LITMIR.BIZ

Скачать книгу

(kes, nagu ta arst mulle rääkis, oli täiesti terve) üles mõningad valed, millega ta viimasel ajal oli esinenud. Kooli rahakogumisüritusel oli ta oma tütre muusikaõpetajale öelnud, et on kuulsa helilooja poeg – seda heliloojat tundis avalikkus vallalise ja geina. Vahetult enne seda oli ta rääkinud oma spordiajakirjanikust äiapapale, et ta valiti kunagi Ühendkuningriigi vibulaskemeeskonna asendusliikmeks. Esimese vale, mida ta mäletas, rääkis ta oma klassikaaslasele.

      Kui Philip oli 11–12-aastane, väitis ta tõsimeeli, et MI5 värbas ta agendiväljaõpet saama. Ta meenutas oma direktori noomitust: „Jumala pärast – kui sa valetama hakkad, siis katsu seda vähemalt usutavamalt teha!”

      Direktoril oli õigus. Philip oli kohutav valetaja. Ehkki iga vale oli kavandatud mõttega kuulajale muljet avaldada, olid valed siiski mõttetult liialdavad – äärmiselt riskantsed. „Tundub, et teile ei lähe korda, et inimesed teid valetajaks peavad,” ütlesin talle.

      Ta kehitas õlgu.

      Ta ütles, et kuulajad on väga harva kahtlevalt reageerinud. Ta naine ei pärinud midagi tema imepärase tervenemise kohta, just samamoodi tundus ta vastu võtvat ka teadet, et ta mehel on vähk. Teised, nagu äiapapa, olid kindlasti skeptilisemad, ent ka nemad ei öelnud midagi. Kui küsisin, mis mõju on valetamisel olnud tema tööalasele karjäärile – ta töötas televisiooniprodutsendina –, ütles ta, et sellel alal valetavad kõik: „See on osa tööalastest oskustest.”

      Nii palju kui ma aru sain, tundus, et Philip ei tunne sugugi kaasa inimestele, kellele ta valetab, enamasti tundus, et ta ei hooli neist. Vähemalt kuni nädalani enne seda, kui ta minu juurde tuli. Tema seitsmeaastane tütar oli palunud, et isa teda prantsuse keele koduste ülesannete tegemisel aitaks, sest isa oli tütrele alati rääkinud, et valdab prantsuse keelt. Nüüd aga, selle asemel et tunnistada, et ta prantsuse keelt ei räägi, ütles isa tütrele, et ta ei mäleta nende koduloomade nimesid, mis tüdrukul harjutuste vihikus kirjas olid. Tütar jäi vaikseks ja vaatas eemale – isa nägi, et tütar sai aru, et isa oli talle valetanud.

      Konsultatsiooni vältel hämmastas mind Philipi avameelsus, aga ma teadsin, et kui ta kavatseb minuga vesteldes tema ise olla – kui ta kogu oma olemuse avab –, siis valetab ta ka mulle mingis asjas. Ja see juhtus üsna pea. Kui raviseansid olid kestnud kuu aega, siis hakkas ta arveid maksmata jätma. Ta rääkis mulle, et on oma märkmiku kusagile ära pannud, ent õiendab arve niipea kui märkmiku üles leiab. Järgmisel kuul rääkis ta mulle, et annetas kuupalga Freudi muuseumile.

      Pärast viit kuud uskumatuid lugusid pidin talle ütlema, et kui ta oma võlga ära ei maksa, lõpetame seansid selle kuu seisuga. Just siis, kui ta hakkas viimaselt kokkulepitud seansilt lahkuma, võttis ta taskust tšeki ja ulatas selle mulle.

      Tundsin kergendust, et võla kätte sain, aga ma ei saanud päris hästi aru, mis meie vahel juhtunud oli. Philip oli rääkinud üha jultunumaid valesid ja mina olin üha rohkem endasse tõmbunud – olin rääkides rohkem valvel. Nüüd sain aru, et Philip oskas asjatundlikult panna kuulaja konventsionaalsesse rolli, kus see ta valed viisakalt vaikides ära kuulas.

      Ent miks ta seda tegi? Milline võis olla sellise käitumise psühholoogiline eesmärk?

      Selle küsimusega maadlesime järgmisel aastal toimunud raviseanssidel. Uurisime võimalust, et valetamine oli viis, kuidas teiste üle kontrolli saavutada või siis hoopis oma alaväärsustunnet kompenseerida. Rääkisime tema vanematest – Philipi isa oli kirurg ja ema oli olnud kooliõpetaja kuni oma surmani vahetult enne Philipi 12ndat sünnipäeva.

      Ja siis kirjeldas Philip ühel päeval mälestust lapsepõlvest, mis oli senimaani liialt tühine tundunud. Kolmandast eluaastast alates jagas ta magamistuba oma kaksikutest vendadega, kes magasid tema lähedal koikudel. Philip ärkas mõnikord keset ööd inimeste häälte peale, kes üle tee pubist tulles kõva häält tegid. Sageli tundis ta vajadust pissile minna, ta teadis, et selleks peaks ta üles tõusma ja mööda koridori kõndima, ent ometi jäi ta liikumatult voodisse lamama.

      „Lapsena märgasin ma voodit,” ütles Philip. Ta kirjeldas, kuidas ta oma niiske pidžaama kokku kärtsutas, sügavale voodikatete alla lükkas, kuid leidis selle ometi magamamineku ajal pestult ja korralikult kokku pandult padja alt. Ta ei arutanud kunagi asja emaga ning nii palju kui tema teadis, ei rääkinud ema ta voodimärgamisest kellelegi, ka isale mitte. „Isa oleks raevu sattunud,” ütles Philip. „Arvan, et ema mõtles, et kasvan sellest kombest välja. Ja nii juhtuski kui ema ära suri.”

      Philipile ei meenunud, et ta oleks kunagi oma emaga kahekesi olnud, enamiku ajast oli ema kaksikutega tegelenud. Ta ei mäletanud, et ta oleks kunagi emaga kahekesi millestki rääkinud, üks ta vendadest või isa oli alati juures. Philipi voodimärgamisest ja ema vaikimisest sai kuidagi nende eravestlus – midagi, mis oli vaid nende teada. Kui ema suri, leidis see vestlus järsu lõpu. Ja nii asuski Philip improviseerima uut versiooni nende vestlusest. Philip rääkis valesid, mis tekitasid segadust, ja lootis siis, et see, kes valesid kuulab, ei ütle midagi, saades, nagu emagi, tema partneriks salajases maailmas.

      Philipi valetamine ei olnud rünnak intiimsuse vastu, ehkki mõnikord mõjus see niimoodi. See oli lihtsalt tema viis hoida sellist lähedust, mida tema oli tundnud, tema viis hoida kinni oma emast.

      Kui ei olda paarisuhtes

      Michael D. helistas mulle, et konsultatsiooniaega kokku leppida. „Käisin analüüsis doktor H. juures,” ütles ta.

      Minu elukutse puhul on kombeks, et iga ühingu liige määrab teise psühhoanalüütiku, kes tema ootamatu surma puhul praksise lõpetaks – hoolitseks surnu patsientide eest ja vaataks erilise tähelepanuga, et mingeid konfidentsiaalseid märkmeid ega kirjavahetust alles ei jääks. Olin nõustunud doktor H. asjade eest hoolitsema, aga kui ta suri, siis polnud see ootamatu. Ta teadis, et sureb kopsuvähki, ja lõpetas enne surma ta oma asjad ise. Mõni nädal enne oma surma ütles ta mulle: „Mu patsientidega on kõik korras, sa ei peaks neist enam kuulma.” Niisiis olin mõnevõrra üllatunud, kui Michael D. mulle peaaegu kaks aastat hiljem helistas.

      Leppisime kokkusaamise ajas kokku. Pidin just toru käest panema, kui ta küsis: „Te ju mäletate mind?”

      „Kahju küll, ei,” ütlesin.

      „Ega te peagi mind mäletama.” Ta rääkis, et olime kunagi kohtunud, peaaegu 27 aastat tagasi, kui ta oli olnud 27-aastane. „Teil polnud vaba aega, saatsite mu dokor H. juurde.”

      Kui ta rääkis, hakkas mulle meie kohtumine meenuma. Ta oli konsultatsioonile tulnud vahetult enne oma pulmapäeva. Ma ei suutnud meenutada tema nägu, ent silme ees oli pilt teksastes, sportsärgis ja tennistes mehest, kelles oli midagi kohmetut ja poisilikku. Mul oli hästi meeles, kuidas ta mu vastuvõturuumi sisenes, käes joonitud paberileht. Istet võttes ütles ta: „Olen teinud märkmeid.” Tundus, et lehte on palju vaadatud.

      Aeg-ajalt heitis ta pilgu paberile, kus olid kirjas mulle esitatavad küsimused – „Kas peaksin laskma oma tulevasel kihlasõrmuse alles hoida?”, „Kas rääkida oma parimatele sõpradele, et mul on kahtlusi oma seksuaalsuse suhtes?”, „Tahan külalistele natuke olukorda selgitada. Ma ei taha valetada – mida ma inimestele ütlen?”, „Kas ma pean igaühele ise helistama või võivad ema ja isa seda minu eest teha?”.

      Tagasi mõeldes ei suutnud ma meenutada, kuidas ma nendele küsimustele vastasin. Seda ütlesin ma küll, et minu arvates oli ta väga ärevil ja et asjaolu, et ta need küsimused oli kirja pannud, aitas tal end vähem segaduses ja enam turvaliselt tunda. Kahe tunni jooksul, mil rääkisime, ei lasknud ta kordagi paberilehest lahti.

      Järk-järgult hakkasin seda paberit teises valguses nägema. Võibolla oli see tingitud asjaolust, et ta sellest nii meeleheitlikult kinni hoidis, ent üha vähem tundus see meievahelise seinana ja üha rohkem ärakulunud kaisukaruna, mida tuleb igal pool endaga kaasas tassida. Meie konsultatsiooniaja lõpus, kui ta endale mantlit selga pani, leidsin end küsimas – nagu isa, kes kontrollib, kas laps armastatud mänguasja maha ei jäta –, kas tal oli meeles oma paberileht kaasa võtta.

      „Jah, nüüd tulite mulle meelde,” ütlesin. Sõnasin, et ootan kohtumist, jätsin hüvasti ja panin toru ära.

      Võtsin

Скачать книгу