Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat - Tiit Sepa

Скачать книгу

vaata,“ kutsus ta õue minnes.

      Panin jope selga, võtsin nurgast mopi, sest mu süda aimas halba, ja läksin koos sellega õue. Ma oigasin. Kogu hoov oli linnumaju täis ja Oliver seisis uhkelt nende keskel nagu kuningas oma alamate seas, sest ümber maja tiirutasid linnud ja sõid teri, mida poisid olid sinna pannud.

      „Segased!“ röökisin nii, et see võis isegi Rapla kesklinna kuulda olla. „Nüüd pole meil suvel marju lootagi, sest linnud on harjunud siin söömas käima ja panevad ka need nahka! Oinakari!“

      Ma olin nii vihane, et kukkusin mõlemaid mööda hoovi mopiga taga ajama. Nemad jooksid naerdes eest ära oma pikkade koibadega, aga minul oli tõsine plaan neile mopiga üle turja tõmmata. Ukerdasin lumes, kuni lendasin hoopis kõhuli. Olle aitas mu püsti ja hüppas ise mõne sammu eemale mu haardeulatusest välja. Temale tegi see klaperjaht nalja, aga mina… Läkastasin ja kloppisin ennast lumest puhtaks. Siis põrutasin neile järele. Tappa nad täna saavad, olin veendunud.

      Poisid kihutasid just maja ette ja mina neile joonelt järele.

      „Sitavaresed!“ karjusin. „Enam ei saa pesu õue kuivama viia, sest linnud lasevad selle kohe täis! Tulge ometi siia, nagunii ei pääse te saatuse raske käe eest! Keretäie saate ikkagi!“

      „Khm,“ köhatas keegi mu selja taga ja ehmunult keerasin ennast ümber ning tardusin. Minu ees olid Aivar ja psühhiaater, kellega olin eile Taneli sünnipäeval lähemalt tuttavaks saanud. Tema nimi oli Grete. Värava ees seisis kallis heledat värvi auto.

      „Ma rääkisin Gretele, et Erik on kunstnik, ja ta tahtis tulla tema maale vaatama, aga kui teil on kiire, siis ehk teinekord,“ lausus minu nüüdne perearst.

      Ma olin näost lubivalge ja ilmselt üsna kohatu välimusega: juuksed sassis ja hingeldamas nagu koer. Käes veel mingisugune tobe mopp. Korraga tuli mulle elu sisse.

      „Ei ole kiire. Me siin koristasime natukene, aga selle võib ka edasi lükata. Tulge aga sisse,“ kutsusin lahkelt. Tõmbasin kiiresti oma blondid kiharad sirgemaks.

      Näitasin poistele salaja rusikat, kui nad aia najal naerda kõõksusid, ja juhatasin külalised edasi. Kui nad olid nurga taha keeranud, virutasin mopi kõige täiega minema. See lendas nagu oda. Ma ei tea siiani, palju on maailmarekord odaviskes, aga ma olen kindel, et panin selle suurelt üle. Pealegi mopiga ja ilma igasuguse hoovõtuta.

      „Issand, kui armas,“ leidis Grete hoovis seda pagana linnuparve vaadates. „Teil on siin päris lindla kohe. Olete vist väga suur linnuarmastaja.“

      „Jah, seda küll,“ kokutasin. „Mulle meeldivad üldse igasugused loomad ja suvel tahaksime endale koera võtta.“

      See mõte kargas mulle pähe just äsja ja miks ma ei võinud seda ka välja öelda?

      „Nii armas,“ kordas psühhiaater. „Muidugi võtke endale koer ja kass kindlasti ka. Ma võin teile soovitada.“

      „Lähme nüüd tuppa,“ kutsusin ja tänasin mõttes jumalat, et olin just äsja koristanud ja toad olid korras nagu Kadrioru lossis.

      Toas pakkusin külalistele elutoas kohvi ja kooki, mille poisid olid juba paar päeva tagasi küpsetanud, kuid see oli külmikus ja kile all seisnud, nii et see oli ikka veel värske.

      „Te olete väga hea kokk,“ arvas Grete kooki süües. „Kohe nii hästi küpsetate.“

      Nüüd ei osanud ma midagi öelda. Läksin ja kutsusin poisid ka tuppa.

      „Nad tahavad sinu maale vaadata,“ sosistasin Erikule kiiresti.

      Oliver tuli, lumine mopp käes, ka sisse ja pani selle kotta.

      „Tädi, äkki tahad meid pärast jälle taga ajada?“ küsis ta.

      „Tead, noormees!“ sisistasin.

      „Mida?“ küsis tema, silmad suured peas nagu tõllarattad.

      „Ei midagi. Ma ohkasin. No öelge, inimesed, mida ma sellistega pean ette võtma!

      4

      Rääkimata jutud 2

      Erik kirjutas oma uut romaani ega pannud ümberringi toimuvat peaaegu tähelegi. Vahel tõusis ta juba viiest üles ja läks elutuppa kirjutama. Minuga oli ta muidugi armas ja hoolitsev nagu alati, aga teinekord kuidagi hajevil ja mõtlik. Ühest küljest ma küll mõistsin teda, aga see pani mind ka muretsema.

      „Kallike, sa pead rohkem puhkama, muidu põled sa lihtsalt läbi,“ noomisin õhtul teda, kui olin jälle tema tugevas kaisus ja alles mõnusalt surisesin.

      „Jah, aga ma pean algusest üle saama, siis läheb edasi juba ludinal,“ vastas tema ja suudles mind laubale.

      „Sa oled juba seitsekümmend lehekülge kirjutanud. Puhka natukene. Kümme lehekülge päevas tapab su vaimu lihtsalt ära,“ arvasin.

      „Hea küll,“ vastas Erik ohates ja pidaski oma sõna. Järgmisel päeval magas ta kaua ja ärkas alles siis, kui ma lubasin talle pannkoogid voodisse kallata, juhul kui ta kohe sööma ei tule. Oliver loivas köhides teisest toast kööki. Poiss oli kolmandat päeva koolist kodus ja läkastas meeletult. Ega see olnud ka ime, sest minu keelust hoolimata läks ta ikkagi kooli õhukese jope ja palja peaga.

      „Mis siin haiseb?“ küsis ta uimaselt.

      „Pannkoogid, aga kui sa neid ei taha, eks me sööme siis ise ära,“ turtsusin. Mina küpsetan perele hoole ja armastusega hommikuks pannkooke ja nemad…!

      Pidin tööle minema, aga ausalt öeldes oli mul kahju neist lahkuda. Ma oleksin väga tahtnud veel kodus olla ja nendega sehkendada, aga tuli astuma hakata.

      Läbi linna jalutades tundsin ennast hästi ja vabalt. Bussi kasutasin tööle sõites ainult väga vihmase või lörtsise ilmaga. Tagasi tulin samuti jala. Täna hommikul olin aga ühel hetkel ninapidi koos Reedaga. Töötasime küll ühes majas, aga erinevates osakondades ja seepärast sattusime teineteise vaatevälja üsna harva.

      „Ma tahtsin sinuga Oliverist rääkida,“ nähvas ta pikema sissejuhatuseta.

      „Mina pole tema ema ja sa pead temaga rääkima, kui sul mingi mure on,“ põletasin vastu.

      „Mure,“ osatas Reet. „Poiss on sinu hoolealune ja sa vastutad tema eest.“

      Mulle ei meeldinud see sõna „hoolealune“. Kerigu õige kukele oma jutuga!

      „Tead, Reet, keegi pole siin ilmas kellegi hoolealune. Lihtsalt nii öeldakse, aga iga inimene on iseseisev olend ja peab oma koormat ise vedama,“ käratasin.

      „Poiss keerab tüdrukule käki kokku ja paneb siis putku. Mis vastutusest saab siin juttu olla. TA ON JU PISIPOISI ISA!“ turtsus naine.

      „Mis asja?!“ Ma seisatasin ja isegi mu suu vajus lahti. „Kes sulle seda ütles?“

      „Iti.“

      „Meile rääkis ta küll hoopis teist juttu,“ kostsin. „Tema sõnul oli see olnud juhuslik vahekord ja ta ei tea isegi selle mehe täit nimegi, kellega ta oli. Tal oli lihtsalt raha vaja, sest oma ema ei andnud ju.“

      Reet punastas sügavalt. Meie vestlus oli läinud väga teravaks.

      „Oliver on Ragnari isa ja punkt,“ lausus Reet kindlalt.

      „Teeme siis DNA-proovi,“ pakkusin välja.

      Nüüd tõmbus Reet tagasi.

      „Mis proovi siin ikka vaja on,“ arvas ta. „Oliver peab lihtsalt oma kohust täitma ja kõik. Proove võib ka hiljem teha, siis, kui laps juba suur on ja ise hakkama saab.“

      „Suur on,“ haukusin nüüd mina. „Poiss keerab ühe lapse pärast oma elu hukka ja pärast tuleb välja, et tema polegi lapse isa. Kas sa mõtled ka, mida sa räägid? Ise oled veel tark ja haritud naine, aga loogika lonkab sul kahte jalga.“

      Reet vaikis ja mina kihutasin edasi. Kaubamaja juba paistis ning ma tahtsin ruttu tööle saada. Reet küll hüüdis mind veel, aga ma eirasin teda. Lund

Скачать книгу