LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talle ja küsin, kuidas ta tahab…?“ kohmetus veidi ka Erik ja aitas mulle mantli selga.

      „Olge rahulikud. Poisil pole siin häda midagi,“ kinnitas Aivar ja me tulime tulema. Musitasin veel Tanelit ja Leili saatis meid trepile.

      „Huh,“ ohkasin, kui olime majast juba kaugemale jõudnud. „Mul oli seal raske olla. Liiga targad ja liiga haritud. Aivar vaatas mind, nagu tahaks minust läbi puurida.“

      Erik kehitas õlgu ja ulatas mulle käe. Koos läksime edasi ja jõudsime varsti koju tagasi. Märkasin maja eest töötavat autot ja mulle tundus, nagu oleks selle juht kuidagi imelikult kössi vajunud. Näitasin seda ka Erikule ja me arvasime, et ehk on midagi juhtunud. Näiteks on inimene saanud rabanduse, mõne ataki või on tegemist epilepsiahooga. Asi lõpeb kehvasti, kui neile õigel ajal tähelepanu ei pöörata, ja me läksime asja uurima.

      Rooli taga oli Henno ja magas. Terve auto haises kas viina, viski või millegi muu sellise järele ja ka mehe kõrvalistmel oli mingisugune alkoholipudel. Rohkem ei hakanud me enam midagi uurima ja Erik lükkas ukse uuesti kinni.

      „Sa oleksid võinud süüte välja keerata,“ arvasin trepist üles minnes.

      „Külm hakkab,“ arvas tema korteriust lahti tehes. „Suur mees juba. Ise teab, mis teeb. Peaasi, et sõitma ei lähe. Hommikuks auto nagunii ei liigu, sest paak oli juba tühi.“ Isegi seda jõudis ta märgata, imestasin.

      4

      Ka kindlusi piiratakse

      Mul olid jälle mõned vabad päevad ja me läksime nagu tavaliselt Eriku juurde Märjamaale. Alles nüüd nägin, et Erik tõepoolest maalib vahetevahel. Tema molbert oli valmis ja ta istus selle taha. Enne pani ta loomulikult ahju kütte, vanem poeg oli talle puud valmis toonud. Oli nii armas, et kõik hoolisid selles majas üksteisest. Mati austas isa ja isa teda. Need polnud käsu- ja keelusuhted, vaid midagi enamat. Muidugi tuli vahel ka väikesi erimeelsusi, nagu Erik mulle rääkis, aga need lahenesid iseenesest. Mina pugesin teki alla, sest tuba oli veel võrdlemisi jahe, kuid seal oli hea, soe ja hubane.

      „Ütle mulle, kallis Tiina, kuidas saab inimest soliidselt persse saata?“ küsis korraga Erik. Nüüd oli tema ebakultuurne, nagu Oliver mainis.

      „Keda sa siis persse tahad saata?“ imestasin.

      „Ah, on üks noor neiu, loll nagu kalavaagen,“ seletas Erik pintslitega sehkendades.

      „Mõni sinu uus armuke jälle või?“ torkasin.

      „Ei, miks? Ma pole teda kordagi näinud.“ Erik vaatas mind papi tagant, millele ta maalis. „Sinul õnnestub see kuidagi sujuvalt, oskad mehi pikalt saata, aga mul oleks vaja ühele ennast täis piigale selgeks teha, et tal pole mõtet jutte kirjutada. Kõigepealt tuleks tal üksjagu raamatuid lugeda, et õppida tõelistelt kirjanikelt. Ei saa kirjutada, kui pole midagi öelda, ja kellele, kurat võtaks, on vaja lehekülgede viisi filosoofiat, mis osutab üksnes autori arulagedusele,“ seletas Erik.

      „Muidugi on igasuguseid arvamusi ja inimestele meeldib teisi kritiseerida,“ porises Erik edasi, „aga see, mida nüüd lugesin, on täielik jama. Olen siiani katsunud olla küllaltki salliv ja püüdnud aidata, nagu mind ennast aidati ja juhendati, aga… Näiteks räägib see neiu sellest, kui tore on sõpradega pidu panna ja nina viltu pähe tõmmata, tema meelest on see on nii lahe. Paar lõiku hiljem peab ta juba alkoholismivastast loengut, mille ta on ilmselt kusagilt internetist maha tõmmanud. Ja nii lehekülgede kaupa. Vahel läheb tema jutt nii sassi, et sel pole enam saba ega sarvi. Jääb täiesti arusaamatuks, kus toimub tegevus, kes seal tegutseb ja mida üldse tehakse. Suurema osa loost hõlmavad mõttetud vahepalad ning lõpuks jääb ikka selgusetuks, mida autor on kogu oma üllitisega tahtnud öelda.

      „Millest sa üldse räägid?“ küsisin endalt tekki pealt heites. Läksin Eriku juurde ja panin talle käe õlale.

      „Vaata, vahel saadetakse mulle mõned käsikirjad hindamiseks. Muidugi pole mina teab mis retsensent, aga natuke kogemust mul ikka on,“ kostis ta tagasihoidlikult. „Sa oled imestanud, kust kohast ma olen raha saanud. Eks nad mulle selle töö ees maksavadki, et ma neid kirjutisi olen lugenud. Suuri paberihunnikuid pole sa näinud, sest käsikirjad saadetakse kõik elektrooniliselt, kogu töö käib arvutis. Enda arvates jagan vajalikke näpunäiteid ja annan soovitusi, aga ma ütlen veel kord, et mina pole mingi hindaja. Iga inimene ja tema looming on erinev ja kordumatu. Aga sellele tüdrukule tahaks küll öelda, et hoidku ennast parem arvutist kaugemal või käigu siis ainult oma suhtlusportaalides ja Facebookis.“

      Ma ei suutnud naeru pidada. Vaat siis, millega mu kallis elukaaslane tegeleb. Mina mõtlesin juba vahepeal kes teab mida, et ta pidevalt arvuti taga nikerdab. Erik lasi muudkui edasi:

      “Muidugi on väga toredaid ja minu arvates häid asju, aga mõned on liiga naiivsed ja peamine, neil pole nime ega oma lugejaskonda. Raske on esile pääseda ja kirjutajaid on rohkem kui küll. Et endale nime teha, selleks on vaja erilist sulge või head haldjat selja taga. Muidugi on hulganisti kirujaid ja targutajaid, aga seda ei saa pahaks panna. Paljud tahavad millegagi välja paista. Kui ise kirjutada ei oska, aga tunned ennast kõrgesti haritud ja palju lugenud inimesena, siis parem õienda või… kiida. Eks see ole igaühe oma asi, mida ta teeb või tunneb.“

      „Kas sina pole vihane nende peale, kes sinu teoseid kiruvad?“ tundsin huvi. Mina küll oleksin ja sõimaksin neil näo täis. Tehku ise ja paremini!

      „See on mõttetu. Raiskad ainult oma närve. Milleks peaksin ma vihastama nende peale, kellele minu lood ei meeldi, kui on hulk lugejaid, kellele minu looming korda läheb. Vahel on antireklaam isegi kasulikum kui magus kiitmine, sest tekitab suurema huvi sinu loomingu vastu. Muidugi päris jama ei saa ka kirjutada, aga see, mille ma eile läbi lugesin, on allpool igasugust arvestust. Inimene, kes põimib oma loosse Edgar Degas’ kui Itaalia muusiku ning teeb Wagnerist rõugevaktsiini leiutaja ja jahub veel jumal teab mida kokku, võiks neid asju enne vähemalt netist kontrollida. Aga oma laiskuses ei vaevu ta isegi seda tegema. Tema ainukene soov näib olevat kiiresti kuulsaks saada. Minul pole kunagi olnud tahtmist kuulsaks saada ja vähesed teavad, kes ma selline olen. Ma püüan hoida end nii varju kui võimalik. Ma ei ihka televisiooni ega muud sellist. Seda ütlen täiest ausalt ja südamest. Kui olen kohtumistel käinud, siis on mind ette kujutatud hoopis teistsugusena. Mul oli lihtsalt soov ennast väljendada ja jagada mõtteid oma lugejaskonnaga.“ Erik vaikis. Ma suudlesin meest kiiresti põsele ja läksin ahju vaatama. Mina ei osanud talle midagi vastata, aga huvitav oli kuulata, kuidas ta ennast tühjaks rääkis. Mina teen seda pidevalt ja tema kuulab, kuid nüüd oli ka tema ennast natukene avanud. Kahjuks ei osanud mina talle mingit nõu anda.

      Öösel oli asi jälle vastupidi, aga siis me muidugi ei rääkinud. Selle asja juures lihtsalt ei sobi ei kirjanduslikud ega muud arutelud. Nii oli meil mõlemal palju parem olla. Tuba oli soe, aga meie soojus ületas selle kümneid kordi. Ma tahtsin ja pidin Erikuga olema, sest teisiti ma enam ei saanud. See oli minu rõõm ja õnnistus. Kui ühel hetkel Erikut enam minu kõrval poleks, siis elaksin pigem üksinda, kui kellegi teise juurde läheksin. Vanust hakkas juba ka tulema ja tulisemast ajast, mis mul niigi hooldekodus vägistamise nahka oli läinud, hakkas saama hoopis aeg, kus ma hindasin enam hellust ja lähedust. Ma nautisin seda, kui Erik õrnalt mu nahka ja rindu puudutas, igatsemata jõulisemaid armumänge. Ma armastasin teda väga. Ta oskas nii hell olla.

      Erik mainis oma endises jutus korraks haldjat. Unes nägin ma jälle Marit, keda pidasin oma haldjaks ja päästjaks. Taas istusin ma temaga kahekesi hooldekodus voodi ääre peal ja ajasime vaikselt juttu. Ainult hooldekodu polnud enam selline, nagu mina seda teadsin. Kõik oli siin liiga puhas ja liiga lahke. Tuba oli kõrge ja lausa lõputu ja seinad kadusid kaugustesse. Rohkem voodeid polnud, peale selle ühe, millel meie istusime. Kusagilt tuli hõljudes kommitaldrik ja isegi sigaretid, ehkki ma enam ei suitsetanud. Tänu oma usklikele sõpradele olin suutnud sellest harjumusest lahti saada. Nüüd aga suitsetas Mari. Ma küsisin, miks ta seda teeb, ja ta ütles mulle, et teispoolsuses, kus ta nüüd asub, on nii igav, et midagi muud pole lihtsalt teha. Kõik on siin nagunii tasuta ja miks siis mitte tossata.

      Arvasin, et see on tervisele kahjulik, aga tema naeris ja ütles, et tal ei olegi enam tervist, sest ta on ju surnud.

Скачать книгу