LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Empaatiavõime on hinnatud isiksuseomadus, selles ei kahtle vist küll keegi. Kui aga küsida, kas elus saab hakkama ka ilma empaatiata, siis sellele küsimusele vastuse saamise asemel võib tekkida vahel vaikus.

      J. Myllärniemi (2006, 16) kirjutab: „Üksikisiku tasandil imetletakse välimust, edukust, raha ja mõjuvõimu … Niisugune väärtushinnangute maailm ja vaimne õhkkond tundub soosivat inimesi, kes on auahned, võimuhimulised, omakasule mõtlevad ja kalkuleerivad. Nad naudivad võistlust ja teiste üle võidu saavutamist. Samuti võivad nad olla enesekesksed ning neil võib olla raskusi end teiste olukorda asetamisega, või siis puudub neil võime teistele tekitatud ebameeldivustest aru saada.” Sellised on arengutendentsid, millele ei saa vastu vaielda, sest järjest vähem suudame konkureerivas ja tarbijalikus maailmas süveneda iseendasse ja veel vähem ümbritsevasse. Aga ometi ei ole empaatia või vähemalt püüd paista teiste suhtes kaastundlik veel päriselt kadunud. Seda näitavad annetused hädasolijatele: looduskatastroofide ohvritele, loomade varjupaikadele, haigetele inimestele jne. Samas aga võib lugeda iga päev ajalehtedest fakte kuritegevusest: tapmistest, röövimistest, vargustest jms, mis viitab sellele, et empaatiliste inimeste kõrval leidub märkimisväärselt neid, kelle isiksus ei ole täisväärtuslikult arenenud. Milliseks aga kujuneb tulevik – kas teineteise mõistmine suureneb või muutuvad inimesed veelgi egoistlikumateks ja agressiivsemateks? Olulist rolli mängib selles lapsepõlv, aga see, milliseks lapsed kujunevad, seda mõjutavad paljud tegurid. Kaasasündinud eelduste kõrval on kodul, eakaaslastel, kasvatusasutusel ja ühiskonnal oluline koht selles, milliseks kujuneb lapse psühholoogiline eripära. E. Hujala-Huttunen (1996) märgib, et nii lapsevanemad kui lasteaia personal peavad lasteaiakasvatuse tähtsaimaks eesmärgiks just laste sotsiaalset kasvatust.

      Käesolevas raamatus on antud ülevaade empaatiast kui emotsionaalse intelligentsuse olulisest komponendist ja selle arengulistest aspektidest, arvestades eelkooliiga kui tähtsaimat perioodi lapse psüühilises arengus. Lisatud on ka rida harjutusi empaatia arendamiseks. Nimetatud harjutuste koostamise juures sai arvestatud eelkõige seda, et need oleksid arusaadavad ja võimetekohased lapsele alates 4.–5. eluaastast ning arendaksid teda tunnetuslikult.

      Loodan, et empaatia teema päevakorda tõstmine pedagoogide hulgas aitab rohkem teadvustada sellega seotud temaatikat ka lastevanemate seas, sest lapse arengus ei tohi kodu osatähtsust alahinnata. Veel tahaks loota, et suureneks arusaamine, et empaatiavõime on tähtis kognitiivse, afektiivse ja ka moraalse arengutaseme näitaja nii lapsel kui täiskasvanul.

      EMPAATIA TÄHENDUSEST JA KÄSITLUSEST

      Empaatia üle on mõtiskletud sajandeid. Nimetatud psühholoogilise ilmingu lahti seletamisega tegelesid kauges minevikus filosoofid, praegu aga uurivad seda teemat kõige enam psühholoogid.

      Tänapäeval kasutatakse sõna „empaatia” sageli. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) põhjal on empaatia (ingl, pr empathy < kr empatheia kiindumus) psühholoogiline osadustunne, teise inimese tunnetamise viis, mis väljendub temaga samastumises, tema tunnetesse ja mõttemaailma sisseelamises; üldisemalt: mõistev ja kaasatundev suhtumine inimestesse, kogu loodusesse.

      Mõiste „empaatia” hakkas psühholoogilises kirjanduses figureerima 1950. aastate algul. Varasemates töödes kasutasid uurijad mõistet „sümpaatia” (Lunge 1980). Kuigi mõiste „empaatia” on väga levinud, on empaatiat tähistatud ka terminitega „sissetundmine”, „ülekandmisvõime”, „identifikatsioon”, „ümberkehastumine”, „projektiivne intuitsioon”, „sümpaatiline intuitsioon”, „sümpaatiline „mina” projektsioon” (Basin 1987). Mõnikord on empaatiavõimet käsitletud ka kui intuitsiooni (Furmanova 1984).

      Sümpaatia mõistet kasutades arvati selle tähenduseks mõistmist, osavõtlikkust, kaastunnet. Mõiste „kaastunne” eksisteeris juba Vana-Kreeka filosoofias. Stoikud käsitlesid seda kui kõikide asjade vaimset ühtsust, mille tõttu inimesed tunnevad üksteisele kaasa. H. Spenceri ja A. Schopenhaueri eetilistes süsteemides mõisteti sümpaatia all inimhinge omadust ja seda vaadeldi inimestevahelise suhte regulaatorina, südametunnistuse, altruismi, õigluse alusena (Lunge 1980). Reberi „Dictionary of Psychology” (1995) põhjal seletatakse sümpaatia mõiste lahti järgmiselt: 1) olukord, kus jagatakse teisega oma tundeid (Kreeka tähenduse järgi just valulikke, ebameeldivaid emotsioone); 2) kaastunne ja mõistmine, mis lubab õigustada teise inimese tegevust või tundeid.

      Mõned varajased Euroopa ja Ameerika psühholoogid ja filosoofid nagu W. McDougall, M. Scheler on käsitlenud empaatiat kõigi positiivsete sotsiaalsete suhete alusena (Stotland 2001).

      Möödunud sajandi alguses T. Lipps, E. Titchener pidasid empaatia aluseks sisemist motoorset imiteerimist (Davis 1996). Vaadeldava inimese või objekti motoorne (liigutuslik) imiteerimine, järeleaimamine, jäljendamine soodustas ka nende teadlaste arvates arusaamist vaatlusalusest.

      1930. aastate paiku pakkus J. Piaget välja detsentraliseerimise mõiste. Viimane tähendab, et kui laps ületab egotsentrilise vaate maailmale, suudab ta hakata nägema asju ka teiste vaatepunktist, mis hõlbustab suhtlemist (Piaget 2006). See on olukord, kus lapse tähelepanu ei ole keskendunud ainult iseendale, vaid tal on võime end kaaslase olukorda asetada, teise inimese moodi tunnetada, temast aru saada. Mõistagi ongi see empaatia aluseks.

      Möödunud sajandi keskel, kui kognitsioonid muutusid aktuaalseks teemaks psühholoogias, hakkas ka R. Dymond (1949) rõhutama empaatia juures kognitiivseid aspekte. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi tuleneb mõiste „kognitiivne” ladinakeelsest sõnast cognitio – teadmine, tunnetamine.

      M. L. Hoffman (1982) püüdis oma empaatia käsitluses seostada kognitsioone ja afekte. Ta pööras tähelepanu sellele, kuidas arenevad lapsel kaaslase tunnete teadvustamine, tema mõistmine ja sellega kaasnevad emotsioonid. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi tähendab „afekt” (ld affectus meeleolu) mööduvat tugevat erutust või elamust, tundepuhangut (nt raev).

      Mitmekülgselt on käsitlenud empaatiat E. Davis (1996), kes koostas skeemi, milles märkis ära empaatiat mõjutavad faktorid (isik kõigi oma võimetega; olukord; vaatleja ja vaadeldava sarnasus). Olenevalt isiksusest ja olukorrast tulenevad juba kognitsioonid ja afektiivsed reaktsioonid, mis lõpuks viivad inimese ümbritseva suhtes teatud liiki käitumiseni (abistamine, agressioon, sotsiaalne käitumine). Need olid vaid mõningad viited empaatiauuringutele, mida on maailmas läbi viidud. Järgnevalt vaatleme empaatiale lähenemisi peamiste psühholoogiakoolkondade lõikes.

      PSÜHHOANALÜÜTILISES KÄSITLUSES on esiplaanil psüühika arengulised aspektid. Empaatiat mõistetakse kui teise inimese tunnete mõistmist ja samastumist selle inimesega. Empaatia puudulikkust lapsel seletatakse vanemliku armastuse ja hoolitsuse puudumisega. Võimetus tunda empaatiat on eelkõige hirm oma identiteedi kaotamise ees (Mahler 1976). Psühhoanalüütikud peavad empaatiat alateadvuslikuks protsessiks, mis täpsemalt kulgeb eelteadvuslikul tasemel (Basin 1987).

      HUMANISTLIKUS LÄHENEMISES rõhutatakse empaatia tähtsust eelkõige hingelise kasvu ja arengu seisukohalt. Empaatilisuse juures on oluline kuulamisoskus ja kaaslaste kogemuste mõistmine (Duan, Hill 1996).

      KOGNITIIV KÄITUMUSLIK SUUND toob empaatia käsitlemise juures esile mõtlemise laienemise, teise inimese vaatenurga mõistmise, millele aitavad eriti kaasa rollimängud (Selman 1971).

      Empaatia fenomeni lahtimõtestamisel on püütud seda ka defineerida. Näiteks E. Stotland (2001) annab empaatia kohta lühikese definitsiooni: empaatia on ühe inimese poolt teise inimese tunnete, tajude ja mõtete kujuteldav kogemine.

      Reber oma „Dictionary of Psychology´s” (1995) on rõhutanud empaatia juures eelkõige arusaamist teise inimese emotsioonidest, kaaslase rolli ja seisukohtade mõista püüdmist ning positiivset tagasisidet teise inimese emotsionaalsetele kogemustele. Psühholoogiliselt seletades osutub empaatia võimalikuks projektsioonile, introjektsioonile ja identifikatsioonile. Projektsioon – see on oma „mina” mõtteline ülekanne teise objekti situatsiooni, kujundisse, millesse sisse elatakse. Projektsioon võimaldab „mina” identifikatsiooni objekti kujunditega. Seega esineb empaatiline regulatsioon „mina”-kujundite tasemel. Reaalne „mina” ei juhi lihtsalt kujundeid, vaid ta ka elab oma „mina”-kujundites. Empaatia ei ole seega midagi muud kui „elu” kujundites. (Basin 1987)

      Et paremini aru saada nimetatud alateadlikest psühholoogilistest protsessidest, on järgnevalt lisatud

Скачать книгу