellele järgnes kohutav kisa ning tüdruk oli toast kadunud nagu keravälk. Putukaid kartis ta üle kõige maailmas ja nendega hirmutades sai Silver õest hoobilt lahti.

      „Kuule, tohman, tee minekut!” ütles Silver väiksele õele ja lõi tüdrukule sõrmega vastu pead nipsu.

      „Emmeee!” hakkas tüdruk kisama. „Venna kiusab jälle!”

      „Ära kisa siin, kao minema, me tahame rääkida.”

      „Emmeee! Venna ei luba mul toas olla!”

      „Kuule, mis sa karjud, mine teise tuppa!” urises Silver ja andis õele uue nipsu.

      „Ma räägin kõik emmele ära ja issi annab sulle rihma!” virises tüdruk järjekindlalt edasi.

      Janil väiksemaid õdesid-vendi polnud ja seepärast ei olnud ta sellise vingumisega harjunud. Ta ei kujutanud ette, kuidas Silver suutis kahe õega ühes toas elada. Jani arvates oli see äärmiselt tüütu.

      Silveri kiusamistehnika aitas ning õde jooksis toast minema. Enne ukse sulgemist keeras ta ümber ja teatas nipsakalt: „Kui issi töölt koju tuleb, siis ma räägin talle kõik ära ja ta võtab sult ratta ära. Siis käid jala, lollpea!”

      „Jajah, kao nüüd minema!” ütles Silver ja viskas sussi vastu ust, mis imekiirelt kinni tõmmati.

      „Oma tuba oleks ikka hea,” lausus nüüd Jan, kes oli õe ja venna nääklemist vaikselt pealt vaadanud.

      „Sul veab, sul on vanem vend,” teatas Silver.

      „Jajah, veab mul jah!” ütles Jan irooniliselt. „Ta kiusab mind ka, ainult natuke teisiti kui sina oma õdesid,” tunnistas ta naerdes. „Täitsa segane – ükskord kui ma õhtul vannist tulin ja voodisse magama läksin, oli ta just enne minu tulekut teki alla roninud ja peeretanud. Ise oli juba oma voodis ja tegi näo, et magab. Jube hais oli, kui ma teki alla läksin, ja ma ei saanud aru ka, mis värk on. Nõme tüüp selline!”

      Silver turtsatas.

      „Mis siin naljakat on?” torises Jan.

      „On küll,” teatas Silver ja naeris edasi.

      Jan taipas, et ilmselt oli Silver oma õdedega midagi samasugust teinud. Vanemate vendade lollid naljad… Nüüd tundis ta Silveri õdedele kaasa, sest vanemad vennad võisid vahel ikka väga vastikult käituda.

      „Mis plaan sul siis oli?” vahetas Silver teemat.

      Jan sättis end voodiäärel mugavamalt istuma.

      „Kas sa tead neid kahte tiiki seal metsa ääres?” küsis ta.

      „Noh, tean.”

      „Vaata – me Villuga mõtlesime, et peaks sinna saarele onni ehitama.”

      Silver elavnes.

      „Me täna juba möllasime terve päeva seal ja proovisime parve ehitada, aga see ei kukkunud hästi välja. Peame uue ja suurema tegema. Kas sa tahaksid ka kampa tulla? Et Villu, mina, sina ja võtaks Mardi ka…”

      Silver ei mõelnud pikalt. „Oh, lahe mõte! Kui suur see saar on?”

      „Selline paras. Oma paarkümmend sammu kindlasti risti üle kõndides. Üks kuusk on ka peal,” jätkas Jan. „Ainult et jah, sinna on ilma parveta raske saada, sestujuda seal ei taha, vesi on must.”

      Silver teadis, mis tiigid need olid. „Muidugi on seal must vesi, need on ju reoveetiigid,” ütles ta veendunult. „Aga kala pidi seal hullumoodi olema.”

      „On jah, me püüdsime Villuga terve kotitäie.”

      „Väga lahe! Oled Mardiga juba rääkinud?”

      „Ei ole veel, aga pärast käin ta juurest läbi. Ju ta on nõus tulema.”

      „Kindlalt on,” ütles Silver.

      „Issi

Скачать книгу