Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan

Скачать книгу

eks hea meelega olnud kuskil mujal, ilma tumerohelise pintsaku ja kõri kägistava peenikese, pisikeste ruutudega lipsujupita – ta polnud kunagi varem lipsu kandnud. Kõik Jani ümber kannatasid. Osalt kõrvetava kuumuse, peamiselt aga kokkusaamise põhjuse tõttu.

      Kokkutulnute seas askeldas turske, pisut punetava näo, enesekindla käitumise ning hästi selga istuva ülikonnaga mees. Ta astus punaseks nutetud silmadega naise juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Süsimusta peaga, üksikute esimeste hallide juuksekarvadega naise pilk eksles üle mornide nägude ja peatus Janil.

      Jan tundis naist hästi. Ta nägi teda igal hommikul, kui kooli läks. Jan pidas teda parimaks emaks, kes ühel lapsel olla sai. Tema nimi oli Maria ja ta oli Jani pinginaabri Villu ema. „Näe, pane tasku,” ütles Maria talle alatihti ja surus kommi pihku. Harva oli see tavaline komm, ikka võõramaine, mida naljalt iga päev ei saanud. Kogu nende korter lõhnas sama magusalt kui maitsesid need kommid.

      Jan saabus Villu maja ette, võttis seina ääres teiste inimeste vahel koha sisse ja jäi ootama. Räpakalt laotud punastest tellistest krobeline majasein oli just kui äsja küpsetaja vahelt tulnud kuum vahvel. Päike surus oma teravad kiired otse Jani lagipähe ja tedretähnilistele põssid pluusikaeluses.

      Maria vaatas Janile otsa, naeratas ning juhatas tundmatu mehe tema poole. Võõras otsis rahva seast õiget nägu ja noogutas.

      Mees kiirustas majja. Hetke pärast oli ta kandilise tahvliga tagasi ja astus otse poisi suunas.

      „Tere, sa oled vist Jan?” küsis ta toonil, mis teadis vastust. Mehel olid head silmad, mida ääristasid väiksed peenikesed kortsud. Need tegid tema ilme pisut kavalaks. Jani pinginaabril Villul kortse polnud, kuid muidu meenutas mehe nägu just Villut.

      „Jah,” sosistas Jan. Talle tundus, et on meest varemgi näinud.

      „Mina olen Karl. Mõtlesin, et sina sobiksid kõige paremini plaati kandma,” lausus mees ja kergitas käes olevat tahvlit Jani poole. Jan haaras sellest kahe käega kinni, kivitahvel osutus ootamatult raskeks.

      Karl juhatas Jani end kolonni sättivate inimeste ette. „Kui muusika hakkab mängima, hakka vaikselt liikuma,” lausus ta poisile poolsosinal.

      Jan jäi ootama. Talle meenus, kes see võõras mees oli. See oli Villu onu, kes töötas kaubalaeval. Onu Karl oli suu rema osa ajast välismaal ja tagasi tulles tõi alati Villule ja tema vanemale vennale maiustusi. Sealt olidki pärit Villu ema antud kommid.

      Jan seisis ja tema koormale oli lisandunud kivist tahvel. Ta langetas pilgu ja luges ühelt poolt siledaks lihvitud hallilt kiviplaadilt graatsiliste tähtedega graveeritud kirja „Armas Villu Juhanson”, ja selle all „14. märts 1972 – 7. september 1982”.

      Jan tõstis pilgu liivaselt asfaldilt ja vaatas enda ees seisvat veokit. Kroogitud tumepunase riidega kirst autokastis tekitas temas hirmu, kuid veelgi enam segadust. Ta mõistis küll, mis oli mõne päeva eest juhtunud, kuid tundis surma lähedust esimest korda ja see oli midagi kirjeldamatut – hiilivat ja hirmutavat.

      Kõik jäi liiga vaikseks. Oli 1982. aasta september. Koolivaheaeg oli olnud nii põnev, ja äkki…

      Jan võpatas – matuseorkestri puhkpillid alustasid oma jorinat ja auto tema ees võttis paigalt. Jan hakkas pinginaaber Villu järel minema. Villu istekoht koolis Jani kõrval oli olnud juba mitu päeva tühi.

      ESIMENE OSA KUIDAS SARVEDETA SAATANAD PÕRGU VAALA KAITSESID

      KALAPÜÜGIL SÜNNIB VAPUSTAV PLAAN

      „Aga sa pista uss korraks suhu ja siis vaata, kuidas näkkab!” jagas Villu oma teadmisi kalapüügist.

      „Loll oled või?!” hüüdis Jan, ise sõbra soovituse üle naerdes, kuid nõuande paikapidavuses ka mõnevõrra kaheldes. „Sa vist käid isaga liiga palju kalal, et sellist juttu ajad. Purjus mehed teevad nii,” lisas ta targalt, sest teadis, et mehed tulid alati kalalt, viinahais küljes.

      „Isa teeb alati nii ja kogu aeg saab kala,” ei jätnud Villu jonni.

      „Minu pärast tehku, aga mina ei kavatse seda limast vihmaussi suhu panna. Küll siin näkkab niisama ka,” lausus Jan. „Miks sa ise ussi suhu ei pane?”

      „Miks-miks! Näed ju, et ma püüan saiaga. Ma tahtsin näha, kas sa julged seda teha,” ütles Villu ja hakkas ise ka naerma.

      „Ja nüüd olen siis sinu arust argpüks või?”

      „Nojah, natuke ikka.”

      „Püüa kala, ära aja lolli juttu,” lõpetas Jan vaidluse.

      Keset järve, mille kaldal poisid istusid, ilutses väike saareke. See polnud tavaline järv. Esiteks oli ta kolmnurkne – tavalised järved polnud niisugused. Ja teiseks oli selles järves tohutult kalu. Nii palju, et isegi oskamatud kalamehed lahkusid sealt pärast mõnetunnist kaldal kükitamist ämbritäie ahvenate, kokrede ja särgedega. Selle järve ääres kala püüdmine oli lausa igav, sest õnne ja oskusi ei läinud üldse tarvis. Vaja oli ainult õngeritva ja ussikesi või saia, mida konksu otsa panna.

      Seda teadsid nii Jan kui ka Villu, kes õngitsemiseks alles ettevalmistusi tegid. Vihmaussi suhu panemine – isegi kui see oli vanade kalameeste komme – olnuks sellest järvest püüdes kas rumal või… No igatahes poleks sellest mingit kasu olnud, sest kala oleks näkanud nii või teisiti.

      „Oh sa poiss, mul juba rabab!” hõiskas Jan ja sikutas ritva ülespoole. Ta tõmbas seda järsult üle pea, nii et nööri otsas olev kork ja konks maandusid suures kaares poiste selja taha pika heina sisse. Konks oli aga tühi.

      „Ära tõmble niimoodi,” ütles Villu. „Lase kalal rahulikult näksida ja kui kork vee alla vajub, siis tõmba välja.”

      „Aga kork ju liikus, järelikult kala oli otsas,” kaitses Jan oma teguviisi.

      „Muidugi liikus, kala ju hakkas ussi sööma, aga ta polnud veel konksu otsa jäänud,” ütles Villu.

      „Kust sa tead, mis ta seal vee all teeb?”

      „Ega teagi, aga isa on rääkinud, et nii käib,” lausus sõber.

      Villu isa oli osav kalamees, kes võttis poja tihti järve äärde kaasa. Lõuna-Eestis, kus poisid elasid, oli palju väikseid veekogusid. Mõne ääres sai ainult kaldalt püüda, kuid mõnele võis ka paadiga minna, mis oli eriti lahe. Vähemalt Villu jaoks. Nii teadiski Villu, kuidas kalamehed käituvad ning mida teevad, et midagi ka konksu otsa jääks. Ussikese suhu panemine oli siiski kalamehenali, mida oskamatute õngitsejate arvel tehti.

      Villu niisutas väikest saiatükki suus ja veeretas siis näppude vahel, kuni tekkis kuulike. Õrnalt sättis ta selle konksu otsa ja viskas ka enda õnge vette.

      „Tead, me peaks sinna saarele onni tegema,” ütles Jan unistavalt ohates. Sõbrad vaatasid poolesaja meetri kaugusel olevat madalat küngast, mis meenutas veest välja ulatuvat vaalaselga.

      See oli tõesti vaala moodi. Mitte niisama vaala, vaid vett välja purskava vaala moodi. Vaaladel on turjal õhuauk, kust nad pinnale tõustes õhku hingavad. Enne sissehingamist puhuvad aga vett välja, nii et see purskkaevujoana õhku tõuseb. Sellel saarel oli kujuteldavaks veejoaks umbes meetri kõrgune üksik kuusepuu. Miks just üks ja kuidas see sinna kasvama oli sattunud, seda poisid ei teadnud.

      „Ega su isal äkki kummipaati ole?” jätkas Jan.

      „Ikka on, aga mulle ta seda ei anna. Ta käib sellega kalal.”

      „Kuidas me sinna siis saame?”

      Villu ei saanud probleemist aru. „No aga ujume, see pole üldse pikk maa.”

      „Kuule, mina ei kavatse sellesse vette minna!” teatas Jan veendunult. „Kas sa pole siis kuulnud, et see pole ujumiseks kõige puhtam?”

      „Paljugi mida räägitakse, aga isa ütleb alati, et kui kalad elavad, siis on kõik korras, sest kala elab ainult puhtas vees,” targutas Villu jälle isalt kuuldud teadmisi.

      „Nojah, see võib nii olla küll,” tunnistas Jan, kuigi pisut pettunult. Ta oli veendunud, et see vesi pole puhas, sest nii oli ta kuulnud öeldavat. Järve kõrval oli veel üks väike veekogu, mille vesi oli kindlasti väga must. Seda oli nii ninaga tunda kui ka silmaga näha. Seal ei käinud keegi kunagi kalal ja ega seal ilmselt kalu olnudki.

      Jani arvates polnud ka saarega järv puhas. Ta pani ridva kõrvale ja

Скачать книгу