LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tal tee tiibuksega kolmandal tasandil, sulgedes tasanditevahelise läbipääsu.

      Too uks loodi tumehaldjatest šamaanide ja helehaldjatest võlurite maagia abil. Uksepoolte sulgemiseks vajasid haldjad maagilist võtit ning pöördusid abi saamiseks härjapõlvlaste poole, valetades neile, et Kondilossid on vaja kinni panna, et orkid sisse ei pääseks. Võti sulges ukse igaveseks ning vähesed on julgenud laskuda losside sügavusse mööda ümberkäiguteed, kustkaudu kurjus mingil põhjusel läbi ei pääsenud.

      Pärast seda, kui uks oli lukku pandud, hoiti võtit pikka aega Lehestikus, tumehaldjate kuningriigi pealinnas, kuni alles sel aastal võttis Musta Kuu koda võtme Musta Leegi kojalt enda kätte ja andis selle Miralissale.

      Miralissa viis püha eseme Stalkonile, kuna teadis, et need, kes võtavad ette teekonna Hrad Speini, ei saa ilma võtmeta oma missiooni lõpule viia. Läbi kolmanda tasandi tiibukse viiv tee on kõige kiirem ja kõige ohutum, või vähemasti mitte nii ohtlik.

      „Ilma võtmeta on mul lihtsam pea ogre lõugade vahele pista ning see tervena tagasi tõmmata kui läbi Hrad Speini kõndida. Kogu meie ettevõtmine muutub üha lootusetumaks. Kas on mingeid ideid selle kohta, mida me nüüd teeme?”

      „Ootame,” vastas Egrassa, libistades sõrmega masinlikult üle tema ees lebava hõbevõru. „Nüüd me ootame…”

      „Mida siin oodata? Või loodab keegi, et need sellid on nii rumalad, et toovad võtme meile tagasi koos siira vabandusega?”

      „Treš Egrassa räägib õigust, Garret. Ära kaota närvi,” sõnas Onkel ja tõstis õllekruusi habeme juurde.

      „Ma ei kaotagi.”

      „Ja tore on. Meekärg läks röövlitele järele.”

      „Meekärg?”

      „Kes siis veel? Me ei saanud ju teid lontruseid oodata,” torises rühmaülem. „Haljaid polnud siin, mina sain haavata. Milord Alistan on rüütel, mitte jäljeajaja. Teie jõlgute mööda kõrtse ja kaklete. Ei olnud ju kedagi peale Meekärje.”

      „Kas ta läks ammu?” küsis Ümiseja.

      „Jah, paar tundi tagasi…”

      „Hallas, oled küllalt istunud!” Deler suundus ukse poole. „Ell palus end välja vahetada, äkki ta jõuab veel meie rusikamehele järele.”

      Härjapõlvlane ja päkapikk läksid välja.

      „Ma arvasin, et te hoiate võtit alati enda käes, leedi Miralissa,” katkestas Kil-Kli pikale veninud vaikuse.

      Seekord ei kuulnud narrilt vähimatki tema muidu nii tavalist itsitamist ega kõkutamist. Isegi igirõõmus paharet sai aru, kui täbaras seisus me olime.

      „Minu viga, narr.”

      Haldjas tunnistab oma viga! See on midagi uut. Tavaliselt kipuvad nad teisi eksimises süüdistama.

      „See polnud kellegi süü,” rahustas milord Alistan Miralissat. „Me ei arvanud, et keegi teab, et võti on meie käes.”

      „Oleks pidanud targem olema!” hüüatas haldjatar silmade sähvides. „Minu hooletus ja minu süü! Ma ei vaevunud võtme ümber isegi kaitsemüüri tõmbama!”

      „Kuidas nad üldse meie saabumisest teada said?” sõnas Egrassa mõtlikult.

      Tumehaldjas oleks justkui mu mõtteid lugenud.

      Sellele küsimusele võis olla vaid üks vastus: meid oodati siin, ja oodati pikisilmi.

      „Keegi kandis meie tulekust ette,” vastas Alistan haldjale. „Me olime kui peo peal, kui läbi linna sõitsime. Siin on sajad silmapaarid, meid võidi otsida…”

      Angerjas astus läbi saali ja kummardas tundmatute surnukehade kohale. Ta silmitses pikalt surnud meeste nägusid, seejärel otsis külmavereliselt nende taskud läbi ja uuris käsi. Misjaoks käsi?

      „Nad on kahtlemata sõdurid,” teatas garraklane lõpuks.

      „Me näeme ise ka, et nad on sõdurid, mitte armastuse preestrinnad,”

      turtsus Onkel. „Küsimus on: keda need jätised teenisid?”

      „Oleks nad lihtsalt meid rünnanud, oleks ma oletanud, et mõni aadliperekond võttis nõuks meie salga hävitada, arvates, et me oleme nende vastaste teenistusse palgatud. Siis oleks see olnud hoiatus…” lausus Alistan pärast mõningast vaikust.

      Tore hoiatus küll! Hoiatus on see, kui sul murtakse sõrm ja lubatakse järgmine kord murda käsi ning seejärel kael. Kui sind aga pikitakse ammunooltega, siis see ei ole hoiatus.

      „Need surnud mehed olid Nimetamatu poolehoidjad,” sõnas Angerjas ja viskas lauale kaks sõrmust. „Vaadake, mis ma nende juurest leidsin.”

      Ma võtsin laualt väikese metallist võru ja keerutasin seda käes. Mürgise luuderohu väädi, Nimetamatu vapi kujuline sõrmus. Selliseid kannavad tema teenrid, kui on täitmas oma isanda käske.

      „Selge pilt.” Ma heitsin sõrmuse lauale ja pühkisin käsi.

      Seda rõngast puudutades tundsin ma vististi esmakordselt vastikust puhtast kullast valmistatud eseme vastu. Isegi kui mu ees oleks olnud terve kirstutäis seda kraami, ei oleks ma seda mitte mingil tingimusel pihta pannud. Stalkon talitab täiesti õigesti, kui Nimetamatut teeninud mehi keevasse katlasse toimetab.

      Nõia jüngrid on fanaatikud, roiskunud kõnts, umbrohi meie kuningriigi aias ning kuninglikud liivapuistajad, need halastamatud aednikud, kitkuvad mõnuga seda rämpsu välja.

      Ruumi astus mees, keda ma ei tundnud. Miralissa tutvustas teda kui kadunud meister Pito õepoega.

      „Milline kohutav õnnetus, treš Miralissa! Karistagu jumalad neetud mõrtsukaid!” pistis pärija ahastavalt käsi väänutades hädaldama.

      „Küll nad karistavad, meister Kvild, võite selles kindel olla.” Miralissa patsutas trahteri uut omanikku julgustavalt õlale. „Ma kannan selle eest hoolt, et kõige selle eest vastutav närukael ei pääseks karistusest.”

      „Aitäh.” Kvild noogutas haldjatarile tänulikult.

      „Kas vahiteenistus teab juhtunust?”

      „Ei, ja ei saagi teada,” vastas kõrtsmik. „Need muidusööjad ei oska muud kui makse koguda ja pistist võtta. Aga kui juhtub midagi sellist nagu siin, siis otsi neid kas või tikutulega.”

      „Siis viige parem surnukehad välja, enne kui keegi kogemata trahterisse sisse põikab.”

      „Jah.” Kvild noogutas kurvalt. „Jah, tõepoolest, nii ma teengi. Ma lähen ja kutsun abilised, treš Miralissa. Me viime tapetud mu koju ning naispere teeb, mis tarvis. Valmistavad matusteks ette… Aga need kaks kõrilõikajat matan ma, kui lubate, tagaaeda, loomalauda kõrvale.”

      „Nagu paremaks peate, meister Kvild.”

      Onkel tegi oma õllele lõpu peale ja tuli meie juurde.

      „Kuidas õlg on?” küsis Arnh temalt pisut süüdlaslikul toonil.

      „Küll ta ära paraneb. Tänud haldjatarile – ta kasutas selle vastu oma šamanismi. Nädala pärast on nagu uus.”

      „Kahju Röökurist,” ohkas Kil-Kli.

      „Ära rutta teda veel maha matma, rohelõust! Võib-olla on ta veel elus,” pani Ümiseja narril suu kinni. „Nimetamatu käsilased poleks viitsinud surnut minema tassida, mu süda tunneb, et nad võtsid ta elusalt kaasa.”

      Võib-olla tõesti… Aga võib-olla mitte… Igatahes oli meie väikesesse salka Röökuri alatise näägutamise ja torina lakates tekkinud tühimik.

      Minutid venisid aeglaselt kui tigu, kes on kuninga veinikeldrisse sattunud ja end sarvedeni prii märjukest täis kaaninud. Ajapiisad langesid ootuse kuumadele sütele, kuid ükski jumal isegi ei üritanud nende kulgu kiirendada, muuta piisad vihmasajuks ja kustutada valus lõõm.

      Kvild tuli koos abilistega tagasi, surnukehad tõsteti kanderaamile ja viidi trahterist minema.

      Kaks

Скачать книгу