ТОП просматриваемых книг сайта:
Džanga varjudega. Aleksei Pehhov
Читать онлайн.Название Džanga varjudega
Год выпуска 2012
isbn 9789985325018
Автор произведения Aleksei Pehhov
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Säh!”
Ma võtsin relva ja tõmbasin tera poolest saati tupest välja.
„Rubiinveri?”
„Mh-mh, Kania sepis. Hea teras.”
„Oh sa poiss! Nagu Alistani mõõk kohe!” Nähes punakalt helkivat tera, vilistas narr imetlusest.
„Aitäh, Ümiseja.” Ulatasin relva kahetsusega sõjamehele tagasi. „Tõesti suurepärane teras, kuid põhjustab liiga valju müra. Kas midagi lihtsamat ei ole?”
„Meil on seda kraami küllaga. Näh, võta minu oma!” Laternamees ulatas mulle pistoda.
„See käib küll,” noogutasin ma tänulikult ja kinnitasin relva vööle.
Kui midagi peaks juhtuma, siis on mul salataskus habemenuga ning kotis terve arsenal võluvigureid, mis ma ostsin Avendumist lahkumise eelõhtul.
„Kli-Kli!” Alistan astus narri juurde. „Oled sa kindel, et sul ei ole kaasas midagi lubamatut?”
Narr läks turri, nagu oleks teda süüdistatud kuninga reetmises, ning tõmbas oma tumeda kuue hõlmad laiali, paljastades laia vöö, millel rippus neli rasket viskenuga. Kaks paremal ja kaks vasakul. Ma ei mäleta, et ta oleks kogu meie retke jooksul kordki relva tupest välja võtnud.
„On see kõik? Sa ei ole midagi ära peitud?”
„Ma olen tühi nagu veinipudel joodiku käes, milord,” vastas Kli-Kli siira häälega.
„Hästi.” Alistan paistis pahareti sõnu uskuvat. „Kuid pea meeles: kui hakkad vahtide kallal keelt teritama, tuleb sul pahandusi.”
„Ma pean meeles,” ütles narr, näidates kogu oma olekuga, et teab ka ilma Alistani manitsusteta, et sõduritel pole üldse huumorimeelt.
Paharet kukkus oma arvukates taskutes tuhlama ning tõmbas välja sõlmes nööride sasikera. Mäletatavasti vedas ta meiega kihla, et paneb selle asjanduse abil toime hirmsa paharettide nõidustüki. Midagi muud peale metsiku nööri- ja sõlmepuntra polnud sellest seni veel sündinud. Kli-Kli tabas mu pilgu ja pilgutas lõbusalt silma: „Kui tarvis, põrutan nii, et mürtsub!”
„Hoiata ette, kui sa oma mürtsu katsetama hakkad,” palusin ma. „Jõuan siis naaberkuningriiki põgeneda.”
Narr heitis mulle pilgu, mis ütles selgelt, et ta on minus lõplikult pettunud, ja pistis nöörikera taskusse tagasi.
„Sa veel üllatud, Garret, kui ma oma šamanismioskused valla päästan.”
„Ümiseja!” Kidakeelne Angerjas ulatas sõjamehele mõõgatupes „venna” ja „õe”. „Hoolitse nende eest.”
„Muidugi, vennas! Muidugi,” kostis Ümiseja mõõku garraklaselt vastu võttes.
„Hakkame minema, Garret, muidu ma suren hambavalusse siinsamas põrandal!” torises päkapikk kõrtsist välja astudes.
2. peatükk
Päkapiku hammas
„Ja kuhu me läheme?” Narr jooksis hüpeldes mu kõrval.
Pahareti lühikesed jalakesed ei sobitunud liikumistempoga, mille Hallas meie seltskonnale ette andis.
„Habemeajaja juurde. Nagu sa ei teaks.”
„Ma saan aru, et mitte kingsepa juurde, Garret! Ma küsin – kuhu me lähme? Me oleme selle tunni jooksul näinud hulga habemeajajaid!”
„Sa pöördud vale isiku poole. Küsi Hallaselt.”
„Aitäh, kuid ma soovin vanaks elada. Ta on täna pahas tujus ja ma ei taha temalt midagi küsida.”
„Kui sa ei taha temalt küsida, siis ole vait, eks?”
„Päh!” hüüatas paharet solvunult ja sööstis Delerit küsimustega piinama, kuid too vastas talle umbes samamoodi nagu mina.
„Tead, Garret,” tegi Angerjas esimest korda pärast kõrtsist lahkumist suu lahti, „mind hakkab see jalutuskäik ära tüütama.”
„Mitte ainult sind,” ohkasin ma.
Olime juba tund aega mööda Rannengit vantsinud, otsides õiget tohtrit. Mismoodi kavatses päkapikk neist kõigist selle õige välja valida, jäi meile mõistatuseks. Kuid need habemeajajad, kelle juurest me olime juba läbi astunud, ei olnud õige nimetust ilmselgelt väärt.
Hallas nõudis inimeselt, kes pidi tal hamba välja tõmbama, väga palju ning nii jäid pettunud habemeajajad tühjade taskutega ja päkapikk valutava hambaga. Põhjuseid ühele või teisele hambakaksajale äraütlemiseks oli Hallasel terve mägi.
Ühel oli äri liiga räpakas, teisel taksid liiga kõrged, kolmandal sinised silmad, neljas osutus liiga vanaks, viies liiga nooreks. Kuues oli unine, seitsmes imelik, kaheksas kokutas, üheksandal karjus lõust rusika järele. Ei olnud mingisugust võimalust päkapiku meele järele olla!
Niipea kui Hallas lähenes järjekordse habemeajaja ärile, aeglustus ta samm nagu imeväel. Päkapikk hakkas venima kui purjus tigu ja üle kere värisema. Isegi pime doralislane oleks näinud, et vaesekesel on lihtsalt hirm naha vahel.
„Inimesed juba vahivad,” porises garraklane.
„Meid on vahitud sellest hetkest peale, kui me kõrtsist välja astusime,” porisesin ma vastu. „Siin pole midagi parata.”
Me olime huvipakkuv seltskond, mistõttu meid jõllitati häbenemata. Ennekõike vahtisid kõik muidugi paharetti, tema rassi esindajaid ei kohta kuningriigi linnades kuigi sageli. Kuid niipea kui inimesed silmasid päkapikku ja härjapõlvlast, unustasid nad Kli-Kli kohemaid. Kui paharette on veel mõnikord näha olnud, siis rahumeelselt kõrvuti kõndivat päkapikku ja härjapõlvlast ei kohta küll iial.
„Garret, vaata!” Kli-Kli sikutas mind käisest.
„Mida?” Ma ei näinud midagi huvitavat.
„Seda siin!” ütles Kli-Kli, osutades sõrmega juurviljapoe suunas. „Oota, ma teen kähku!”
Ma ei jõudnud suudki avada, kui paharet oli juba poodi lipsanud.
„Mis tal hakkas?” küsis Deler mult hämmeldunult.
„Igaühel omad nõrkused,” vastasin ma. „Mõni tahab hambast lahti saada, mõni armastab porgandit.”
Hallas lasi hambavihje kõrvust mööda ja oigas kõnekalt.
„Ära oiga!” käratas Deler halastamatult päkapikule peale. „Ise oled süüdi! Hädine argpüks!”
„Kes on argpüks?!” läks Hallas põlema. „Päkapikud ei karda mitte midagi! Teie habetu tõug on argpüksid! Olete endid meie mägedesse ära peitnud ja värisete seal nagu haavalehed sügistuules!”
„Miks sa siis ei lase omal hammast välja tõmmata?”
„Ma ju räägin sulle, kõlupea! Need kõik on viletsad habemeajajad!”
„Hästi … Aga miks sa oma märssi kaasas tassid?” ei jätnud Deler Hallast rahule. „Kas sa ei võinud seda vähemalt täna maha jätta? Kas sul on seal päkapikkude loitsuraamat või?”
„Mis sa üürgad nagu öökull!” plahvatas Hallas. „See on minu kott! Kannan kaasas, mida tahan!”
Päkapikk oli selle kotiga lihtsalt lahutamatu. Kuhu Hallas ka ei läinud, vedas ta oma pauna alati kaasas. Mida kott sisaldab, ei suutnud isegi kõikjale jõudev Kli-Kli välja nuuskida. Deler oli uudishimu kätte lausa suremas, muudkui mõistatas. Ma ei tea, milliseid aardeid päkapikk märsis hoidis, kuid sellest ajast peale, kui ta selle Avendumi fordis vahti pidavatelt sugulastelt sai, oli ta oma pauna hoolega hoidnud nagu kana oma elu esimest muna.
„Siin ma olen!” Meie juurde tuli rõõmsalt porgandit krõmpsutav Kli-Kli. „Noh, kas tõmbame hamba välja või ootame, kuni see ise ära kukub?”
„Ja see ajab sama joru!”